Eile õhtul pesin hambaid. Telefon helises. Aimasin kohe, et see on Tema. Oligi.
“Sa ei helista mulle Saksamaalt?!” Helistas ikka küll. Muljetas ja tegi mul tuju heaks.
Kes teine ikka helistab mulle vastu ööd, kui ta viibib välismaal ja kõneminuti hind on 9 krooni? Ainult Tema. Ja mul on ütlemata hea meel selle üle. :)
Osa oma tänastest sõnadest kirjutasin ma vastusteks eelmiste postituste kommentaaridesse. Ütlesin asju siin ja seal.
vihmakeep it real ütleb kiri Riia 8 seinal. Kas on vaja midagi lisada?
Suurem osa sõnu läks kirja taotlusesse. Tund sai läbi viidud. Kodutöö ootab tegemist. Ohjah, ei ole midagi rohkem öelda.
Hommikul oli loeng. Aine läbimise tingimusi kuulasin mõru muigega.
Loengutes käimine on vabatahtlik.
Aga kohalkäimist kontrollitakse nagu gestaapos.
Puududes rohkem kui kahest loengust, tuleb sooritada lisaks hindelistele kodutöödele eksam, mida muidu teha pole vaja.
Üldine suhtumine on umbes nii: kui sa oled (erialal) töötav tudeng ja ei saa käia loengutes, siis jäta tööl käimine sinnapaika ja käi koolis.
Netis tavapäraseid asju tehes sattusin korraks ka mujale. Poriloopimise tandrile. Maailm on ikka igasuguseid täis. Mõni suudab rohkem rokka laiali loopida, kui teised eest ära hüpata. Tuleb lihtsalt ignoreerida. Kaua sa ikka jaksad.
Läksin tundi andma. Selgus, et ei saagi, sest ei saanud asju kätte. Homme siis uuesti ja paremini. Tundide ettevalmistus ja kõik muu tekitab üksjagu pingeid, aga mõnikord aitab noortega tegelemine need pinged just maha võtta. Klassi ees tuleb muu peast visata ja keskenduda hetkele. Ühtpidi väsitav, teistpidi maandav.
Homseks on vaja üks töö asi ära teha. See tähendab mõtlemist, inglise keeles kirjutamist ja ideede head esitlust. Neljapäevaks on vaja teha üks koolitöö, mis samuti tähendab ideede otsimist, kirjutamist, mõtlemist, arusaadavat väljendamist. Neljapäeval jooksen end niikuinii pooleks. Ühest loengust teise ja kolmandasse ja tundi andma ja konverentsile ja… Reedel kavatsen teha nii vähe, kui võimalik, sest pikk ja hubane õhtu on tulemas.
Magada tahaks. Mis siis, et on esmaspäeva ning oli plaan olla pärast ametliku tööpäeva lõppu tubli ja teha veel natuke tööd, nö. taustauuringut erinevate asjade jaoks. Pea ei võta suurt midagi ja parim paik oleks üks kaiss. Mis antud hetkel hoopis kilomeetrite taha kaob. (Õnneks tuleb reedel tagasi.)
Õues tuiskab kergelt teist suuremat lund. Vähest, aga ikkagi sellist suuremat, nähtavat, valget lund. Paras, et jalutama ja šokolaadi jooma minna. Kaaslast vaid vaja. Kuigi… raamatu võib kah seltsiliseks võtta. Ma tasapisi ostan neid. Tänavu tuli see komme pärast laspepõlve taas ligi. Viimati omastasin uue raamatu reedel. Selleks on D.Coupland’i “Tüdruksõber koomas”, mida olen korra lugenud. Kuna meeldis ja hind oli kohe väga soodne, siis polnud küsimustki.
Oh, jälle need Muumitrollid tulid meelde! Kui laia lund sajab, siis on paks siniste kaantega “Muumitroll” parim õhtune lugemisvara. Kahjuks mul ei ole ühtegi muumide raamatut kodus ning raamatupoodides on kordustrükk ka läbi müüdud. Tuleb tee antikvariaati ette võtta kunagi. (P.S. Ütlemata rõõmus oleks ka kingipaki üle, kust leian just selle teose :)
Tervitusi patseerijatele!
* Ilmateade on pärit siit.
Juba igatsen K.-d. Kasvõi sõnumit Temalt. Kaissu tahaks. Kogu aeg tegelikult ju tahaks. Mis siis, et me kodutud. Istuks kohvikuski hea meelega.
Kusjuures, ei tunne end kuidagi valesti, häbiväärselt, veidralt, pilkude alla sattuvalt, pealetükkivalt, ebamugavalt jne, kui avalikult kallistame või suudleme või õrnutseme. On ainult mina ja Tema. Muud maailma ei panegi tähele.
Oli aeg, mil paarikesed mind närvi ajasid või lihtsalt kurvastusse tõukasid. Et mis te siin kudrutate, kõigil ei ole seda võimalust. Ja nüüd teen ise sama. Ja ei mõtle nendele möödujatele, kes samamoodi nagu ise varem mõelda võiksid. Julm ja ebaõiglane? Egoistlikult vastan, et ei ole. Minu jaoks ei ole.
