Kui raske on leida elukohta?

Posted on by

Väga.

Eriti praegu. Pole üldse üürikorterite hooaeg. Otsima hakkasin kohe, kui praeguse koha omanik oma müügiplaanist teatas – septembri alguses.

Kõik, mis vähegi võiks sobida, võetakse vähem kui 24 tunniga ära. Nii kiiresti, et sa võib olla isegi ei jõua kuulutust enne näha, kui koht juba broneeritud. Või ei õnnestu maakleri või omanikuga ühendustki saada enne, kui neil on vaid öelda “Koht on juba võetud!” Seepärast võtsin kasutusele Google Readeri ja panin kinnisvaraportaalide kuulutused sinna jooksma. Nüüd hoian kogu aeg silma peal, et äkki tuleb miskit. Üleüldse.

Täna olen sellises meeleheites, et panin isegi Delfi Naisteka foorumisse kuulutuse üles. Delfisse! Ma külastan seda portaali ehk paar-kolm korda aastas. Õudne!

Siiani pole erinevatesse foorumitesse postitamine tulemuslik olnud, sest ikka kirjutavad vaid maaklerid, kelle pakkumisi olen juba sada korda portaalis vaadanud. Jah, vabalt sada korda, sest vaatan kinnisvaraportaale ikka mitu korda päeva ja õhtu jooksul. Mu igaõhtune-öine kirjandus.

Võimalik, et ma oleks juba omale korteri leidnud, kui oleksin mõne koha peale kiiremini reageerinud ja ikkagi vaatamas käinud. Või kui mul poleks selliseid nõudmisi, nagu mul on. Liiga nõudlik? Aga miks ma ei võiks tahta korralikku korterit, kus pikemat aega elada???

Muidugi, kui ma oleks rikas kui troll, poleks sellise koha leidmine mingi probleem. Ent ma pole troll. (Seepärast ka ühest kenast kohast ilma jäin.) Ja pangalaenu korteri ostmiseks ma võtta ei saa. Nii et mõistliku hinnaga viisaka korteri leidmine Tartus sügispoolaastal on nagu mustkunstitrikk.

Jah, ma võiks kellegagi koos üürida nagu praegu. Ainult et sõprade seas pole enam suurt kedagi, kes juba oma kodus ei elaks. Võõraga koos ma elada ei taha. Naabripoisist paremat korterikaaslast vist ei leiagi enam. Tõenäosus on väike. Ja lõpuks peaks oma täitsa isiklikku elu ka edasi elama hakkama. Või midagi sellist.

Mul on aega 10 päeva leida uus elukoht. Siis lähen Taani tööreisile ja tagasi tulles peaksin ma saama oma asjad juba uues kohas maha panna. Aga kus?

Või jäängi Taani?

Üldiselt mulle mehed meeldivad*

Posted on by

Mehed. Tahad või ei, aga meestega on nagu naistega – ei saa nendega ega nendeta.

Istun siin teetassiga ja mõtlen meestele oma elus. Mitte ainult nendele, kellest sisse võetud olen olnud, vaid igasugustest.

Üks mees oli mulle teatud perioodil nagu teine isa. Temaga sai rääkida, ta jutustas lugusid, lasi noortel rahulikult noorte asju ajada, vajadusel luges sõnu peale ja hoidis silma peal. Pärast mõneaastast pausi tuli ta mu ellu tagasi ja nüüd moodustame hea ülemuse-alluva duo.

Ma arvan, et mulle meeldivad meesülemused rohkem kui naisülemused. Mul pole küll palju ülemusi olnud, ent senine kogemus meesülemustega on meeldivam. Ilmselt on selle meeldimise võti konkreetsetes isiksustes peidus. Mõlema meesülemusega (jah, mul on neid kaks) on läbisaamine sõbralik, suheldes tunnen nendega võrdväärselt ja nalja saab ka. Lisaks olen seda meelt, et kollektiivis peab olema mehi, muidu kisub liiga kanakarjaks ära :D

Meestega saab tantsida. Aastaid tahtsin minna seltskonnatantsu kursustele, kuid sõpradest ei võtnud keegi vedu. Nüüdki pole selleks partnerit leidnud. (Jah, seda võib vihjena võtta!) Õnneks leidsin salsa, kus pole konkreetse partneri olemasolu vajalik. Kõik tantsivad kõigiga ja neid mehi, kes trennis käivad, tuleb lihtsalt natukene hoida, et nad ära ei kaoks.

