Category Archives: Mõranedes

Mõnikord ma lähen katki

King Kong

Posted on by

See on kurb ja hingekriipiv, kui su kõrval pole enam seda inimest, kellega koos King Kongi filme vaadata ja neid kommenteerida.

Juhtusin pulti klõpsides ETV2 kanalile, kus jooksis parasjagu 1976. aasta versioon filmist “King Kong”. See meenutas mulle, kuidas me temaga seda filmi vaatasime ja jooksvalt kommenteerisime. Hiljem vaatasime ka sama režissööri valmistatud järge “King Kong elab”. Ma ei tea, kas kahest toimumiskorrast piisab, et tegevust tradistiooniks pidada, ent kuna rohkem kordi meil polnud, siis ma nimetan seda traditsiooniks.

Ma lootsin, et see traditsioon jätkub ning vaatame ka varasemaid ja hilisemaid versioone ning lähme ka toona kinodes jooksnud King Kongi filmi vaatama. Ja pärast kommenteerime, arvustame, kristiseerime ja naerame koos selle filmi üle. Just nimelt pärast kinos käiku, sest erinevalt tema veendumusest, et ma kinos ka filmi ajal räägin nagu kodus, ma seda ei tee. Tõesti ei tee :)

Aga ei. Pole enam mul seda King Kongi filmi vaatamise kaaslast ega traditsiooni. Olen üksi nagu King Kong oma saarel.

Rõõmutu

Posted on by

Oma suurt rõõmu, mis mu elus viimased kaks ja veidi rohkem aastat, ma siin vist polegi jaganud. Ja enam ei saa ka, sest olen taas üksinda. Nagu olen olnud suurem osa oma täiskasvanud elust.

On kurbust, kaotusvalu, pisaraid, mõistmatust, segaseid ja pidevalt vahelduvaid mõtteid ja tundeid, püüdu reageerida ja mõelda olukorrast teistmoodi kui varem. Võib olla tõesti käitun nagu küps täiskasvanud, ent sisimas olen ikka tüdruk, kes soovib oma õnnelikku lugu.

Vahearve

Posted on by

Klassikaline vingjahala-postitus.

Tervis – puudulik
Isiklik elu – puudulik
Tööelu – läbipõlenud
Kodu – endiselt iluremondi ootel, raamatud kastides, aknakatted puudu
Blogimine – tahaks, aga ei jaksa

Tänane arutelu mittesõbraga oli uue lehe keeramisest. Sain aru, et seda ka ma ei suuda või ei oska teha. Olen veel mineviku kummitustesse takerdunud.

Häiritud

Posted on by

Kohvikus lõunasööki oodates lugesin Stiilist horoskoopi. Kaks lauset jäi kummitama. Tahtsin neid siiagi kirja panna, kuid ajakirja veebilehelt vaatab vastu hoopis teine tekst. Mida pole, seda pole.  See tekitab segadust. Olgugi et asjaolu on mõistusega kindlasti seletatav. Ikka näed seda, mida tahad, ja seletad omamoodi.

Peegeldused on peeglis olemised.

Olemine on pisut häiritud. Tühjus on seal, kus varem oli täiuslikkus.

Kildudeks. Jälle.

Posted on by

Ootamatu klirin ja laiali lennanud killud tõi pisarad silma. Kildudeks. Jälle. Järjekordselt katki, taas üks kaotus.

Jah, ma nutsin väheke, sest klaas läks katki. Presskann kukkus ootamatult talle otse peale, jättes alles sakilise servaga klaasipõhja ja killud-killud-killud. Klaas on klaas, võid mõelda. Aga see oli see klaas… Imearmas veiniklaas.

Ei, see polnud ainuke. See oli üks kuuest. Aga ikkagi.

(Ma olen aga-tüdruk.)

Killud toovat õnne. Võib olla ma lõhun klaase alateadlikult, et jätkuvat headolemist pikendada?

