Maikuu hakkab juba lõppema, kuid mina endiselt köhin ega ole vahepeal terveks saanudki. Vereproovist ei leitud midagi ja rohkem uuringuid arst pole mulle määranud. Ainult mingeid rohtusid, ehk aitavad. Olen juba poolteist kuud haige olnud, peamiselt kurguvalu ja köhimisega (mingi hingamisteede jamaga) kimpus, nädala tagasi õnnestus nohu ka lisaks saada. Homme lähen lasterohkele sünnipäevale, näis mis sealt üles korjan…
Category Archives: :(
Mõnikord ei ole lood hästi.
Vahearve
Klassikaline vingjahala-postitus.
Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa
Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.
Tassike turgutust
Olen viimasel ajal pahur, väsinud ja tüdinud. Motivatsioon ükskõik mida teha on üsna kadunud. Peamiselt on kohusetunne ja “peab tegema”, mitte “tahan teha”. Paar päeva on mul kurk kriipinud ja olen aevastanud, seega jõin just tassitäie Coldrexit (osalt ka uniseks muutmiseks). Nii et ma jätan nüüd endiselt sorteerimata paberihunniku lauale ning vajun voodisse.
Olen veel olemas
Pärast PÖFFi on järjekordne tamp peal kuni muuseumi uus püsinäitus lõpuks avatud saab.
Sissemagatud hommikud, unised ennelõunad, kohvirohked pärastlõunad, töised õhtud, vahele jäänud trennid, unetud ööd.
Kusjuures, need unetud ööd… Mul on mõnda aega üks unetute ööde vestluskaaslane olnud. On keegi, kellega filmidest, muusikast ja muust rääkida :)
Jälle
Jälle on kell liiga palju (00.40).
Jälle tunnen end üksildasena.
Jälle olen kodus liiga vähe asjalik olnud.
Jälle olen vaba päeva kuidagi ära raisanud.
Jälle tundub, et imesid ei juhtu ja kõik on hall.
Jälle väsinud.
Jälle…
Film “Lost in Translation” sobis hästi mu olekuga.
ma olen väheke … noh purjakil. ma vedelesin täna pool päeva voodis ega tahtnud üldse tõusta. sest on külm ja rõske ja maailmal pole viimasel ajal mulle midagi head pakkuda. siis ma mõtlesin, et teen tööd ja koristan ja pärast veel mitmetunnist mittemidagi tegemist ma mõtlesin, et olgu, ma ainult koristan. käisin ehituspoes tolmuvastaseid vahendeid ostmas ja Prismas, et osta miskit kohe söödavat sööki. ja mõtlesin, et kui olen hullult tubli olen, võiks end koogi ja näiteks siidriga premeerida ja “Downton Abbey’it” vaadata. isuäratavat kooki ei leidnud ja siider, mille võtsin, on liiga kange. aga selle avastasin alles juues. ja köök ei ole ikka veel tolmust puhas. tolmu, imepeenikest tolmu on palju, sest maja renoveerimisega seoses toimuvad tööd ka toas ja see tähendab bardakis elamist. põhimõtteliselt on 2/3 sisseehitatud mööblist lahti monteeritud ja seda on vaja kuskil hoiustada. pluss kõik neis riiulites olnud asjad. ja tolm, seda on palju.
ja ma igatsen vanu blogiaegasid, sest siis oli maailm palju paremini paigas. #nostalgia #melanhoor
Millest mõtled?
Facebook küsib “Millest mõtled?”. Vahel on kiusatus ausalt vastata, millest mõtlen ja kuidas end tunnen. Nii et kõik saaks teada.
Tegelikult ei ole muidugi kõigil vaja teada, mida ma viimasel ajal läbi ja üle olen elanud. Seda on palju, liiga palju minu jaoks. See on mu ära kurnanud, väsitanud, läbi raputanud. Ma tunnen end üksildasena. Mu vaim on väsinud. Keha samuti. Mu hing on ribadeks kistud. Ma jätkuvalt ei ole end üles leidnud või suutnud end uuesti luua. Mu seljas on noa- ja kirvehaavad, mille paranemine võtab kaua aega.
Tahaks, et küsimused saaks vastused ja ma saaksin aru, miks niimoodi juhtus. Tahaksin jälle inimesi usaldada. Tahaksin, et keegi mind kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.
(Ma tean, et ühel päeval saab.)
Halb märk
See postitus on üheaegselt maha viksimine kui ka vastus PilleRiini postitusele neljapäev.
Kui ma ei viitsi enam koristada, siis ma tean, et see on halb märk. Ma olen üldiselt korraarmastaja inimene, tahan, et asjad oleks omal kohal ning tolm pühitud. Siis on mul endal mõnus ja mugav olla ning saan vabalt ka külalisi vastu võtta. Teismelisest alates on pühapäev olnud mul suur koristamise päev.
