King Kong

See on kurb ja hingekriipiv, kui su kõrval pole enam seda inimest, kellega koos King Kongi filme vaadata ja neid kommenteerida.

Juhtusin pulti klõpsides ETV2 kanalile, kus jooksis parasjagu 1976. aasta versioon filmist “King Kong”. See meenutas mulle, kuidas me temaga seda filmi vaatasime ja jooksvalt kommenteerisime. Hiljem vaatasime ka sama režissööri valmistatud järge “King Kong elab”. Ma ei tea, kas kahest toimumiskorrast piisab, et tegevust tradistiooniks pidada, ent kuna rohkem kordi meil polnud, siis ma nimetan seda traditsiooniks.

Ma lootsin, et see traditsioon jätkub ning vaatame ka varasemaid ja hilisemaid versioone ning lähme ka toona kinodes jooksnud King Kongi filmi vaatama. Ja pärast kommenteerime, arvustame, kristiseerime ja naerame koos selle filmi üle. Just nimelt pärast kinos käiku, sest erinevalt tema veendumusest, et ma kinos ka filmi ajal räägin nagu kodus, ma seda ei tee. Tõesti ei tee :)

Aga ei. Pole enam mul seda King Kongi filmi vaatamise kaaslast ega traditsiooni. Olen üksi nagu King Kong oma saarel.

Rõõmutu

Oma suurt rõõmu, mis mu elus viimased kaks ja veidi rohkem aastat, ma siin vist polegi jaganud. Ja enam ei saa ka, sest olen taas üksinda. Nagu olen olnud suurem osa oma täiskasvanud elust.

On kurbust, kaotusvalu, pisaraid, mõistmatust, segaseid ja pidevalt vahelduvaid mõtteid ja tundeid, püüdu reageerida ja mõelda olukorrast teistmoodi kui varem. Võib olla tõesti käitun nagu küps täiskasvanud, ent sisimas olen ikka tüdruk, kes soovib oma õnnelikku lugu.

Silmad

Mul olid lapsena pruunid silmad. Vanaema ütles, et mul on silmad nagu rosinad. Olen alati öelnud, et mul on pruunid silmad. Viimastel aastatel on see muutunud. Enam ei ole mu silmad selged pruunid, vaid kirjud. See, mis värvi mu silmad paistavad, oleneb valgusest, juuksevärvist ja võib olla ka vaatajast. Mu silmades on näha rohelist, kollast, sinist. Kirju-mirjud. Mulle meeldivad pruunid silmad.

Mulle meeldivad ka tema teravsinised silmad. Mõtlen neile liigagi tihti. Silmad, millesse üle pika-pika aja suutsin ja julgesin ja tahtsin vaadata. Silmapaar, mida pole kuu aega näinud ja mille pilgust ma puudust tunnen.

Uued tuuled

On august. On Eestimaa suvi. On puhkus. On tARTuFF. On jälle uued tuuled.

Kas sina näed mustrit? Mina näen. Iga kuu-paari tagant hakkavad uued tuuled puhuma. Iga kord teistmoodi, selgemalt, tugevamini. Nädalapäevade jagu on mu päevades (ja öödes) olnud inimene, tänu kellele tunnen end üle pika aja nagu Naine…

Praegu see kõik lihtsalt on, nagu on. Ma ei tea, mis ja kas ja millal ja kauaks. Aga ma tunnen end nii mõnusalt, nii hästi, nii erilisena. Võib olla ainult selleks teda vaja ongi. Või meil teineteist – et end minevikuvarjudest lahti raputada.

The Woman…

Head sõnad

Liine andis mulle pühapäeval väljakutse märgata nädala jooksul iga päev midagi head. Varem on sellise väljakutse mulle esitanud PilleRiin, siis tegin märkmeid siia. Nüüd teen Facebooki, aga sinna ma isiklikke asju üldiselt postitada ei taha.

Tänane kõige parem hetk oli hommikune telefonikõne. Olin vaevalt poolteist tundi maganud pärast Oscarite jälgimist, kui mulle helistati ning mind kingituse eest tänati. Olin unine, aga meelde jäi, et ta ütles mulle midagi head. Hea tunne on teha head ja kuulda häid sõnu.

Armastusest ja sõprusest

Veel viimaseid minuteid on sõbra- ja valentinipäev. Päev, mil tahaks koos olla oma kõige kallimaga või parimate sõpradega. Päev, mis võib teatud juhtudel väga haiget teha.

Ma armasta(si)n kedagi. Südamest, ihu ja hingega, pühendunult. Teatud mõttes käisime läbi tulest ja veest. Paraku sai meie ühine tee otsa. Sain armastuselt korralikult klobida.

Ta on endiselt mu jaoks väga oluline. Ta oli mu parim sõber ja ma tahaksin väga, et ta ka jääks. Ta ütles, et olen ka temale väga oluline. Ainult et ma pole päris kindel, kas ta on valmis olema samamoodi minu parim sõber. Inimene, kes oleks igal hetkel ja igas olukorras olemas. Mõni selline ju võiks igaühel olla… Väga tahaksin, et saaksime teineteise jaoks alati olemas olla.

