Category Archives: Nemad

Inimesed: omad ja võõrad

Armastusest ja sõprusest

Posted on by

Veel viimaseid minuteid on sõbra- ja valentinipäev. Päev, mil tahaks koos olla oma kõige kallimaga või parimate sõpradega. Päev, mis võib teatud juhtudel väga haiget teha.

Ma armasta(si)n kedagi. Südamest, ihu ja hingega, pühendunult. Teatud mõttes käisime läbi tulest ja veest. Paraku sai meie ühine tee otsa. Sain armastuselt korralikult klobida.

Ta on endiselt mu jaoks väga oluline. Ta oli mu parim sõber ja ma tahaksin väga, et ta ka jääks. Ta ütles, et olen ka temale väga oluline. Ainult et ma pole päris kindel, kas ta on valmis olema samamoodi minu parim sõber. Inimene, kes oleks igal hetkel ja igas olukorras olemas. Mõni selline ju võiks igaühel olla… Väga tahaksin, et saaksime teineteise jaoks alati olemas olla.

Vahel on vaja ära proovida kõik pähetulevad võimalused, enne kui loobud. Vahel on vaja lasta asjadel minna, et hing rahu saaks.

Tänase päeva veetsin oma kahe parima sõbrannaga. Tõdesin, et teatud vanuses (ha-ha) tuleb hoida neid häid inimesi, kes su ümber on. Viimasel ajal on mul raske olnud, aga õnneks olen näinud, et mu ümber on (tekkinud) neid häid inimesi. Aitäh! :)

–

Midagi teaduslikku ka siia lõppu: Armumine – narkootikum, mis lõpuks ohvri ära kurnab

Kuidas ma tagasi Kuu peale kipun

Posted on by

Viimane pool aastat on igapäevaselt komistuskive täis olnud. Neid jagub veel pikaks ajaks. Ma pole küll ühtegi aastahoroskoopi lugenud, aga olen kindel, et need ei ennusta nii keerulist aastat, kui ma tean tulevat. Sest ma tean, et tuleb.

Töö juures muutuvad olukorrad järjest pingelisemaks. Kui keegi pakuks mulle samaväärse palgaga meeldivat ja vähema vastutusega tööd, ma läheks kohe. Ma olen väsinud huntkriimsilm olemast ja valitsevast korralagedusest ja arusaamatustest. (Mõned head kolleegid aitavad vastu pidada.)

Majanduslikult pingeline seis ka ei kao kuhugi. Ma püüan olla kokkuhoidlik, kuid on asju, millest ma pole nõus loobuma (trenn, soe lõunasöök, natukene meelelahutust).

Kulude suurus tekitas pingeid ka burleskirühmas. See ala nõuab blingi, mis paraku maksab üksjagu. Kui on valida, kas ostan uued tantsukingad, kulda ja karda või söön kuu lõpuni, siis ma ikka eelistan süüa. Tunnen, et show korraldajad ootavad algajatelt proffide taset. Mina ei suuda sellistele ootustele vastata.

Tead, et ma pole oma kahte pikaajalisemat sõbrannat selle aastanumbri sees veel kordagi näinud? Kohtusime viimati pärast jõule. Aastavahetuse veetsin üksinda kodus, sest mul oli tol päeval paha olla. Ja nüüd me polegi trehvanud. See pole hea. Samas olen kokku saanud mõne sõbraga, kellega polnud tükk aega trehvanud :)

Aga ma olen saanud tantsida! Nii-nii mõnus oli üle pika aja swingida. Mul on üks lemmiktantsupartner tekkinud… Talle vist ka meeldib minuga tantsida.

Ja kinos olen käinud kolm korda! Olen selle aastanumbri sees ainult mitmele Oscarile kandideerinud filme vaadanud. Kõik olid omal moel väga head ja mõnda kujukest väärt.

Ja mul on armas õekene, kes mind on aidanud ja toeks olnud.

Ja Sepalt sain eelmise suve pilte… Küll ma olin ilus punapea.

* Mõni ime, et ma kogu selles tohuvabohus tagasi kuu peale kipun, kui ma sealt kukkunud olen.