Aastatega olen täheldanud ja aru saanud, et kui mul jääb pikemal perioodil koristamata, siis on midagi viltu. Eriti halb on asi siis, kui mind isegi ei häiri, et ma pole jõudnud koristada või tahagi seda teha. Siis on midagi väga viltu.
Viimase poole aasta jooksul ongi koristamisega kehvasti olnud. Vahepeal tunnen, et elan nagu poissmees: kuhu kukub, sinna jääb. Pesemata nõude hulk kasvab, puhtad ja kantud riided on segamini diivanitel. Hapukapsa pott seisis kuu aega mustade nõude hunnikus… Vahepeal suudan end nii palju kokku võtta, et kiirkoristamist teha, nõud ühekorraga ära pesta või nädalavahetusel pesu pesta. See, et suutsin paar kilo vanapaberit välja sorteerida ja ära visata, oli lausa suursaavutus.
Täna jäävad nõud pesemata. Ei jaksa. Äkki laupäeval?
Teeaeg.
Viimasel ajal ärritab mind üha enam töökorraldus siin asutuses. Õigemini korraldamatus.
Ma vahendasin võimalust pakkuda õppeprogramme ühe ürituse raames. Andsin nädal aega mõtlemiseks ning täna küsisin veel suuliselt üle, kas ja kes on asjast huvitatud. Paar inimest ütles, et nemad ei saa, mõni ei öelnud midagi ning üks oli “passival” seisukohal. Küsisin, kas oled valmis tegema või ei. Kuna selget vastust ei tulnud, siis ütlesin, et loobume sellest võimalusest.
Mõni minut hiljem sain samalt kolleegilt kirja, kust tuleb välja, et tema on ühe teise ürituse raames lubanud minu juhendatavat õppeprogrammi. Tükk aega tagasi ta uuris, kas ja kes on valmis juhendama. Ütlesin, et olen valmis juhendama, oleneb millal, kus ja kuidas asi toimub. Sellele vestlusele mingit mitte mingit kokkulepet ega muud infovahetust ei järgnenud. Nüüd siis saan teada, et tema on minu eest otsuse teinud. No tore küll! Nii need asjad ikka käia ei saa. Enne peaks ikka ju minuga muud infot ka jagama!?
Esiteks on tegu nädalavahetuse ja hommikuse ajaga. Mis siis, kui mul juba on muud plaanid? Või tahan teha muid plaane? Miks ta enne ei tulnud küsima, kas ma endiselt olen asjaga nõus ja kas selline aeg sobib? Päris mustaks ajab närvi selline asjaajamine. Või ütlen ka siis toimumise päeval, et oi, ma pole kõiki kirju lugenud, ma ei teadnud….?
Kuidas ma tagasi Kuu peale kipun
Viimane pool aastat on igapäevaselt komistuskive täis olnud. Neid jagub veel pikaks ajaks. Ma pole küll ühtegi aastahoroskoopi lugenud, aga olen kindel, et need ei ennusta nii keerulist aastat, kui ma tean tulevat. Sest ma tean, et tuleb.
Töö juures muutuvad olukorrad järjest pingelisemaks. Kui keegi pakuks mulle samaväärse palgaga meeldivat ja vähema vastutusega tööd, ma läheks kohe. Ma olen väsinud huntkriimsilm olemast ja valitsevast korralagedusest ja arusaamatustest. (Mõned head kolleegid aitavad vastu pidada.)
Majanduslikult pingeline seis ka ei kao kuhugi. Ma püüan olla kokkuhoidlik, kuid on asju, millest ma pole nõus loobuma (trenn, soe lõunasöök, natukene meelelahutust).
Kulude suurus tekitas pingeid ka burleskirühmas. See ala nõuab blingi, mis paraku maksab üksjagu. Kui on valida, kas ostan uued tantsukingad, kulda ja karda või söön kuu lõpuni, siis ma ikka eelistan süüa. Tunnen, et show korraldajad ootavad algajatelt proffide taset. Mina ei suuda sellistele ootustele vastata.
Tead, et ma pole oma kahte pikaajalisemat sõbrannat selle aastanumbri sees veel kordagi näinud? Kohtusime viimati pärast jõule. Aastavahetuse veetsin üksinda kodus, sest mul oli tol päeval paha olla. Ja nüüd me polegi trehvanud. See pole hea. Samas olen kokku saanud mõne sõbraga, kellega polnud tükk aega trehvanud :)
Aga ma olen saanud tantsida! Nii-nii mõnus oli üle pika aja swingida. Mul on üks lemmiktantsupartner tekkinud… Talle vist ka meeldib minuga tantsida.
Ja kinos olen käinud kolm korda! Olen selle aastanumbri sees ainult mitmele Oscarile kandideerinud filme vaadanud. Kõik olid omal moel väga head ja mõnda kujukest väärt.
Ja mul on armas õekene, kes mind on aidanud ja toeks olnud.
Ja Sepalt sain eelmise suve pilte… Küll ma olin ilus punapea.
* Mõni ime, et ma kogu selles tohuvabohus tagasi kuu peale kipun, kui ma sealt kukkunud olen.