Täitsa oma elu ja tuba
Ma olen nii tubli ja koristasin täna esiku ära. Pühkisin tolmud, tegin korda kapi ja sahtlid, sorteerisin asju, kontrollisin suitsuandurit, tõmbasin põranda ja porivaiba mitu korda tolmuimejaga üle.
Perfektsionist minus arvab, et oleks saanud pareminigi (nt kõik seinad õlilapiga üle tõmmata jne), aga tegelikult sai juba väga palju parem võrreldes varasemaga. On hea tunne, et midagi on tehtud. Ja kena on vaadata, et kuskil on kord ja selgus. Kui see tõusulaine nüüd jätkuks!
Sügisõhtud on pimedad, tuulised ja vihmased. Aknaklaasid on kaetud vihmapiiskadest moodustunud pärlikettidega. Need piisad, mis aknale pidama ei jää, trummeldavad aknaplekil.
Küünlad süütan korraga, kuid nad kustuvad ükshaaval, jättes endast maha mõnusalt lõhnava suitsujuti. Vahepeal tahaks rohkem valgust, seepärast süütangi küünlad. Vahepeal tahaks hubast pimedust, ka siis süütan küünlad. Sügisel tekib tõesti igatsus elava tule järele. Kui kütteperiood pole veel alanud, siis igatsen kaminat või ahju, kus saaks soojendavat tuld teha. Kui tuba soe, siis elavdavad küünlaleegid elektrivalgust.
Tahaks uusi saapaid ja sooja mantlit. Siis saaks sügist ka õues nautida.
Klassikaline vingjahala-postitus.
Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa
Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.
Poleks uskunud, et ma seda ütlen: mul on palav. Nii soe (24-25 kraadi) pole siin korteris kütteperioodil kunagi olnud. Palavus on tingitud küttesüsteemi vahetusest ja maja soojustamisest, aga ka sellest, et ikka veel pole toodud radiaatorite termopeasid ning aknad on kiledega kaetud. Termopeasid pole ma saanud, sest mind pole eriti palju kodus ja töömehed on juba uuel objektil toimetamas. Aknad on kiledega kaetud väljastpoolt, seega puudub võimalus tube tuulutada. Nii et kogu aeg on lämbe, värsket õhku saangi ainult õues olles nautida.
Nautimisest rääkides, siis… ma sain täna aru, et ma ei naudi oma elus suurt midagi. Ma pole õnnelik ega õnnetu, ma pole rõõmus ega kurb. Ma kuidagi… olen või torman läbi päevade ja ööde. Jah, on toredaid hetki, mil saan end argipäevast välja lülitada, kuid ma ei oska neid hetki nautida. Tuleb see ärksa meele raamat kastidest üles otsida ja elama õppida…
ma olen väheke … noh purjakil. ma vedelesin täna pool päeva voodis ega tahtnud üldse tõusta. sest on külm ja rõske ja maailmal pole viimasel ajal mulle midagi head pakkuda. siis ma mõtlesin, et teen tööd ja koristan ja pärast veel mitmetunnist mittemidagi tegemist ma mõtlesin, et olgu, ma ainult koristan. käisin ehituspoes tolmuvastaseid vahendeid ostmas ja Prismas, et osta miskit kohe söödavat sööki. ja mõtlesin, et kui olen hullult tubli olen, võiks end koogi ja näiteks siidriga premeerida ja “Downton Abbey’it” vaadata. isuäratavat kooki ei leidnud ja siider, mille võtsin, on liiga kange. aga selle avastasin alles juues. ja köök ei ole ikka veel tolmust puhas. tolmu, imepeenikest tolmu on palju, sest maja renoveerimisega seoses toimuvad tööd ka toas ja see tähendab bardakis elamist. põhimõtteliselt on 2/3 sisseehitatud mööblist lahti monteeritud ja seda on vaja kuskil hoiustada. pluss kõik neis riiulites olnud asjad. ja tolm, seda on palju.
ja ma igatsen vanu blogiaegasid, sest siis oli maailm palju paremini paigas. #nostalgia #melanhoor
September on poole peal. Puhkus läbi. Suvi läbi. Mingis mõttes on kõik jälle normaalne: viis tööpäeva nädalas, trennid, rutiin, tegemisi on hooaja algusele kohaselt palju.
