Mulle meeldib

Mulle meeldib sari “Rannahotell”.
Mulle meeldib kohvi juua (kuigi praegu on see mu jaoks natukene ebatervislik).
Mulle meeldib hommikuti magada (kuigi see segab tööelu).
Mulle meeldib Pavlova värksete maasikatega.
Mulle meeldib, et mu köök on praegu suhteliselt korras.
Mulle meeldib Kentmanni hotell (tahaks praegu sinna kolida).
Mulle meeldib pidžaama rohkem kui öösärk.
Mulle meeldib hilisõhtune aeg, sest siis on hea vaikne üksinda olla.
Mulle meeldivad sirelid (varsti-varsti).

Mulle meeldiks, kui kõik see värk vähe paremini mul välja tuleks.

Kultuuriaasta hiline algus

Uskumatu, aga tänavu algas mu kultuuriaasta alles 6. veebruaril.

Jaanuari esimeses pooles suurt midagi ei toimunud ning hoidsin ise ka pigem koduseinte vahele. Seejärel jäin haigeks ning kultuuriaasta algaski koduseinte vahel virtuaalselt DocPointi filme vaadates. Mine tea, filmifestivalide kolimine veebiavarustesse annab mulle ehk hoopis rohkem võimalusi erinevatel festivalidel filme vaadata kui seni. Näiteks mullu “osalesin” esimest korda HÕFFil just koduses tugitoolis.

DocPointi kavast jõudsin ära vaadata vaid kaks filmi, kuid see-eest oli hea valik. Esimesena vaatasin Suurbritannia režissööri Marc Isaacsi filmi “Režissööri kodu”. Film pani mind mõtlema, kuidas on võimalik, et sellised olukorrad ühe päeva jooksul juhtuvad. Filmi lõpp aga viskas õhku küsimuse ja kahtluse, kui palju sellest näilisest tõelisusest on tõeline ja kui palju lavastatud. Nii et mine võta kinni, mis dokumentaalfilmide puhul on päris ja mis mitte.

Teine film, Hollandi režissööri Sandra Beerendsi film “Nad kutsusid mind Babuks” haakus pisut esimese filmiga. Et mis on algmaterjal ja mis on seatud nii, et näiks osana algmaterjalist. Vanadest filmikaadritest oli moodustatud fantastiline seotud jada ning mina-jutustaja olgugi et fiktiivne lugu põimis kõik täiuslikuks tervikuks. Väga kaasahaarav vaatamine.

Millal järgmine filmifestival toimub?

Ah nii siis maitsebki COVID-19…

See haigus on väsitav. Muidugi, igasugune haigus väsitab organismi, aga mulle tundub, et see väsitab rohkem kui tavaline “külmetushaigus”.

Mul muudkui ketrab peas, et peaks ukselingid, lülitid, töölaua, kraanikausid, telekapuldi, telefoni, arvuti ja muud rohkem katsutud pinnad ära puhastama. Poest kulleriga toitu tellima. Voodipesu ära vahetama, rätikud samuti. Aga juba sellele mõtlemine väsitab. Ma peaksin puhkama, mitte muretsema, mitte olema kohustundlik. Või noh, ma peaks olema kohusetundlik iseenda ees: puhkama, puhkama ja end ravima.

Ma ei tea, millal, kust ja kellelt ma selle sain. See vist jääbki selgusetuks. Ma loodan, et ma seda kellelegi edasi ei andnud. Seda olengi kõige enam kartnud: et olen haige, ise (veel) ei tea ja levitan edasi. Loomulik hirm vist antud olukorras…

Vaatasin “Pealtnägijat”, seal näidati elu haigla koroonaosakonnas. Pisarad tulid silma, sest seda haigust ei soovi tõepoolest mitte kellelegi. Maailmas pole piisavalt tänusõnu meditsiinipersonalile, kes nende haigetega tegelevad.

Palun kanna maski. Palun pese käsi ja hoia puhtust. Palun hoia distantsi. Palun jää koju, kui enesetunne on natukenegi kahtlane.

Ahjaa, COVID-19 maitseb nagu poleks nädal aega hambaid pesnud.