Mehed on teadlikult või teadmatult ka mu enesehinnangut tõstnud. Olgu see siis komplimentide või vestluste või tegude kaudu. Mehed, kellesse olen armunud olnud; kes on olnud minust huvitatud; meessoost sõbrad – igaüks on oma suurema või väiksema panuse andnud, et mu enesehinnang lõpuks õitseks.

Mõni mees on mind ajendanud ka muutusi oma elus tegema. Suurim neist on seni olnud iseseisva elu alustamine ja kodust ära kolimine. Võib öelda, et ka otsus olla õnnelik ja elada hetkes on tehtud mehe pärast.

Naabripoiss on mind aeg-ajalt kahe jalaga maa peale tagasi toonud ja suutnud paari lausega nii mõnigi kord pildi selgemaks luua. Seltskond on ka tore olnud, kõik need filmi- ja veini- ja Top Geari õhtud. Nüüd saavad need otsa, sest ta kolib varsti tagasi kodulinna.

Ja siis on muidugi Mees, kes tuleb ja pöörab su elu pea peale… ent see lugu jääb tulevikuks.

Eks näis, millised mehed – mõni mainitutest või keegi uus – mu elu kuidagi suunab ja mõjutab. Jah, üldiselt mulle mehed meeldivad.

* Pealkiri laenatud Véronique Ovaldé samanimeliselt romaanilt.

Lihtsalt niisama

Posted on by

Kõndisin läbi Karlova jala koju. Käisin õe juures.

Kõndisin juba kaks sammu kohvikust Anna Edasi mööda, ühtäkki pöörasin ringi ja astusin sisse. Sõin šokolaadikeeksi ja jõin värsket kohvi. Lugesin ajalehest toredat kolumni. Võtsin aja maha.

Uudistasin kinokava. Kavas jäi silma üks film, mis varem nägemata jäänud. Ostsin pileti. Saab toredat meelelahutust.

Ja seda kõike lihtsalt niisama.

Posted on by

Kelleltki võetakse
Kellelegi antakse

Keegi on õnnelikum
Keegi veel kurvem

Kellel on palju
või vähe
või parasjagu

Igaüks arvab
olla võiks ju parem

Ent see ongi elu tasakaal

Öötunnil

Posted on by

Öötund on liiga hiline, et olla veel ärkvel.

On palju mõtteid, mida kõike korraga teostada ei jõua. Kas saabki? Saaks aga mõtterahu, kui miskit tehtud. Siis aega-ruumi jälle uute mõtete jaoks.

Meenuvad selle aasta esimesed. Esimene tõukerattaretk, esimene limusiinisõit ja stripiklubis käik, esimene isekorraldatud välisreis, esimene lennureis samuti peagi ees. Kas ka mõni uus algus tulemas?

Ja järjekordsed… Kolimine, uue õppeaasta konarlik tee, käitumisvigade ja -mustrite kordamine, tõbised olekud.

Natukene on igatsust vanade aega järele. Sõpradega koos veedetud aja järele. Millal me lähme neisse armsatesse Karlova kohvikutesse maitsvaid kooke sööma? Millal tantsime jälle igal neljapäeval salsat? Millal teeme reedeõhtuse baarituuri ja naerame end õnnelikuks?

Kell on liiga palju. Ent mitte nii palju, et oleks hilja und näha.

Kaerahelbepätsikesed

Posted on by

Tuli isu kaerapätsikeste järele ja otsustasin, et teen ise. Väikse lisandiga – šokolaaditükkidega.

Ühe plaaditäie jaoks on vaja:
200 g kaerahelbeid
1 muna
100 g võid
35 g suhkrut
65 g tumedat šokolaadi (Bitter)

Kausis segada omavahel kaerahelbed, muna, sulatatud või, suhkru ja šokolaaditükid. Šokolaad peenesta noaga väiksemateks tükkideks. Lusika abil ja märgade kätega vormi segust paraja suurusega pätsikesed ja pane need küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Küpseta umbes 10 minutit.

Maruhead on!

Soovin üürida korterit Tartus

Posted on by

Kuna blogi kaudu olen juba kahel korral kodu leidnud (ükskord lausa koos Naabripoisiga), siis miks mitte ka kolmandat korda proovida.

Soovin üürida Tartu kesklinnas või selle läheduses 1-2-toalise korraliku korteri. Olemas võiks olla WC, dušš, pesumasin, köögimööbel (sh. külmkapp, pliit) ja natukene mööblit (nt voodi, riidekapp). Üür ja kommunaalid võiksid olla mõistlikud. Soovin leida kodu pikemaks ajaks.