Teisalt on kaos ja peataolek suurenenud. Sageli ei oska otsustada, missugune ülesanne, pakkumine, tegevus on tähtsam, kiireloomulisem, vajalikum kui teine, kolmas või neljas. Otsustan üht, siis teist. Nagu kits mitme heinakuhja vahel. Sahmin ja sebin ja ikka järjele ei saa. Teised ka saavad mu peataolekust osa ja see paneb südame kripeldama.
Neljapäevaks-reedeks olid mul suured plaanid, nii tööalaselt kui ka muidu. Läks nagu ikka ehk siis … ma ei teagi, kuidas…
Nädalavahetusel tuleb end kokku võtta, koristada ja mööbeldada. Varsti kolivad ehitusmehed sisse.
See postitus on üheaegselt maha viksimine kui ka vastus PilleRiini postitusele neljapäev.
Kui ma ei viitsi enam koristada, siis ma tean, et see on halb märk. Ma olen üldiselt korraarmastaja inimene, tahan, et asjad oleks omal kohal ning tolm pühitud. Siis on mul endal mõnus ja mugav olla ning saan vabalt ka külalisi vastu võtta. Teismelisest alates on pühapäev olnud mul suur koristamise päev.
Aastatega olen täheldanud ja aru saanud, et kui mul jääb pikemal perioodil koristamata, siis on midagi viltu. Eriti halb on asi siis, kui mind isegi ei häiri, et ma pole jõudnud koristada või tahagi seda teha. Siis on midagi väga viltu.
Viimase poole aasta jooksul ongi koristamisega kehvasti olnud. Vahepeal tunnen, et elan nagu poissmees: kuhu kukub, sinna jääb. Pesemata nõude hulk kasvab, puhtad ja kantud riided on segamini diivanitel. Hapukapsa pott seisis kuu aega mustade nõude hunnikus… Vahepeal suudan end nii palju kokku võtta, et kiirkoristamist teha, nõud ühekorraga ära pesta või nädalavahetusel pesu pesta. See, et suutsin paar kilo vanapaberit välja sorteerida ja ära visata, oli lausa suursaavutus.
Täna jäävad nõud pesemata. Ei jaksa. Äkki laupäeval?
Teeaeg.
Ma olen majanduslikult ja emotsionaalselt pankrotis.
Kui kolm kuud järjest tekib küsimus, kas maksta arveid või süüa kuu lõpuni, siis tuleb teha karm otsus. Antud juhul tähendaks see, et koliksin (ajutiselt) soodsamasse üürikorterisse, mida tuttav pakub. Edaspidi tuleks leida iga päev paar tundi ahju kütmiseks, aga no mis sa hädaga teed. Niimoodi jätkata ka ei saa. Selline olukord ei käi mitte ainult rahakoti, vaid ka enesetunde ja tervise pihta. Kuskilt otsast peab oma eluga uuesti ju järje peale saama.
Sügis on kohal, ta on igal pool. Nii õues kui toas, nii argistes tegemistes kui ka meeleolus.
Kas olen siis saanud teha seda, millest kuu aega tagasi mõtlesin? Jah, olen küll.
On uusi raamatuid, mis ootavad lugemist. (Tänan siinkohal Tartu linnavalitsust, kes mind lisaks muuseumitöötaja tänukirjale ka raamatupoe kinkekaartidega tunnustas.) Täna hakkasin lugema meenutusi Urmas Alenderist.
Paar nädalat tagasi pesin ka köögiakna ära.
Ostsin uued teksapüksid. Selgus, et skinny jeans ja slim lõige ei sobi mulle üldse. Sobivaim lõige on straight. Aitäh emale, kes vahel aitab sobivad rõivad välja valida!