2014

Posted on by

2014. aasta saab kohe läbi. See oli mu jaoks raske aasta. Kaotasin nii mõndagi, ka iseenda. Kõikide nende suurte ja väikeste mõõnade ja kaotuste vahel oli siiski ka häid hetki.

  • Burleskitarid. Ma ei tea, kas see oli juhus või saatus, et ma 2013. aastal burleskitrenni läksin, aga ma ei kahetse sugugi. Sain seal tuttavaks imetoredate naistega. Kohtume kaks korda nädalas trennis ja see on alati tore. Maikuus toimunud esinemine oli väga lahe! Nii trenn ise kui ka need naised aitavad mõneks ajaks kõik mured unustada.
  • Swingtants. Septembris otsustasin katsetada järjekordset tantsustiili. Mulle hakkas see kohe meeldima ning nüüd oskan jälle midagi uut. Ka seal tantsukursusel on tore seltskond ning sõbralikud treenerid. Ja tantsida on hea!
  • Jooksmine. Seni olin vaid mõelnud, kuid tänavu tegin ära. Hakkasin suvel jooksmas käima. Kui endale sobiva rütmi sisse sain, siis oli see üsna mõnus enda jaoks võetud aeg. Aega läks, aga asja sai.
  • Sõbrad. Võib olla ma ei oska eriti hästi sõber olla või sõprust vastu võtta, kui mul endal raske, aga tegelikult on mul ikkagi head sõbrad olemas. Mõne inimese toetav sõna on päris oluliseks muutunud. Jajaa, ma mõtlen sind ka.
  • Üks mereäärne aed. Aasta esimeses pooles oli mul aeg-ajalt võimalus põgeneda ühte mereäärsesse aeda. Sain seal rahulikult olla ja vastu kive loksuvaid laineid vaadata. Tõsi, nüüd on selles aias veedetud aega liiga hingekriipiv meenutada.
  • Tööalaselt on ka mõned õnnestumised: rahvusvahelise projekti lõpetamine, mõned õnnestunud sündmused, toredate vabatahtlike seltskond, noore looduskaitsja märgi saanud endised õpilased (käisid mul jõulupühade ajal külas ka), et veel ikka töökoht olemas on.

Täna olen üksinda kodus nagu jõululaupäevalgi. Ainult et täna on mul kehv olla, endiselt köhin ja väike palavik on ka. Loodan, et uus aasta toob mulle rohkem tervist. Muus osas ma ei oska midagi arvata. Tuleb kuidagi hakkama saada.

Rahulikku aastavahetust!

Üldiselt mulle mehed meeldivad*

Posted on by

Mehed. Tahad või ei, aga meestega on nagu naistega – ei saa nendega ega nendeta.

Istun siin teetassiga ja mõtlen meestele oma elus. Mitte ainult nendele, kellest sisse võetud olen olnud, vaid igasugustest.

Üks mees oli mulle teatud perioodil nagu teine isa. Temaga sai rääkida, ta jutustas lugusid, lasi noortel rahulikult noorte asju ajada, vajadusel luges sõnu peale ja hoidis silma peal. Pärast mõneaastast pausi tuli ta mu ellu tagasi ja nüüd moodustame hea ülemuse-alluva duo.

Ma arvan, et mulle meeldivad meesülemused rohkem kui naisülemused. Mul pole küll palju ülemusi olnud, ent senine kogemus meesülemustega on meeldivam. Ilmselt on selle meeldimise võti konkreetsetes isiksustes peidus. Mõlema meesülemusega (jah, mul on neid kaks) on läbisaamine sõbralik, suheldes tunnen nendega võrdväärselt ja nalja saab ka. Lisaks olen seda meelt, et kollektiivis peab olema mehi, muidu kisub liiga kanakarjaks ära :D

Meestega saab tantsida. Aastaid tahtsin minna seltskonnatantsu kursustele, kuid sõpradest ei võtnud keegi vedu. Nüüdki pole selleks partnerit leidnud. (Jah, seda võib vihjena võtta!) Õnneks leidsin salsa, kus pole konkreetse partneri olemasolu vajalik. Kõik tantsivad kõigiga ja neid mehi, kes trennis käivad, tuleb lihtsalt natukene hoida, et nad ära ei kaoks.

