Tavaline külm sügis koos vihma ja tuulega. Tavaline külmetus ja sellega kaasnev nohu, mis ei lase hingata ega olla. Pea lainetab otsas, kui õue minna. Selleks, et osta apteegist rohtu ja poest šokolaadiga maisirõngaid ja saata paar kirja (Haiguse tõttu ei osale koolitusel… väga hea, saabki puhata, st. tervist parandada.)
Nohu ei lase veel üht asja teha. Tahaks. Kui ikka on hea, siis tahaks ju veel.
Nüüd on asi sedasi, et mina ja see poiss – K. – oleme käinud ilusal õhtusöögil ja rannas “parkimas”. Ma teadsin, et tahab mind suudelda. Teadsin, et ma ise ka tahan seda. Ja siis see juhtuski. Ja täitsa mõnus tunne oli. Et keegi, kes on minu silmis meeldiv, arvab sama minu kohta.
Seekord vist võib midagi head juhtuda :)
Mis mõttes I. helistab mulle laupäeva öösel ja kutsub enda juurde istuma? Pärast kõiki neid aastaid ja kuid, mil me kohtunud ega suhelnud pole. (Hea küll, aasta tagasi sattusime samasse kohta ja ajasime juttu.)
Tore, et vanu sõpru üles otsitakse, kuid nii mõnigi kord tekib mul küsimus “Miks?” Mis põhjusel ta just minu üles otsib, mida ta tahab? Ei, ma ei oota midagi halba ega ka üllatavat head (nt sõnu, mida oleks tahtnud kuulda umbes 8-9 aastat tagasi). Siiski – need küsimused. Kas ta mõtles mu peale või oli see juhuslik uitmõte? Mida me räägiksime? Kas ta helistab varsti jälle, sest ma ei läinud?
Mh, nii lühikeseks see mõte jääbki, sest ma olen väsinud pärast kolmepäevast laagris möllamist.
Kummalisel kombel ilmub see inimene välja, kui vaja. Mitte alati, mõnikord. Võib olla need ongi need korrad, kui mul just Teda vaja on. Tükk aega on vaikus ja ühel hetkel alustab Tema (või mina, mõnel korral) vestlust nagu ikka. “Tsao! Mis teed?” Ikka siis, kui mõrad on natuke suureks läinud või ise ei jaksa olla.
Täna ajas ta mu kordi naerma. Mul oli seda vaja, sest kaks päeva olen suuremalt jaolt kirunud, muretsenud, energiapuuduses vaevelnud ja tusane olnud. Ta rääkis mulle oma teooriat mittesuureks kasvamise kohta ja andis paar vihjet, kuidas lapseks olemist pikendada. Ma kavatsen kuidagi järele proovida. Mina omakorda seletasin talle üht esinemise põhinõuannet, mida kolleegilt kuulsin.
Nüüd vist tuleb periood, mil rohkem suhtleme. Järgmise pausini. Järgmise suhtlemiseni. Ehk saab seekord teoks neid asju, millest juttu on olnud. Mõnusat ajaveetmist ja ringi hulkumist ja jutte. Ei midagi erilist. Noh, minu jaoks niimoodi sõbra-eriline on ikkagi…
Segadus pühapäeva õhtul pole hea.
Mõtlen ühele noormehele, silme ees on Pusa ja tegelikult ei mõtle, vaid tunnen. Mitte südamega, vaid… nagu tahaks. Tahaks tunda käsi enda ihul, huuli kaelal… Mis mul ometi hakkas? See segab mind.
On üks noormees. Ta ilmus just enne seda jama tolle kaabakaga. Saime reedel uuesti kokku. Midagi võib juhtuda. Elevus on olemas. Samas – lubasin endale ettevaatlikum olla, mitte kohe usaldada (usaldus tuleb välja teenida), hoida distantsi. Ei taha enam vastu näppe saada. Mõtlemine muudab asjad keeruliseks. Seekord pean algul asja võtma mõistusega, mitte südamega. Kui asi on õige, saab hiljem ka tunda.
Pusa. Ikka veel “igatsen” Teda. Miks jutumärkides? Sest ma pole kindel, kas ma igatsen Teda päriselt või ma tekitan selle tunde, et igatsen. Kuidagi lõpetamata teema on Ta veel minu jaoks. Miks Ta ikka hinge peal on? Ma ei saagi ju edasi liikuda, kui ma Temast lõplikult lahti ei lase. Tean küll, et midagi ei juhtu. Vaevalt. Äärmisel juhul võime maanduda purjuspäi samas voodis, kuid seegi kõlab üsna ebatõenäoliselt.
