Nii mõndagi uut septembrikuus

On esimene september, tavapärane uute alguste aeg. Uus kooliaasta, uus töö hooaeg, uus koroonasügis, uus telehooaeg, uus trennihooaeg. Kas ka uute lubaduste andmiste aeg nagu esimene jaanuar? Või võiks esimene september olla hoopis uute harjumuste juurutamise aeg, mitte suure hurraaga antud lubaduste aeg?

Olen alates maikuust püüdnud oma harjumusi jälgida, muuta, uusi juurutada. Ikka selleks, et mu enda elu ja olu oleks mõnusam, parem, tervislikum. Ei lähe see niisama lihtsalt, olgugi et osalesin vastaval veebikursusel ja materjale, soovitusi, praktikaid jalaga segada. Ikka see enesedistsipliin kipub alt vedama… Või on see mõtteviis? Mul selleteemaline (mitte just kõige parem) raamat veel lugemisel. Tuleb juurde lugeda, nagu ka arengutreenerid soovitasid.

“Kõik on uus septembrikuus…” Uus kord näeb ette maski kandmise ja COVIDi tõendi näitamise, jätkuvalt tuleb olla ettevaatlik, et mitte jääda haigeks ja mitte levitada haigust. Ükskõik siis millist haigust. Ega need tõved pole ju ilmast kadunud ja käivad nad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände.

Häid uusi harjumusi!

Mulle meeldib

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värskete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

Ah nii siis maitsebki COVID-19…

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.