Üks päev vähem kevadeni?

Kas ma võiks magada nii kaua, kuni kevad on käes ja kõik hästi?

Küsin seda siin ja üldse teab-juba-mitmendat korda. See emotsionaalne-vaimne väsimus ning surve leida selgus ja mingi lahendus on nii… väsitav. Kas keegi võiks mulle öelda, mida teha, ja siis natukene minu eest ära teha? Vähemalt alguse?

Tervis: kurgus jätkuvalt kerge kihelus, silmad ka pisut kipitavad. Aru ei mõista, kas see kombinatsioonist külm ilm + kuiv keskkütte õhk või tõbi või stress või midagi muud või kõik kokku. Mulle ei meeldi oma tervislikus seisundis kahelda.

Aga püüaks oma aju ka positiivset nägema suunata: täna maksin arved ära ja vaatasin eelmise aasta lõpu rahaasjad üle. Käisin ka Uuskastuskeskuses, ostsin igaks juhuks ühed avaramad teksaspüksid. Poes käimisega sai samme kah.

Kolmas kord olgu viimane

Siin ma jälle olen – läbipõlenud. Ma nii lootsin, et oskan end paremini hoida ega põle uuesti läbi. Või noh (see vist mu käibefraasiks saanud) – oskan ilmselt natukene paremini hoida, sest sain varem aru, mis jama on, proovisin iseenda eest veidi rohkem hoolitseda. Aga kui süsteemis midagi ei muutu, siis sellest ei piisa. Nii et on vaja suuremat muutust, mis pole antud olukorras täielikult minu teha. Ma saan sellest olukorrast välja astuda. Ainult et selleks on ka tarvis veidi jõudu ja julgust – seda vist rohkemgi – koguda.

Üks päev korraga. Maga, söö, liigu. Korda, kuni hakkab parem.

Sama

Olukord on sama: ikka on väike palavik, väsimus, külmavärinad. Covidi kiirtest oli täna negatiivne. Nii et ikka ei tea, kas mingi viirus mu kätte saanud või lihtsalt stress sööb närve. Või midagi kolmandat.

Vana voodi ja madrats said täna eest ära. Vähem kola, jee. Nüüd tuleb muu kraam ka ära sorteerida.

Tunnikese tegin ka tööasju, et mitte omadega hätta jääda. Peas mõtlen tagavaraplaani üheks puhuks välja. Eks homme näeb, kas ja kuidas olukord laheneb.

Köh-köh vol 2

Maikuu hakkab juba lõppema, kuid mina endiselt köhin ega ole vahepeal terveks saanudki. Vereproovist ei leitud midagi ja rohkem uuringuid arst pole mulle määranud. Ainult mingeid rohtusid, ehk aitavad. Olen juba poolteist kuud haige olnud, peamiselt kurguvalu ja köhimisega (mingi hingamisteede jamaga) kimpus, nädala tagasi õnnestus nohu ka lisaks saada. Homme lähen lasterohkele sünnipäevale, näis mis sealt üles korjan…

Köh-köh

Kop-kop!
Kes on?
Köh-köh!

Endiselt köhin. Käisin täna uuesti perearsti juures, andsin vereproovi. Loodetavasti saab esmaspäeval teada, mis pahalane mind nii kaua kiusanud on, ning uue ravi peale. Võhm on väljas, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Vahearve

Klassikaline vingjahala-postitus.

Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa

Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.

Tassike turgutust

Olen viimasel ajal pahur, väsinud ja tüdinud. Motivatsioon ükskõik mida teha on üsna kadunud. Peamiselt on kohusetunne ja “peab tegema”, mitte “tahan teha”. Paar päeva on mul kurk kriipinud ja olen aevastanud, seega jõin just tassitäie Coldrexit (osalt ka uniseks muutmiseks). Nii et ma jätan nüüd endiselt sorteerimata paberihunniku lauale ning vajun voodisse.

Kolmas nädal

Kolmas nädal on möödunud tormiliselt nii looduses kui muidu. Olin tõbine, see võttis jaksu vähemaks. Samas oli vaja palju toimetada. Laupäevane Muuseumiöö möödus õnneks rahulikult ja hästi, kõik toimis.

Esmaspäeval oli ilus ilm. Sai peetud üks kevadine piknik ja jalutatud kohas, kus veel käinud ei olnud.

Kevad on täies hoos. Praegu on mu lemmikaeg: kõik on roheline, õitsev, värske ja lõhnav. Mõnus.

Ja mu elus on võrratuid inimesi.

Pühad

Jõululaupäeval olen home alone. Kavatsen magada, filme vaadata ja lugeda. Natukene köhin ka, sest ega detsembergi saa ühe kerge haiguseta mööduda. Viiepäevane nädalavahetus kulub väga ära, sest minu tass on päris tühjaks saanud. Kahju ainult, et see Helsingi sõidu kinkekaart jääb kasutamata.