Mehed on teadlikult või teadmatult ka mu enesehinnangut tõstnud. Olgu see siis komplimentide või vestluste või tegude kaudu. Mehed, kellesse olen armunud olnud; kes on olnud minust huvitatud; meessoost sõbrad – igaüks on oma suurema või väiksema panuse andnud, et mu enesehinnang lõpuks õitseks.

Mõni mees on mind ajendanud ka muutusi oma elus tegema. Suurim neist on seni olnud iseseisva elu alustamine ja kodust ära kolimine. Võib öelda, et ka otsus olla õnnelik ja elada hetkes on tehtud mehe pärast.

Naabripoiss on mind aeg-ajalt kahe jalaga maa peale tagasi toonud ja suutnud paari lausega nii mõnigi kord pildi selgemaks luua. Seltskond on ka tore olnud, kõik need filmi- ja veini- ja Top Geari õhtud. Nüüd saavad need otsa, sest ta kolib varsti tagasi kodulinna.

Ja siis on muidugi Mees, kes tuleb ja pöörab su elu pea peale… ent see lugu jääb tulevikuks.

Eks näis, millised mehed – mõni mainitutest või keegi uus – mu elu kuidagi suunab ja mõjutab. Jah, üldiselt mulle mehed meeldivad.

* Pealkiri laenatud Véronique Ovaldé samanimeliselt romaanilt.

Lätlaste invasioon Tartusse

Posted on by

Lätlaste invasioon Tartusse algas esmaspäeva lõuna paiku salastatud piirkonnast Läti-Eesti piiri lähedalt. Seitsmeliikmeline rühm kavatses kohale jõuda hääletades, seitse tundi hiljem see neil ka õnnestus. Telefonikõne andis märku, et nad on koha sisse võtnud raekoja platsis Pauligi valges kohvitelgis ning nad naudivad juba Tartu(FFi) mõnusid.

Kohtumisele vallutajatega järgnes ühe olulise asutuse üleandmine lõunanaabritele (kelle on muide viis varvast kummalgi jalal, kõik eespool). Näitamaks oma sõbralikkust, “ostsid” lätlased mu ära postkaardikomplekti, muusika-DVD ja karbitäie Karumsiga. Võis tõdeda, et nende invasioon oli edukalt alanud.

Järgmiste paikadena langesid nende valdusesse Pirogovi plats, Püssikas, Krooks ja Zavood. Zavoodis õnnestus neil peaagu kohalike seast liitlasi värvata. Taktikaliste manöövrite kohta ajalugu vaikib.

Pärast üsna edulist vallutamisööd polnud kõigi jaks siiski raugenud ja nõuti veel kohti, mida alistada. Paraku olid esmaspäeval kõik kohad selleks ajaks juba suletud. Ei jäänudki muud üle, kui päikesetõusu saatel Mäkki võidukat invasiooni tähistama minna.

Pöörane ja lõbus invasioon väsitas lätlased ära alles varahommikuks, nii et kella 6 ajal suikusid nad magusasse unne mu tagahoovi püsitatud telkidesse. Teisipäeval otsustasid lätlased, et see oli üks crazy and fun trip ning hakkasid lõuna paiku tagasi kodumaa poole hääletama.

Järgmine plaan on vallutada eestlastega Riia.

Kodune suvepuhkus

Posted on by

Kasvav koorem sundis  mind lõpuks ilusat suveilma ja puhkust eirama ning taas magistritöö kallale asuma. Raamatutes ja internetis tuhnimine ning sõnade ritta seadmine andis lehekülje, võib olla rohkemgi pikendust. See ei saa just perfektne töö, aga ära tuleb teha. Kaua ma ikka kannatan.

Reedel alanud hansapäevadelt ei suutnud siiski eemale jääda. See on aastaid olnud üks suve suursündmustest. Tõsi, aastaid tagasi toimunud rahvusvaheliste hansapäevade melu vastu pole hilisemad saanud. Avatseremoonia, rongkäik, väike narrus narriga, tulega mängivad mehed (ja naised ka), tantsuõhtu (ma tantsisin valssi!). Huvitav, et niisuguses rahvamassis pole üksindus alati nii üksildane tunne.