Uue jaki ostsin ka. Tumepunane kunstnahast jakk, sobib suurepäraselt mu punaste saabastega.
Oktoobris hakkasin uuesti trennis käima. Praegu kaks korda nädalas, aeroobika pluss lihastrenn. Järgmisest nädalast lähen seltskonnatantsu kursusele. Ainult kümme aastat võttis aega, et selleks tantsupartner leida!
Kinos olen käinud lausa kolm korda.
Ühe korra vedasin end ka muusikaõhtule.
Massaaži olen saanud kaks korda. Seljavalude leevendamise eesmärgil.
Ainult et nüüd on tekkinud uus terviseprobleem, millele loodetavasti perearst seletuse leiab ning ravi ka.
Kui veel sooja pesa ka leiaks, oleks täitsa hästi.
Esimene osa
Juba ammu hakkas olemasolev kontoritool väsimuse märke ilmutama: istmekate on rebenenud, polster vajunud ning rattad tulid pidevalt alt ära. Uurisin ergonoomiliste kontoritoolide hindasid, kuid paraku ületavad need mu eelarvet. Kuna ma ei soovi suvalist odavat tooli, vaid ergonoomilist istet, siis kerkis alternatiivina esile võimlemispall. Uurisin erinevaid materjale ning otsustasin, et ostangi hoopis võimlemispalli koduseks kontoritooliks. See on ergonoomiline ja vähemalt 10 korda odavam kui kontoritool. Lisaks saab sellega ka võimelda.
Teine osa
Kust võimlemispalli osta? Spordipoest. Käisin läbi Tartu suuremate kaubanduskeskuste spordipoed, kuid selgus, et sobiva mõõduga pallid on igal pool otsas. Tundub, et kõik ostavad pidevalt 75 cm läbimõõduga võimlemispalle ja võimlevad kodus. Käisin umbes kuu aja jooksul poodides kaks-kolm korda, kuid palle polnud ikka juurde tulnud. Ühes poes lubati mulle pall laost tellida, kuid nädala jooksul pole nad ühendust võtnud.
Kolmas osa
Laupäeval oli Lõunakeskuses ostuöö, ja kuigi mu nädalavahetuse plaan oli end maailma eest kodus peita, läksin ma teatud lootusega siiski sinna. Rademari poes nägingi müügil võimlemispalli, mille suuruseks oli pakendil märgitud 75 cm, punast värvi (mida ma soovisingi), kaasas pump ja kasutusjuhend. Ostsin palli ära. Lõpuks ometi!
Neljas osa
Pühapäeval pumpasin palli täis. Asi tundus kahtlane, sest pall oli õhku täis, kuid kuidagi väike ja laua taga istumiseks liiga madal. Mõõtsin üle ja leidsin, et palli läbimõõt on 65 cm. Kuna pakendil oli eksitav info toote kohta, siis otsustasin, et viin selle poodi tagasi ning küsin asemele õige suurusega palli (kui neil kohapeal on) või raha tagasi. Sõitsin Lõunakeskusesse ning läksin oma soovi esitama. Kohapeal selgus, et just täna on Rademari poe server maas, nad ei saa kasutada arvuteid ja kassaaparaate ega seetõttu ka mu pretensiooni vastu võtta. Mul paluti 7 päeva jooksul tagasi tulla, et pretensioon uuesti esitada. Müüja sõnul saadetakse pall ekspertiisi ning siis näis, mis edasi. Müüja väitis, et väiksema mõõduga pall pakendis pole nende, vaid tootja viga. Nujah. Ühesõnaga tühi käik.
Olen punase 75 cm läbimõõduga võimlemispalli otsimisele ja ostmisele juba nii palju aega kulutanud, et see ületab juba palli rahalise väärtuse. Kuid mul on uut istet vaja ja ma tahan just sellist palli. Jabur, et ühe pealtnäha lihtsa toote ostmiseks nii palju tuleb aega ja meelerahu kulutada.
Eks näis, kuidas see lugu lõppeb.