Eelmised killud.

Las jääda

Posted on by

Ma ei saa üle tundest, et tegin eile ühe vea. Milleni viis mind võimatult ettevalmistamatu olukord. Sest ikkagi ei saa päris üle ega ümber ning mõnel puhul jäädki igavesti küsima “Miks?”

Ja ma ei saa üle ka sellest, et oleks võinud olukorral kohe sabast haarata ning hoopis teismoodi käituda. Mis poleks ehk loomulik ega päris minulik olnud. Loomulikum tundus sel puhul pigem pooleldi vältimine. Ja muidugi-muidugi kõrbesin vaikselt omas mahlas.

Aga võib olla oli ikkagi asi alkoholis ja õhtus ja emotsioonide ülevõimendumises ja minnalaskmise meeleolus… ja nii.

Ja enam niikuinii midagi ei muutu. Olnud on olnud on olnud. Tuleb sellega edasi elada.

Laiali pillutud mosaiikpilt

Posted on by

Pidevalt lagunen, kukun kildudeks, lähen katki, murdun, pudisen tolmuks, ei pea enam vastu, annan alla, löön käega, tunnen lootusetust, ei jaksa, olen väsinud, emotsioonid on otsas, sees on tühjus, olen nõrk, tahaks kõik sinnapaika jätta…

Iga natukese aja tagant juhtub midagi, mis mind lammutab. Lammutab maatasa, nii et ei teki pisimatki tahtmist uuesti jalule tõusta. Aga peab kuidagi edasi saama. Läbi sopa roomama. Peab, sest on kohustused, mida kuhugi ega kellelegi lükata pole, millest taganemisteed ei ole. Kuidas ma veel suudan?

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks? Kui niimoodi jätkub, kannan varsti maailma turjal nagu Atlas.

“You never hesitate to tackle the most difficult problems” ütles Orkuti today’s fortune. Näib, nagu miskit muud üle ei jää, kui kõik raskused ära kannatada.

Mul ei ole kindlat seljatagust, kuigi mu selle nädala kollane öö-T-särk seda väidab. Olen täiesti üksi. Loota pole kellelegi, iseendalegi mitte ei julge enam loota. Keegi ei lohuta, ei kallista, ei tule õhtul kontorisse järele, ei pühi ära pisaraid, mida viimase poole aasta jooksul on voolanud rohkem kui mõne viimase aasta peale kokku.

Ühtegi happy place’i ka ei ole, kuhu mõtetes pageda. Viimanegi võeti ära.

Kolm nädalat on veel ees…

Arrrgh!

Posted on by

Vahet ei olnud, kas mu telefon oli sisse või välja lülitatud. Vahet ei olnud, sest ikkagi ei helistanud keegi. Mitte keegi. Ei saatnud ka sõnumit.
Vahet ei olnud, kas ma karjusin mõttes või häälega. Sest keegi ei teinud välja. Ise ainult piinan ja kiusan end nende mõtetega, mida ei taha. Kurat, kust nad tulid? Või peavadki jälle tulema, et silmad lahti teeksin?

Vesisilm selline, löristab nina ja tujutseb. Aga keegi ei näe, kellegi nähes ei saa draamatki teha, et auru välja lasta. Ja võib olla, võib olla ka mingi lahenduseni või selguseni jõuda.

No oli seda nüüd siis kõike vaja?!?

sõnatult

Posted on by

tühi. tühi seest, söömata. tühi väljast, mitte midagi ütlev pilk, väljanägemiseta.

tühi, nii tühi. mõttetu, mõtteta.

väsinud, magamata, pingelised lühikesed unetunnid, segatuna segaste unenägudega. öised ärkamised.

kaitseta, üksinda, ebakindel, kardan. üksi omas suures muredemeres.

lootus-ootus, et saaks sellest välja või et saaks see juba lõpu.

millal halb otsa saab?