Happy first snow

Posted on by

Ärkasin lõuna paiku. Kardinate tagant tundus läbi kumavat hallus. Ajasin end püsti, tõmbasin kardina eest ja… Lumi! Istusin laua peale ja imetlesin langevaid räitsakaid. Hõikasin veel magavale õele “Vaata, vaata, lumi!” Ilus oli. Kohe sai parem.

Öösel kergelt külmavõetuna koju jõudes ei olnud sugugi nii hea. Sest oli külm ja pidi minema sinna, kuhu ikkagi nii väga minna ei taha. Lausa õelutsevana tundus ühel tänavanurgal asuv kinnisvarareklaam, mis karjus näkku “Oma kodu”. Tänavanurgal, kus kallistati headaega-jätmiseks.

Õhtu muidugi oli lõbus. Oli bänd ja mina Temaga ja Daki&Co ja Birx. Need viimase aja kõige kallimad inimesed. Sai naerda ja olla nummi ja tantsida ja olla veel nummi ja puha. Ja tõdeda, et strateegiline viga on hästi parandatud. Kokkuvõtlikult: üle pika aja ma tunnen, et mul jälle armsad sõbrad olemas. Ja kogu aeg on tore.

Tänane lumesadu lausa kutsus õue. Läksingi. Mis siis, et räitsakad sadasid näkku ja prilliklaasidele ja tegid kindad märjaks. Väike elevus puges hinge. Mõnus ja rahulik on olla. Kõik oleks nagu paigas. Esimene lumekuul maitses vesiselt.

Raamatupoes jäid silma kõige sobilikumad talveõhtu-raamatud. Omastasin Ska Faktori plaadi ja Bryan Adamsi kontserdi pileti.

Väljas muudkui sadas.

Hetk #85

Posted on by

Me oleme lihtsalt koos. Ei anna asjale veel nime ega midagi. Lihtsalt oleme.

Hea on. Nii stabiilselt nii hea pole mul ammu olnud.

On keegi, kes tuleb ja kallistab-suudleb tervituseks.
Kelle rannet saan silitada autosõidu ajal (kuigi ta peab seda “liiklusohtlikuks tegevuseks”, ihhiii).
Kellele ma suudan otsa vaadata ka pärast enesekontrollimatut amelemist.
Kelle lõhna ma tunnen enda küljes, kui ta on mind siit ja sealt ja kolmandast kohast silitanud.
Kellega linna peal käest kinni käia on uhke tunne.
Kellele ma meeldin just nii, nagu olen. Ta ei tahagi, et oleksin ilusam või lahedam. Sest ma olen seda.
Kellega ma tunnen end vabalt ja saan olla mina ise.
Keegi, kelle kaissu ma tahan.
Keegi, kellega ma olen siin ja praegu koos.

Sest oleks pole olemas ja muud võimalused on selleks korraks möödas.

Eile pärast päeva

Posted on by

Ma olen kindel, et mida enam minut ja laul edasi, seda valemat playlist’i kuulan ja ohtlikumaid mõtteid mõlgutan. Ja neid mõtteid soodustavamaid lauseid, blogipostitusi ja ja pealkirju loen. Ja üleüldse. Oli mul vaja mõtlema hakata!? Ma teadsin kohe, sekundi pealt, et see on väga halb ja vale. Aga näed, paganat, ikkagi…

Kõik, mis ütles Anni.
Kõik, mis võttis kokku Daki.
Kõik, mis on kirjas ka teistes ridades ja ridade vahel.

On küsimusi, mis jäävad iga kord küsimärgiga, sest ma ei oska neile või/ei taha vastata. Sest ma ei küsi vastust ka nende käest, kes selle anda võiksid. Enda teadmata või teadlikult.

Crush Test Dummies’e lool „Mmm mmm mmm” on ühes kohas mull sees. Teeb alati mingit mopsuvat häält.

Kas lasta endal kildudeks kukkuda ja vaadata, kes need kokku korjab ja mu uuesti terveks teeb? Kellel tahaksin lasta end terveks teha? (Lugu: Velvet Revolver „Fall to Pieces”)

She says: kas ma oma blogis linkida võin?
She says: iiks, mu link sul ainsana
He says: kle jahh, ma vist vanaga olin sinu küljes ja sina mu küljes kahh
Kas see pole hirmutav? Olla niimoodi teineteise küljes… Kaua veel?

Mul on palju uusi pastakaid. On see vihje, et kirjuta? Kirjuta palju ja paberile? Igasuguseid asju?

Heam

Posted on by

Jälle on hästihästihästi.