Laupäeval ja pühapäeval lämmatas Tartut kuumus. See oli piduriks mõttetööle, kuid mitte hansatamisele. Kui palju kauplejaid! Ja kui palju kaupa! Võrratuid asju, mida vaja pole, ja mida saaks prakiliselt kasutada. Lõpuks ostsin ära aastaid ihaldatu lapiteki ning linasest korseti, pluss muudki tarvilikku pudi-padi. Ja kaelamassaaži lasin ka teha. See leevendas mitu päeva kimbutanud kaelavalu väga hästi. Õhtul käisin taas Raekoja platsil tantsu keerutamas. Selliseid tantsuõhtuid võiks märksa sagedamini kesklinnas olla.

Pühapäeval läksime noorema õega Edgarit külastama. Edgar on 18-aastane ja 40-kilone tiigerpüüton. Mu õde on aastaid tema suur fänn: ta käib igal aastal Edgariga pilti tegemas. Seekord lasin ka endale sooja ja pehme mao kaelapanna ning pilti teha. Edgar, nagu meesterahvas ikka, keeras kohe saba ümber mu sääre. Inimeste reaktsioonid on seinast seina, kui nad järsku näevad, et mees võtab kohvrist välja mitmemeetrise suure mao, paneb ta nääpsukesele neiule kaela, kes temaga poseerib ja teda ninnu-nännutab :D

Õhtu lõpetasid Jan Uuspõld ja Ühendatud Ürgemehed ehk Uuspõllu monoetendus “Ürgmees” ning Tanel Padar & The Sun unplugged kontsert. Veider, et pärast seda tükki ma ei arva, et kõik mehed on s*tapead. Vähemalt mitte kogu aeg. Naised on ka ühed parajad tegelased. Äratundmist oli üksjagu, mingil määral said ka mu silmad avatud ehk sain märksa paremini aru, kuidas mehed naisi näevad.  See etendus oli peaaegu “puust ette ja puanseks” õppetund meestest ja naistest. Peaagu sellepärast, et alati on ju erandeid. Sain nii palju uut teada, et ma ei taha olla päris selline naine, nagu seal kujutati. Ja sain teada, et ma olen kohati tüüpiline naisolevus, just selle mõtlemise ja rääkimise koha pealt… Huh! Tahaks kohe midagi ette võtta, et mitte olla :P

Lõpuks nägin siis rokkari Padari ka oma silmaga (kuigi kaugelt) ära. Kahju, et rahvas kontserdi ajal lahkus või seda istudes kuulas. Rokkida oleks võinud. Suurem osa lugusid olid rahulikud, nii et ehtsat rokkimist polekski saanud just harrastada. Õnneks ajas alanud sadu rahva püsti ja lava ette hüppama, muidugi enne eelviimast lugu. Kummaline, eks? On vaja vihma, et rahvas kaasa elama panna. Igal juhul ma kavatsen nüüd järgmisele Padari & The Suni kontserdile minna.

Nii oligi. Nüüd uuesti magistama.

Kõige-kõigem

Posted on by

Ühel kõige-kõige kenamal ja täiuslikumal mehel* on täna sünnipäev.

Palju õnne, Jensen! :)

Jensen Ackles

Tsitaat Jensenilt: I love the smell of shampoo on a girl’s hair. You can walk past someone and be like, ‘Wow, you took a shower this morning, didn’t you? Because you smell lovely!

Jensenile pühendatud postitus Arabellalt: J.

* Väide põhineb ainult isiklikul arvamusel seni nähtust ja kuuldust.

Ikkagi – sõbrad

Posted on by

Ei saa mitte vaiki olla, kui armsad sõbrad mul on.

