Iseendast nii ja naa
Kohe lõppeb veebruar ja algab märts. Märts tähendab minu jaoks kevade algust. Kevad on mu lemmikaastaaeg. Valgus, soojus, värskus, värvid. Mul on vaja värsket algust ja loodan väga, et kevadtuuled selle mulle toovad. Või vähemalt mingi märgi. Ma ise ei tea ikka veel, kuhu suunas edasi minna.
Pesusahtlis on ootel uus pesukomplekt nimega Tick-Tock. Ma pole omale ammu ilusat pesu ostnud. See on mulle endale. Väike rõõm sünnipäevaks.
See postitus on üheaegselt maha viksimine kui ka vastus PilleRiini postitusele neljapäev.
Kui ma ei viitsi enam koristada, siis ma tean, et see on halb märk. Ma olen üldiselt korraarmastaja inimene, tahan, et asjad oleks omal kohal ning tolm pühitud. Siis on mul endal mõnus ja mugav olla ning saan vabalt ka külalisi vastu võtta. Teismelisest alates on pühapäev olnud mul suur koristamise päev.
Aastatega olen täheldanud ja aru saanud, et kui mul jääb pikemal perioodil koristamata, siis on midagi viltu. Eriti halb on asi siis, kui mind isegi ei häiri, et ma pole jõudnud koristada või tahagi seda teha. Siis on midagi väga viltu.
Viimase poole aasta jooksul ongi koristamisega kehvasti olnud. Vahepeal tunnen, et elan nagu poissmees: kuhu kukub, sinna jääb. Pesemata nõude hulk kasvab, puhtad ja kantud riided on segamini diivanitel. Hapukapsa pott seisis kuu aega mustade nõude hunnikus… Vahepeal suudan end nii palju kokku võtta, et kiirkoristamist teha, nõud ühekorraga ära pesta või nädalavahetusel pesu pesta. See, et suutsin paar kilo vanapaberit välja sorteerida ja ära visata, oli lausa suursaavutus.
Täna jäävad nõud pesemata. Ei jaksa. Äkki laupäeval?
Teeaeg.
Veel viimaseid minuteid on sõbra- ja valentinipäev. Päev, mil tahaks koos olla oma kõige kallimaga või parimate sõpradega. Päev, mis võib teatud juhtudel väga haiget teha.
Ma armasta(si)n kedagi. Südamest, ihu ja hingega, pühendunult. Teatud mõttes käisime läbi tulest ja veest. Paraku sai meie ühine tee otsa. Sain armastuselt korralikult klobida.
Ta on endiselt mu jaoks väga oluline. Ta oli mu parim sõber ja ma tahaksin väga, et ta ka jääks. Ta ütles, et olen ka temale väga oluline. Ainult et ma pole päris kindel, kas ta on valmis olema samamoodi minu parim sõber. Inimene, kes oleks igal hetkel ja igas olukorras olemas. Mõni selline ju võiks igaühel olla… Väga tahaksin, et saaksime teineteise jaoks alati olemas olla.
Vahel on vaja ära proovida kõik pähetulevad võimalused, enne kui loobud. Vahel on vaja lasta asjadel minna, et hing rahu saaks.
Tänase päeva veetsin oma kahe parima sõbrannaga. Tõdesin, et teatud vanuses (ha-ha) tuleb hoida neid häid inimesi, kes su ümber on. Viimasel ajal on mul raske olnud, aga õnneks olen näinud, et mu ümber on (tekkinud) neid häid inimesi. Aitäh! :)
–
Midagi teaduslikku ka siia lõppu: Armumine – narkootikum, mis lõpuks ohvri ära kurnab
Kui kaks alter ego sada aastat tagasi kohtusid…
Asparuh on minu alter ego Melan-Holly teine pool. Kohtusime sada aastat tagasi New & Nuts show’l. Meie etteasted olid loodud teineteisest sõltumatult, kuid meeleolud klappisid niivõrd hästi. Kes nägi, see mõistab.
Foto: Mats Õun
Foto autor on Sepp. Nagu alati.
2014. aasta saab kohe läbi. See oli mu jaoks raske aasta. Kaotasin nii mõndagi, ka iseenda. Kõikide nende suurte ja väikeste mõõnade ja kaotuste vahel oli siiski ka häid hetki.
Täna olen üksinda kodus nagu jõululaupäevalgi. Ainult et täna on mul kehv olla, endiselt köhin ja väike palavik on ka. Loodan, et uus aasta toob mulle rohkem tervist. Muus osas ma ei oska midagi arvata. Tuleb kuidagi hakkama saada.
Rahulikku aastavahetust!
Allikas: PostSecret
Ma olen halb inimene. Andsin lubaduse, aga otsustasin siiski ümber. Inimene, kes minu peale lootis, sai vihaseks ning ei taha mingeid vabandusi kuulda. Ma saan aru, miks ta on pahane. Tal on selleks õigus. Ma arvasin, et ma täidan selle lubaduse, aga lõin kahtlema ning otsustasin jääda praeguse olukorra juurde. Arg ja halb olen. Ei julge muutust teha ega “ei” öelda. Nii et ärge minuga mingeid kokkuleppeid tehke, ma ei pea neist kinni.
(Tunnen ennast ka pahasti, aga see ei loe enam.)
Portaalist Alkeemia jäi silma artikkel “5 küsimust, mis panevad su hommikuti tantsima!”. Noh, tore ju oleks ärgata hüperenergilisena. (Ma pole hommikuinimene – parim uni on siis, kui äratuskell heliseb.) Püüdsin küsimustele vastata.
Küsimus: Kuidas sa elaksid selle päeva, kui teaksid, et see on sinu jaoks viimane?
Vastus: Kindlasti ei läheks ma tööle. Aga kuidas seda viis korda nädalas tööandjale seletada, et püüan elada iga päeva nagu oleks see mu viimane?
Küsimus: Mille eest sa oled tänulik?
Vastus: Kui saan hommikul edasi magada just nii kaua, kuni soovin.
Küsimus: Mis on see, mida võiksid teha, et muuta oma elu erakordseks?
Vastus: Noh… siis peaksin olema keegi teine. Väide, et unistuste elluviimisel ei takista tegelikult miski, on täiesti vale.
Küsimus: Mida võiksid teha, et su elu oleks lõbus?
Vastus: Miks on küsimuse selgituses lõbu võrdsustatud lapselikkusega? Täiskasvanutel on ka lõbusaid asju, näiteks üksinda hilja õhtul kinos käimine ja kohatud tantsustiilid nagu burlesk.
Küsimus: Kuidas sa võiksid kedagi täna aidata?
Vastus: Pigem vajan ise abi. Kes peseb aknad ja parandab lekkiva vetsupoti? Ja tooks mulle süüa, sest mul on külmkapp sõna otseses mõttes täiesti tühi (sulatasin ja puhastasin eile).
Nii et pesueht hookos-pookos.
Hakkasin sel suvel jooksmas käima. Eelmisel aastal tegelesin teooriaga, sel aastal jõudsin tegudeni. Esialgu jooksin tavaliste tennistega, kuid sain kohe sinise varba ja hiljem ka kerge põrutuse. Kui esimest jooksutossudega rajale läksin, siis oli ikka suur vahe sees.
Täna käisin esimest korda jooksuvõistlusel. Algajana valisin 5 km distantsi ja eesmärk oli see ühtlases tempos joostes läbida. Kui üks võsavaheline lõik välja arvata, siis eesmärk sai täidetud ja algpunkt enda jaoks määratud. Aeg oli 30:40.
Joosta on mõnus, kui rütmi kätte saab. Aeg iseenda jaoks.