Täna lõpuks sain magada nii palju, kui vaja oli. Nädala jooksul oli magamata öötunde parasjagu kogunenud.

Reedel-laupäeval käisin lastega mere ääres ja rabas. Hästi vahva oli! Tohutu nostalgia tuli ka peale, kui seisin rabas vaatetornis, külm tuul ja päikesepaiste ümberringi. Saatsin I.-le sõnumi, et ma seal olen. Ta vastus oli siiralt kade: Ma tahan kaaa!!! Keskus on nüüd täiesti euro, aga see mõnus tagasi- või isegi kojujõudmise tunne oli olemas. Mida kõike me seal omal ajal kambaga tegime ja korraldasime ja üldse… Tahaks hästi ruttu tagasi minna. Vana seltskonnaga ja pikemaks ajaks. Nostalgitseks ja soojendaks suhteid üles.

Muide, Silts, sa ei peagi varbaid-pöidlaid hoidma. Mu pöidlaid ja teisi sõrmi ka hoitakse täitsa hästi. Ja soojalt. ;) Ja mina hoian Tema kõiki sõrmi samuti.

Mitte-päev

Posted on by

Täna on jälle kõik-on-kehvasti päev. Jah, ikka juhtub neid siia heade päevade vahele, täiesti suvaliselt.

Hommikuti ei saa üles. Kui saab, on silmad paksult und täis ja peas keerleb vaid mõte “Millal ma magada saan?”

Vihma sajab. Vastikut peenikest ja ligunemiseni märjakstegevat vihma. Kogu aeg on hall.

Jopega on palav, jakiga saab märjaks ja hakkab jahe. Midagi selga panna ei oska ega ole.

Teha vaja on nii palju. Nädalavahetusel jälle tööga hõivatud. Mis siis, et saab metsa ja mere äärde.

Oma kodu nii pea ei saa, sest novembris tahab pank suuremat osa mu rahast endale saada. Pealegi pole aega kuulutusi vaadata.

Tervis ka pole veel päris tagasi.

Hea on…

Posted on by

… põgeneda päriselust filmi “Teiste elu”

… kui keegi sinuga koos paratsetamoolitabletti võtab

… raamatupoes näidata talle raamatut, kuhu ta sisse on kirjutatud, ja sina ka

… jalutada käsikäes.

Ikka tõbine

Posted on by

Ei ole hea, ei ole. Läks hoopis kehvemaks. Nii et väike, peaaegu olematu palavik tuli. Magada ei saa, sest hingata ei saa ja kümme muud häda. Haige olla on vastik, kui on külm, kodu on maailma halvim koht ja keegi ei hoolitse. Praegu on veidi parem kui päeval, aga mis homme saab – tont teab. Jälle on tulemas eriti kiire ja sündmusi täis nädal. Tahaks jõuda, aga üle ei tohi ka pingutada.

Hetk #84

Posted on by

Eilne teejoomine lõppes tunnise head-aega-jätmisega K. autos. Kord ei saanud tema pidama, siis mina. Natuke ebamugavat kaissu esiistmete vahel end jagades ja juttu teemal “Mina ka ei tea, kuidas need asjad käivad, sest mul pole kogemust” oli omamoodi armas ja hea.

Ei ole tunnet, et ei tahaks rohkem sedasi olla. Täitsa tore on, mis sest et liblikad veel kõhus ei laperda. Võib olla tõesti ei pea kõik käima nii nagu filmis või ideaalsetes unistustes ehk siis suure sädemete sähvimisega. Tasapisi on ka variant. Pealegi, sel ajal ma üldse Pusale ei mõelnud. Nii et K.-l on lootust minu südamesse pugeda küll.

I take meds

Posted on by

Üks müüt ja üks eelarvamus said kummutatud. Kui ühel osapoolel on nohu, selline tavaline, siis saab. Kui mõlemad osapooled on söönud küüslauguleiba (mis tegelikult oli sai), siis saab ka. Küüslauk ja nohu ei sega absoluutselt mitte.

Järgmisel päeval on hoopis parem olla. Tont teab, kas see tuli kannutäiest teest, küüslaugusaiadest, rohtudest (Carmolise tilgad, Sudafedi tabletid, mentoolipalsam) või heatujuhormoonidest, aga on parem. Mis siis, et vihmapladin läbimärjaks kastab. Nii märjaks, et uued kuivad teksad tuleb osta, ning jope sees on niiske. Igal juhul on parem. Ja nädalavahetusel ma puhkan. Jääb üks koolitus tegemata, no jumal temaga. Enda jaoks tuleb aega võtta siis, kui muud üle ei jää. Näiteks kohe.