Vahel on vaja ära proovida kõik pähetulevad võimalused, enne kui loobud. Vahel on vaja lasta asjadel minna, et hing rahu saaks.

Tänase päeva veetsin oma kahe parima sõbrannaga. Tõdesin, et teatud vanuses (ha-ha) tuleb hoida neid häid inimesi, kes su ümber on. Viimasel ajal on mul raske olnud, aga õnneks olen näinud, et mu ümber on (tekkinud) neid häid inimesi. Aitäh! :)

Midagi teaduslikku ka siia lõppu: Armumine – narkootikum, mis lõpuks ohvri ära kurnab

Vanarm

Poes sattusin juhuslikult Pusaga kokku. Vahetasime mõned sõnad, läksime vastupidises suunas ja nägime teineteist uuesti kassade juures. Ta pakkus, et toob mu koju ära. See sobis mulle. Ta lubas millalgi mu arvutit üle vaatama tulla. See sobiks mulle ka.

Süda tegi kiiremini põks-põks-põks.

Usin inimene: päev 1

Ärkasin kella 7 ajal. Kell 9 jõudsin parki. Tartu heakorra nädala raames otsustasime töökaaslastega meie õuesõppeklassi ehk Lille pargi korda teha ehk koristada ära kogu rämps, mida sinna asotsiaalid, koerajalutajad, narkomaanid ja jumal-teab-kes veel jätavad. Tunnikesega oli vähemalt 10 suurt musta prügikotti sodiga täidetud. Päeva lõpuks sai vist 30 kotti küll kokku… (ei saanud lõpuni olla).

Kilekotid, mis poolenisti maasse kasvanud ja mis taimejuurtega läbi põimunud. Palju meestepükse, nii pikki kui lühikesi. Kleit, king, sandaal. Grillrest, arvutijupid, raudkolakas, juhtmed. Palju pudeleid ja klaasikilde. Igasugused pakendid, pudelikorgid, konid. Palju mini-grip kotikesi, milles kardetavasti mõni narkootikum sees olnud. Muud rämpsu ka sekka…

Kõik, mis hetkega üleliigseks muutunud, oli suvaliselt kuhugi visatud. Ronisin isegi põõsastesse (hea, et veel lehes ei olnud) ja riisusin seal kokku väikese isikliku prügimäe, et see siis pärast prügikotti toppida. Kolmandik kotist oli hetkega täidetud.

Eelsoojendus 3. maiks on tehtud. Nüüd tean, et varustusse peavad kuuluma kummikud, töökindad, riided, mis võivad mustaks saada. Ja raudreha, et sodi kokku kraapida. Prügikotid ja kehakinnitus on korraldajate poolt ju.

Pärast sodikoristamise aktsiooni käisin kontorist läbi ja seejärel lippasin loodusmuuseumisse. Seal tutvustati uusi õppeprogramme. Kaks ja pool tundi jutu kuulamist ja esitluste vaatamist, kiire kohvipaus ja tagasi kontorisse.

Tõmbasin korraks hinge ja enne, kui jõudsin teevee sooja panna (ja jäigi tee joomata), saabusid õpilased. Nende seltsis möödus kaks tundi kui lennuga, kuid huvitavalt nagu ikka. Veidi õppetööd (kompassi kasutamine), sekka muid jutte ja naljatamist ning lõpetuseks paar tiiru lauamängu.

Nii, tööpäev sai peaaegu läbi. Kiire ülevaade kirjadest, paar asjalikku juttu ühe ja teisega, asjad kokku ja minek.

Minek riidepoodi. Tahtsin osta ühe pruuni pluusi, kuid veel paremini sobis hoopis üks roosakirju pluus. Jee, homseks klassi kokkutulekuks kenad riided olemas.

Mannu juurde, Mai oli juba seal. Jutud, tassike teed, piltide vaatamine.

Poodi süüa ostma. Kodust läbi, õhtueine, asjad kokku ja bussi peale.

Uhkes üksinduses reede õhtut nautmas. Peagi on lootust ööd kahekesi nautida. Ei jõudnud eelmisele lausele punktigi panna, kui Piir helistas ja teatas, et on poole tunni pärast kohal. Wiiii!

Ilus kuuvalge öö rannas oli…

Täna on selleks õige päev, ja ma viitaks ka, kui allikas veel alles oleks. Viitaks ühele Daki postitusele, mis kirjutatud 14. augustil 2007. (Vanast viitest nii ma välja peilisin.) Ja kirjutaks juurde, kuidas Daki ja Birx ennustajad on. Oh, saan Birxile viidata, et selline asi ikkagi toimus. Nad võtsid ette oma vallalised sõbrad ja sõbrannad ning hakkasid teoorias kosjamoore mängivad. Paljude moodustatud ebatõenäoliste paaride seas olid ka mõned tõenäolised paarid, mina ja K. sealhulgas.

Põhimõtteliselt see juhtuski mõni päev hiljem, Maia sünnipäeva(de)l. Aga õnneks läks teisel katsel – 28. septembril 2007. Teadlasteööl, muide. Seda nii kaudses kui ka väga otses mõttes.

Seega saab täna pool aastat minu ja K. duubli staatust.

Hästi ennustatud kaunikene, võiks öelda. Kõige heam on olla.

Ilusat päeva!