Olukord on sama: ikka on väike palavik, väsimus, külmavärinad. Covidi kiirtest oli täna negatiivne. Nii et ikka ei tea, kas mingi viirus mu kätte saanud või lihtsalt stress sööb närve. Või midagi kolmandat.
Vana voodi ja madrats said täna eest ära. Vähem kola, jee. Nüüd tuleb muu kraam ka ära sorteerida.
Tunnikese tegin ka tööasju, et mitte omadega hätta jääda. Peas mõtlen tagavaraplaani üheks puhuks välja. Eks homme näeb, kas ja kuidas olukord laheneb.
Kuna eile õhtul oli nadi olla ja pisikene palavik, siis täna jäin koju. Käisin kohvikus hommikuputru söömas, et jaksaks lõpuks tööülesannetega pihta hakata.
Hambad ristis tegin ära asjad, mis olid liiga kaugele edasi lükkunud. Tunnen, et aasta lõpp on käes: on väsimus, tüdimus, motivatsiooni langus. Tean, et lihtsalt pean asjad ära tegema, sest delegeerida pole kellelegi. Tubli mina.
Kuna pärastlõunal oli jätkuvalt väike palavik ja kahtlane olla, jätsin trenni minemata. Kahju, sest trenn teeb vahel head. Aga hetkel ei tea, kas haigusevimm sees või lihtsalt stress… Nii et pigem hoian end. Püüan täna nii tegutseda, et baasvajadused oleks kaetud. Tubli mina.
Detsember ehk jõulukuu on käes. Ma ootan jõule lihtsalt seepärast, et pühad on nagu maast leitud puhkus. Ei ole aastaid viitsinud jõule kuidagi tähistada. Ma ei ehi kodu, ei too kuuske tuppa, ei vaarita meeletutes kogustes jõuluroogi, ei küpseta piparkooke … Üksinda kodus niisama puhata on täitsa hea. Saab korraks enne uue aasta tralli hinge tõmmata.
Hommik oli pilwine, mis oligi parem kui eilane kuumutaw päikene.
Säädsin end walmis, et ära käia rohupoes. Pärast seda seadsin end sisse Werneris, sõin ühe kosutawa pudru ja rüüpasin kohwijooki kõrwale. Kahjatsesin weidi, et päewauudiseid lugesin puhkuse ajal, rikkusid mul tuju õige pisut ära.
Tutwusin üle pika aja ka kohaliku kaubanduswõrguga, ostlesin paar paari suwesokke, peenemat pesu ja muud tarwilikku.
Wihma küll hakkas wahepeal sadama, aga kuna eelmine pääw olin kõrwetawat päikest siunanud (kliimamuutused pole miski naljaasi), siis rõemustasin wihma üle. Seadsin sammud viimasel tunnil turuhoonesse, kust lettidelt hääd ja paremat silma jäi. Pisut praemaksa, wärskeid herneid ja magusaks karbike kohukesi tundus päewaks-paariks piisaw küll.
Hilise kerge lõunaeine ja puhkehetke järel tegin tarwilikku: pesin pesu ja hakkasin tegema ettewalmistusi paaripäewase reisi tarwis. Kui suwi ja puhkus, siis ikka ju kombeks mõnes suwituslinnas ära käia, wäheke kultuurne olla ja tantsuõhtul käia. Eks näis, mis sest ettewõtmisest saab, sest sisimas sooviks olla eemal rawamassidest ja hoopis looduses rahulikult raamatuid lugeda.
Kino ja filmifestivalid: 49 filmi/seanssi.
Teater: 2 etendust.
Raamatud: 5.
Tants: 16 svingtantsuõhtut ja 1 tantsuetendus.
Muusika: 12 kontserti ja muusikafestivali.
Muuseumid ja näitused: 2.
Muud kultuurisündmused: 15.
Kinos ja festivalidel vaadatud filmide hulk on vaikselt tõusuteel pärast koroonaajastu algust. Suurim muutus on see, et hakkasin uuesti teatris käima pärast kaheaastast pausi. Tantsima ja elavat muusikat kuulama jõudsin ka rohkem kui 2021. aastal.
On esimene september, tavapärane uute alguste aeg. Uus kooliaasta, uus töö hooaeg, uus koroonasügis, uus telehooaeg, uus trennihooaeg. Kas ka uute lubaduste andmiste aeg nagu esimene jaanuar? Või võiks esimene september olla hoopis uute harjumuste juurutamise aeg, mitte suure hurraaga antud lubaduste aeg?
Olen alates maikuust püüdnud oma harjumusi jälgida, muuta, uusi juurutada. Ikka selleks, et mu enda elu ja olu oleks mõnusam, parem, tervislikum. Ei lähe see niisama lihtsalt, olgugi et osalesin vastaval veebikursusel ja materjale, soovitusi, praktikaid jalaga segada. Ikka see enesedistsipliin kipub alt vedama… Või on see mõtteviis? Mul selleteemaline (mitte just kõige parem) raamat veel lugemisel. Tuleb juurde lugeda, nagu ka arengutreenerid soovitasid.
“Kõik on uus septembrikuus…” Uus kord näeb ette maski kandmise ja COVIDi tõendi näitamise, jätkuvalt tuleb olla ettevaatlik, et mitte jääda haigeks ja mitte levitada haigust. Ükskõik siis millist haigust. Ega need tõved pole ju ilmast kadunud ja käivad nad ikka mööda inimesi, mitte kive ja kände.
Häid uusi harjumusi!
Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värskete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).
Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.
Uskumatu, aga tänavu algas mu kultuuriaasta alles 6. veebruaril.
Jaanuari esimeses pooles suurt midagi ei toimunud ning hoidsin ise ka pigem koduseinte vahele. Seejärel jäin haigeks ning kultuuriaasta algaski koduseinte vahel virtuaalselt DocPointi filme vaadates. Mine tea, filmifestivalide kolimine veebiavarustesse annab mulle ehk hoopis rohkem võimalusi erinevatel festivalidel filme vaadata kui seni. Näiteks mullu “osalesin” esimest korda HÕFFil just koduses tugitoolis.
DocPointi kavast jõudsin ära vaadata vaid kaks filmi, kuid see-eest oli hea valik. Esimesena vaatasin Suurbritannia režissööri Marc Isaacsi filmi “Režissööri kodu”. Film pani mind mõtlema, kuidas on võimalik, et sellised olukorrad ühe päeva jooksul juhtuvad. Filmi lõpp aga viskas õhku küsimuse ja kahtluse, kui palju sellest näilisest tõelisusest on tõeline ja kui palju lavastatud. Nii et mine võta kinni, mis dokumentaalfilmide puhul on päris ja mis mitte.
Teine film, Hollandi režissööri Sandra Beerendsi film “Nad kutsusid mind Babuks” haakus pisut esimese filmiga. Et mis on algmaterjal ja mis on seatud nii, et näiks osana algmaterjalist. Vanadest filmikaadritest oli moodustatud fantastiline seotud jada ning mina-jutustaja olgugi et fiktiivne lugu põimis kõik täiuslikuks tervikuks. Väga kaasahaarav vaatamine.
Millal järgmine filmifestival toimub?
See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.
Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.
Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…
Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.
Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.
Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.