Vahel seisan duši all, sulen silmad ja lasen kuumal veel mööda kukalt, mööda selga alla voolata. See on lähim tunne teise inimese puudutusele.
Category Archives: Hetked
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Suve lõpp
Sajab. Vihm rabistab vaikselt vastu akent.
Pime. Märkamatult kaovad päevad käest.
Köh! Jälle on tervis kehv ja tõbi kallal.
Suvi saab läbi ja päikeseline aeg ka.
Mõte sügisest
Sügis on talve lähenemine.
Eelmisel teisipäeval rongiga Tallinnasse sõites tundus loodus märksa värskem. Tõsi, maapind, põõsad ja puud olid varahommikul härmas, ent õhk tundus värskem, värvid tundusid ilusamad ja vaated fotograafilised. Täna olid põõsad-puud peaaegu paljaks kistud, taevas plass ning meeleolu tühjavõitu. Tallinnas oli tuul, mis mantlist läbi puhus ja sääred kiirest kõnnist hoolimata külmetama pani.
Sel sügisel kaissu pole saanud ega vist saagi. Õnneks on toad soojad…
Teisipäev möödus ootamatult töö asjus Tallinnas. Päeva esimene pool oli meeldivaid üllatusi täis. Viisakus pisidetailideni välja, mõnus seltskond ja need teravsinised silmad… Mõni kohe on selline… tore :)
Päeva teine pool möödus taas sahmides ja puusalt tulistades. Sel aastal muud polegi kui puusalt tulistamine ja tulekahjude kustutamine. Nagu snaiper-tuletõrjuja. Ainult et tunne on nagu saakloomal keset lagedat välja.
Sügis
Kuldne-kirju sügis on käes. Hommikuti ja õhtuti on piisavalt külm, et sõrmeotstest näpistada, kui kindaid käes ei ole, ja teha jäädraakonit. Tead küll — puhud taeva poole hingeauru nii, nagu draakonid tuld purskavad. Pimedatel õhtutel hoovis seisatades lükkan pea kuklasse ja loen tähti. Suure Vankri ja Orioni vöö leian tavaliselt üles. Vahel ka Väikese Vankri. Muid tähtkujusid ma otsida ei oska.
Iseenda otsimisega tegelen jätkuvalt. Kadusin niimoodi ära, et otsimine võtab aega. Võib olla endist mina polegi mõtet otsida? Tuleks ennast uuesti luua? Sebimist ja sahmimist on palju, nii et rahulikuks ja süvenenud endasse vaatamiseks pole mahti. Või ongi see segane periood üks osa uue mina kujunemisest? Läbi segaduste tähtede poole?
Kirjalikke vestlusi
Mul on sel kuul olnud kaks põgusat, kuid töörutiini värskendavat kirjalikku vestlust ühe meeskolleegiga.
Esimene episood
Meeskolleeg: aga miks peab ülemus ilus olema? :)
(See on pikem lugu, mille võiksin siia üles täheldada küll. Hetkel väsinud.)
Teine episood
Meeskolleeg: miks sa nii öösel kirju saadad?
(Sest mul on nii palju tööasju ripakil ja ma püüan õhtu- ja unetundide arvelt järjele saada. Aga miks tema nii hilja kirju loeb?)
Killukesed
Sassi läinud tantsusammud
Telefon tagataskus
Teravat värvi silmad
Teeks pilti?
Filmid pimedatel öödel
Minu pesu tema pintsakutaskus
Kust sa siia said? ehk õhtune üllatus
Külmad käed – soojad käed
Kaiss
Ei taha ära sõita…
Ma ka mitte…
Natuke maailmade raputamist
Veint?
Kes muga sel nädalal veint joob? (On kohe selline nädal…)
8
Täna kaheksa aastat tagasi oli mu ülejäänud elu esimene päev. Siis ma seda veel ei teadnud. Ja nüüd on see ajastu möödas. On uus ajastu.
Kolmas nädal
Kolmas nädal on möödunud tormiliselt nii looduses kui muidu. Olin tõbine, see võttis jaksu vähemaks. Samas oli vaja palju toimetada. Laupäevane Muuseumiöö möödus õnneks rahulikult ja hästi, kõik toimis.
Esmaspäeval oli ilus ilm. Sai peetud üks kevadine piknik ja jalutatud kohas, kus veel käinud ei olnud.
Kevad on täies hoos. Praegu on mu lemmikaeg: kõik on roheline, õitsev, värske ja lõhnav. Mõnus.
Ja mu elus on võrratuid inimesi.