Kurat võtaks! Mingi nõme tuju ja olemine on.
Täpselt niisama, nagu üks päev võib elu kihva keerata, võib ka üks päev muuta kõik paremaks. Kes ärkab hommikul ühe tiitliga ja läheb õhtul magama kraadi võrra kõrgema tiitliga. Kes astub ämbrisse ja sealt välja.
Halvad asjad on need, mida sa ei planeeri, kuid ikkagi juhtuvad. Väga head asjad on need, mida sa ei oska planeerida ja siis äkitselt juhtuvad. Lihtsalt, ühel hetkel saad näiteks telefonikõne ja sulle öeldakse, et nüüd on asjad niimoodi… Väga head moodi kohe. Täna ja homme ja ülehomme ja veel kauemalt.
Öö võib olla täis teadust ja ka mõnusat seltskonda ja kohtumisi. Reede õhtu, ebatavalised kohad ja sündmused, kerge ülemeelikus ja eufooria. Vana anatoomikum ei tekitanud põrmugi kõhedust, ka siis mitte, kui EKG mu südame löögisageduseks näitas 140 ja siis 0. Ma olin nii elus ja rõõmus ja rahul. Oma ja armas botaed tekitas tagasi-igatsuse.
“Kas küsimusi on?” – “Kuidas ma siia tagasi saan?” avaldasin vaikselt oma salasoovi. Kunagi ehk õnnestub see ka minul, kuidagi…
Säravad katsed, suud ammuli vahtivad lapsed, keemilised mustkunstitrikid ja teaduseaura. Kuidas ma siis ei saa oma valikuga mitte rahul olla?
Minu arust ongi normaalne ja äge 130ga vanal lennuväljal kihutada. Ära arva midagi, et ma nii rahulik ja korralik. Pärast oleks tahtnud ühe teguri tõttu kasutada kõige ebatsensuuremaid sõnu ja tarvitada vägivalda, aga polnudki vaja. Mõnikord on keegi sinust mõistlikum.
Kuuvalge rand nägi välja nagu mõni unustatud pisiplaneet. Öö oli soe, pilved tulid ja läksid ja tulid ja läksid uuesti. Kiigujutud.
Šokolaadijook oleks maitsenud veel paremini, kui õues oleks sadanud värsket pehmet lund. Väike talveigatsus.
Sügis on ka mõnus. See soe, leebe vananaistesuvi tõi rahva taas välikohvikutesse ja ajas kaks poissi purskkaevu pladistama. Tõrud ja hobukastanid kukuvad. Lehtedest läbi astudes teevad nad sah-sah-sah.
Neli raamatut, üks plaat (oojaa, ma ei suutnud täna ikkagi vastu panna Simply Redile), üks teatrietendus ja üks kinofilm pluss teadus- ja loodusüritused. Kas märkamatult olen saamas selleks tüdrukuks, keda vaimusilmas näinud olen? Ja veel – mul on vaja kolida, sest raamatud ei mahu enam riiulisse.
Millest ma siin üldse räägin? Tahtsin öelda, et mul on hästi. :)
Ta võiks mu rahule jätta. Nädala tagasi ütlesin, et ei taha temaga enam suhelda ja ta jättiski mu rahule. Kuni üleeilseni ja tänaseni, vaikselt üritab jälle, nagu midagi poleks olnud. Ta on nii värdjas!
Just leave the girls alone!!!
Suurema osa tööpäevast olen turninud redeli otsas ja sidunud rohelist kummipaela. Ma muidu kõrgust ei karda, kuid ühe seina juures tundus redeli ülemine aste palju kõrgemal kui teise seina juures. Jalad hakkasid kergelt tudisema ja väike kartus puges sisse, kuid mõne aja pärast läks seegi mööda. Paar millimeetrit üle- või allapoole nihutamist sai samuti selgeks. Mis valemiga need asjad üldse püsima jäävad, seda näeb homme ja ülehomme ja kõigil järgnevatel päevadel.
Tulge näitusele!
Nagu üks esimestest nõnda soojadest kevadpäevadest, mil mantliga palav hakkab. Või nagu üks viimastest sügispäevadest, mis veel mantlita käia saab. Nii soe, nii mahe tuul, nii valgusküllane, nii sinine taevas. Vananaistesuvi.
“Comment ça va?”
“Très bien, merci!”
Käisin kinos. Film oli hindamatult armas ja vahva ehk “Hors de Prix”.
Jälle on hea ja ilus. Jõgi ja päike ja kiik-pink.
TÜ raamatukogu prno: tea, kumb magnetkaardilugeja su lugejakaardi meelsamini läbi tõmbab.