D. lohutas, kui olin pooleldi käega löömas ja meeleheiteauku viskumise mõtteid mõlgutamas.

M. kinkis sõbrapäevaks kalendri, mida suvel jäädvustatud foto meie kolmikust.

Õhtusöök koos M. ja K. ning M. ja M. möödus hubases ja mõnusas õhkkonnas. K. küll teravmeelitses natukene mu kallal, kuid oli siiski sõbralik. Ta isegi valis jäätisekokteili mulle välja.
Pärast õhtusööki mõtlesin, et kui kunagi vanad oleme ja mina endiselt selles seltskonnas üksik olen, siis võiks kas M. ja K. või M. ja M. mu kodustada. Nagu “Sõprades” lubasid Chandler ja Monica kunagi Joey enda juurde elama võtta. :D

L. tegi täna otseülekande James Blunti kontserdilt. Helistas mulle ja lasi live esinemist kuulata. Lugu oli “Beautiful Dawn”.

Ja neid pisikesi sõbrategusid ja žeste on viimaste päevade joksul veel olnud. Aitäh!

Nii väga hea on olla, sest mul on ületamatult head sõbrad kõrval!

Elus on filmi

Posted on by

Vaatasin just filmi “When Harry met Sally”. Nii armas ja vahva film! Meg Ryan oli kena nagu alati, olgugi et tobedate kaheksakümnendate soengute ja riietega. Billy Crystal meenutas aga Brainstormi lauljat Renars Kaupersit. Pluss avastasin, et tal on pruunid silmad. Crystalil, siis. Võib-olla on Kaupersil ka? Ei, ei ole, guugeldamise tulemus on ei. Siiski – Kaupersi armsus sellest ei vähene.

Kas oled tähele pannud, et Meg Ryan kõnnib omamoodi? Kuidagi plats-plats, varbad laiali, natuke pardilikult? Igas filmis märkan seda. Kas ta päriselt kõnnibki nii? Küllap vist, vaevalt ta seda igas filmis osatäitmiseks teeb. Ja siis veel see kätega kõnelemine ja hahaatamine – nii iseloomulikud talle. Miks ta igas filmis, kus teda näinud olen, ta mängib seda tüüpi naist, kes isegi võiks olla (kui ma pole, st ise ei oska hinnata)? Selline tavaline-eriline… et enne ollakse temaga pikalt sõbrad, aga lõpuks kasvab sellest hoopis suurem tunne välja.

Kas mees ja naine saavad olla sõbrad, lihtsalt sõbrad? Minu senine arvamus on olnud kindel jah. Daki on alati väitnud, et ei saa. Viimase aasta-kahe kogemus kipub ka pigem ei poole vajuma, mingite teatud piirangute või tingimustega ei poole. Jah, meestuttavaid mul on ikka olnud, ma julgeks öelda sõpru, nii 10 aastat. Noh, sest kunagi oli oma seltskond, mis koosnes kahest tüdrukust (üks neist mina) ja kambast poistest. Ja ülikooli alguses oli ka seltskond, kus oli mõlema soo esindajaid ja igati vahva oli. Sõpradena. Ja eks nüüdki ole neid meestuttavaid, kellele mõeldes ei mõlgu midagi muud kui lihtsalt tutvus, suhtlus ja sõprus meeles. Ja siis on ka neid erandeid siin ja seal nii ajas kui ruumis olnud. Nüüd sai hästi palju ja-sid jälle. Ma olen küll lühinägelik, aga ja lause alguses on vahel tarvilik. Ma tean, kes end nüüd selle lause poole pooleks naerab. Naer on terviseks! :D

Et siis. Ma ei tea. Kes teabki? Igal ühel on oma elu ja oma tõde. Mul läks mingi mõte meelest ära, see, milleni jõuda tahtsin. Et ikka saab. Olla sõber. Kellega saab ja kellega ei saa. Umbes nagu laulus “Kes kellega käib?”. Mul tulid hoopis uued ja teised mõtted juba. Aga need on isiklikuks tarbimiseks.

Punane vein oli endiselt hea, aitäh. Kaevun nüüd tagasi patjade ja teki sisse, magama. Homme on uue aasta esimene töönädal. Ja mul pole aimugi, mida ja kuidas kõik teha vaja :D

P.S. Kuidagi martalik postitus sai, vist.