Mulle meeldib

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värksete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

Ah nii siis maitsebki COVID-19…

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.