Õde kutsus mind ja K.-d oma sünnipäevale. :D Esiteks ei ole ma pärast lapsepõlve õe sünnipäeval koos tema sõpradega olnudki. Teiseks kutsutakse mind ja minu pluss üht kuhugi. (Ma olen ise ka pluss üks, sest K. kutsus mind oma asutuse üritusele.) See on ju hoopis midagi muud kui varem.
Vaikselt hakkab tekkima ajaarvamine enne K.-d. Sest on asju, mis on ikka täitsa teistmoodi. Olgugi et ma veel tugevasti kõigun, pendeldan ja lehvin üksi- ja kaksiolemise vahel. Mõtlemise ja suhtumise koha pealt, ma mõtlen. Olnud eelarvamused, põhimõtted, stereotüübid, reeglid, ettekujutused, mis olid, saavad kas pihuks ja põrmuks või teise lähenemisnurga või mingi selguse-selgituse.
Mõte läks jooksu.
—
Meie ütlen ma seepärast, et see on lühem ja mõnusam variant, kui alati öelda mina ja K.
Mul on õigus olla pahane, vihane, ärritunud. Mul on õigus oma arvamusele ja selle välja ütlemisele. Ma ei kavatsegi seda muuta. Miks ma peaks? Mul ei ole põhjust. Kui teised ei saa aru, miks ma nii arvan ja tunnen, siis olgu. Ju see on minu probleem. Aga – minu maailma see lihtsalt ei mahu. Teiste maailmas see ehk tundub normaalne või käivadki asjad nii, aga mitte minu maailmas. Mitte minu ja veel kahe inimese maailmas.
Inimeste mõõdupuud on erinevad. Potsataja ütles seda ja ma nõustun. Kui tema mõõdupuu järgi pole see inimene kaabakas, aga minu mõõdupuu järgi on, siis las see jutt jäägugi sinna. Ma ei jaksa, ei taha uuesti hakata lahti harutama, meenutama ja läbi elama kogu seda jama, mis oli. Mille ma peaaegu ära unustasin, oma elust välja lõikasin, ära kustutasin. Ma arvasin, et asi on möödas, läbi, otsas. Võib olla ma kiskusingi ise teema uuesti maa alt välja nagu haralise juurika. Ma lihtsalt tahtsin neile öelda, milline oli minu kokkupuude tolle lurjusega. Tahtsin, et nad teaksid. Lootsin, et nad hakkavad samuti ignoreerima. Sundida ei saa kedagi, ma tean. Ei sunnigi.
Ah, ma ei taha enam mitte kui midagi sel teemal kuulda, rääkida ega selgitada. See ainult ärritab mind. Piisab, kui Tema aru saab. Rohkem pole vajagi.
Unustan ja jätan asja sinnapaika. Mis sitast ikka surkida.
myselfile
ma ei jaksa rohkem sel teemal vihastada. seal teises kohas on sellest juttu. ligi pääsed sõnaga kurjam.
kui see jama kõrvale jätta, siis on hästi. eile olime koos. üsna häbitult ja avalikult :P kodutud, nagu me oleme. ma igatsen juba. et saaks pugeda kaissu ja olla nii, et miski paha ligi ei pääse. ta hoiab mind. mina teda ka.
Usu või ära usu, aga ma lõunatasin täna Zavoodis. Peale minu oli seal veel mõni noor naisterahvas, üks tüdrukutirts koguni. Ventilatsioonimüha oli üle kõige, taamalt kostus muusikat. Ruumi oli oi kui palju. Laudadele sirgeldatud sirgeldused olid selgelt näha. Tundus kõik nii reaalne. Oligi.
Kõht sai ka vähem kui Tammsaare eest täis.
Emomuinasjutt
Ühes linnakeses, mis asus Emojõe ääres, elas üks tüdruk. Tüdrukul oli madal emoglobiinitase ja seepärast oli ta kogu aeg emotsioonitu ning väsinud. Kõigest. Tüdinud samadest jamadest, mis regulaarselt kordusid. Ta tahtis ära. Ta tahtis oma voodit, oma tuba, kaissu.
Ühel õhtupoolikul istus tüdruk mõttetus kohustuslikus seminaris. Ta oleks tahtnud osa ruumis viibivaid isikuid pastakaga visata ja karjuda “Laske meid ära! Miks me peame siin oma aega raiskama?” Ta mõtles, et pastakaots võiks kellegi kolpa kinni jääda. Rahunemiseks joonistas ta leheservale pool liblikat. Siis joonistas ta terve päikese ka. Siis ühe voodi ja kellegi teki alla. Ja bussi, mis sõitis Emojõe-äärse linna poole. Lõpetuseks visandas ta sõna kaiss.
Mis sellest tüdrukust edasi sai, ei tea keegi. Tema ise ka mitte.
… käinud erinevates muuseumides ja näitustel
… roninud toomkiriku tornidesse ja imetlenud vaadet
… sõitnud Emajõel lodjaga
… osalenud Tudengipäevade traditsioonilistel ja vähemtraditsioonilistel üritustel ja mõne ka ise korraldanud
… käinud Atlantises (viimati aastavahetusel ja lubasin oma jalga sinna enam mitte tõsta; ei olegi tõstnud)
… matkanud Jänese matkarajal
… seestpoolt näinud ja uudistanud Jaani kirikut.
Siis ma veel ei olnud.