Pakkumised võib saata evuliisa[ät]gmail.com.

Tänan tähelepanu eest!

Segadus of life

Posted on by

Jah, rikun ilusat eesti keelt. Elusegadus või segadus elus, ma ei teagi, kumb variant õigemini mu seisundit edasi annaks.

Kevadel ponnistasin, et saaks lõpuks ometi ülikooliõpingutega ühele poole. Saingi! Lootsin, et sügisest algab stabiilsem periood, sest:

  • ülikool on lõpetatud ja vajalik haridus käes,
  • (erialane) töökoht on olemas,
  • elukoht on olemas.

Muu elu (hobid, sõbrad jne) sinna juurde, muidugi. Mis siis viga, eks?!

Võta näpust!

Novembriks on vaja leida uus elukoht. Hetkel pole midagi sobilikku leidnud. Tahaks juba kauemaks kuhugi paigale jääda. Iga kolmveerand aasta tagant kolimine on tüütu.

Tööd veel jagub, vähemalt selleks hooajaks on projektid olemas. Loodan, et ka järgmisel aastal suuri projekte on, et inimlikku tasu teenida.

Lisaks mõningane arusaamatus inimsuhete tasandil. Mitmel rindel on ilmnenud inimeste eriarvamusi ja seetõttu ka teistsugust käitumist, mis tekitab natukene pahameelt ühel ja teisel pool. Jah, võiks juba nii elukogenud olla, et olla teadlik inimeste erinevustest ja sellega arvestada. Ent me kõik teeme vigu. Tore on, kui nendest õpime, mitte neid ei korda. Ma püüan, tõesti püüan oma vigadest õppida, kuid näib, et kõigist vigadest korraga üle saada pole võimalik.

Segadus oli ka mu töölaual. Täna jäingi kauemaks kontorisse ja sorteerisn paberid ära ja püüdsin nad ka tähtuse alusel järjestada. Loodan, et vähemalt tööasjadega tegelemine nüüd edeneb. (Mhm, jälle tööjutt. Paraku pole mu töö lihtsalt kellast kellani töö, vaid teatud mõttes elustiil.)

Veel üks asi – tulge laupäeval, 25. septembril latiinotantsu workshop’i! Täpsem info www.danceandtravel.ee. ;)

Muutuvad tuuled

Posted on by

Septembrikuuga algas mu viies aasta õpetajana. Ise ka ei usu. Ent mu (vähemalt teiste silmis) eduka töö tunnistuseks on koostöö edasiarendamine ühe kooliga ja ka veidi suurenev õpilaste arv. Tuleb pingutada, et sellist tunnustust ka väärt olla.

Esimene september möödus Tarkusepäeval Madagaskari sisiprussakaid demonstreerides ja julgematele pihku pistes, digiluubiga elusloodust uurides, mänge juhendades ning 51 meetri pikkust torti valmistades ja süües.

Tollele päevale heitis paraku varju ootamatu uudis, et võib olla üsna pea tuleb taas asjad pakkida ja kolida. Läks luhta mu kaunis plaan praegusesse korterisse pikemaks ajaks elama jääda. Mul on kahju siit minna, sest see on täitsa kena ja mõnus koht. Hetkel tundub, et paremat ja sobivamat kohta leida on keeruline. Igal juhul võtab see aega.

Nii et kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi või midagi, oleks tore leida kena kohake, kuhu kauemaks ajaks ankrusse heita.

Eks näis, mis ja millal tegelikult saab. Pidetu tunne on lihtsalt.

Esimese septembri tort

Posted on by

Traditsioonilseslt sööme kolleegidega 1. septembril torti.  Uus aasta ja puha. Kui eelmisel aastal tõi direktor ühe Susliku tordi, siis sel aastal kaks. Maitseb väga hea, ainult et Susliku silmad on probleemiks.

Üritasin just ühele hambad sisse lüüa, kuid silm on nii kõva, et ei õnnestunud. Vaid hambakaaped jäid sinisele silmamunale. Hm, polegi martsipanist?! Hammustasin siis uuesti, jõudsamalt.  Õnnestus. Ei ole jah martsipanist, vaid miskist ülimagusast ja kõvast materjalist. Öäk!

Ilusat uut kooliaastat!

P.S. Sel aastal ostsin esimest korda studenti päeviku asemel õpetaja oma.