Ei saa kuidagi salata, et täna on üks ütlemata tore ja mõnus päevakene olnud. Igasuguseid mõnusaid tegemisi oli just parasjagu. Nii parasjagu, et mõnu mitte kadunud pole, vaid kestab veel. Vot see on nädalavahetusene õnn :)
Natuke supersuhkrust juttu.
Kuulan ansambli The Soundtrack of Our Lives loomingut. Avastasin nad tänu Rootsi filmile “Mehed ujumistrikoodes” (“Allt flyter”), mida ühel vihmasel õhtul kinos vaatams käisin. See oli ikka täitsa naljakas ja tore filmikene ettevõtlikkest meestest, kes hakkasid sünkroonujumist harrastama.
Taevas on suur helekollane, veidi plekiline kuu. Hiilib teine tasakesi kaseladva varjust välja ja üle taeva.
Köögis tõmbab kibuvitsatee ja kapi peal ootavad küpsised ja meepurk.
Lisaks oli mul täna pikk kõne ühe tuttavaga, kel on suur plaan ja kes minuga ses asjus konsulteeris ja abi palus. Ja ma sain sabaotsast ninaotsani kiidetud oma tubliduse eest.
Mis võiks olla veel toredam ühel augustikuu õhtul? :)
Tegelikult…
Seda laulu, mida otsisin, ikkagi ei leidnud.
Paljajalu toas ringi käia polegi enam nii mõnus, sest varbad hakkavad külmetama.
Kibuvitsatee on solgutamistee ja peale nende küpsiste muud head kapist ei leidnud, kuigi tahaks.
Tuttava abistamine tähendab mõningast vaevanägemist ja ajakulu, ning loodetavasti tasub ära.
Ja Naabripoiss on kah täiesti silmapiirilt kadunud mees pärast Armastuse pidu. See tähendab, et mul on väheke igav.
Tegelikult… on kõik siiski hästi ja kui ise positiivselt suhtuda, jääb ka niimoodi.
Kas sina tahaks?
Kas sina tahaks, et su käekiri oleks teistsugusem?
Kas sina tahaks, et kõik retsepti järgi valmistatud toidu tuleks just välja nii isuäratavad ja maitsvad, kui need piltidel näivad?
Kas sina tahaks, et sina oleks see sõber, kes hoiab üht seltskonda koos või kellel kõik sõbrad külas käivad?
Mina vahel tahaks.
tARTuFF 2010
Kes mind tunneb ja viitsib meeles pidada, see ehk teab, et tARTuFF on mu kõige lemmikum üritus üldse. Esimese asjana, kui puhkusekuupäevad tuli talvel ära öelda, uurisin välja filmifestivali toimumise kuupäevad. Selle järgi sai siis puhkusegraafik paika sätitud.
Jah, see üritus on tõesti nii lemmik. See on minu meelest üks tartulikumaid üritusi üldse ja mulle meeldis see esimesest hetkest peale. Sellest on juba – üllatav, aga tõsi – viis aastat. Ise ka ei usu. Pikaajaline romantiline suhe :D
Iga aasta olen tahtnud ära vaadata täisprogrammi ehk vähemalt need filmid, mida Raekoja platsi suurel ekraanil näidatakse. Mullu see peaaegu õnnestus (seekord “segasid” lätlased seda plaani). Tänavu tabasin end mõttelt, et ma olen nagu – khm – avalik naine, kuna vaatan filme valimatult ja naudin neid kõiki.
Varem ma vaatasin ära filmide treilerid ja muu, kuid nüüd ma isegi ei lugenud filmitutvustusi enne, kui film algas, ega vaadanud treilereid. Et mitte tekitada ootusi. Sedasi on tulemus ehk filmielamus hoopis üllatuslikum ja ilmselt pole ka suuri ootusi, milles pettuda.
Väike ülevaade mu mõningatest mõtetest ja tundmustest vaadatud filmide kohta. Filmide tutvustusi saab lugeda kodulehelt www.tartuff.ee.
“Mikmakid”
Film nagu Frantsuse piltpostkaardid! Ma arvan, et see segane film oli selle aasta üks paremaid. Nii positiivne, kuigi osalt tõsistel teemadel.
“Lahkumised”
Venis pikaks. Kui arvasin filmi lõppevat, algas hoopis uus teemaarendus. Samas – poleks arvanud, et lahkumised võivad nii ilusad ja elegantsed olla.
“Adam”
Südamlik, mittetavapärase, vaid elulise happy end’iga lugu.
“Maapealne taevas”
Seekord siis sünge Bollywoodi film, mitte lõbus ja värviline lauludest-tantsudest pakatav armastuslugu.
“Haridus”
Iga film, mille pealkirjas või sisututvustus on sõnad haridus, kool või õpetaja, tekitavad kohe huvi. Kõik algab ju eriala valikust. Mõnusalt peen briti huumor! Ja miks alati kenad, noored ja targad neiud langevad moosivarga naeratusega (abielu)meeste võrku? Suurepärane film! Ma arvan, et mu tänavune lemmik. (Vt ka kaks esimest lauset.)
“Emmanuelle”
Tahad ausalt teada? Mul olid suuremad ja teistsugusemad ootused. Selle filmi ümber on teatud aura loodud, kuid millegipärast mulle ei mõjunud. Võib olla peaks õigemas meeleolus ja intiimsemas atmosfääris vaatama. Meeldis, et naised olid loomulikult ilusad.
“Patrik, 1,5”
Positiivne ja lõbus film äärelinna idüllilise elu “rikkujatest”. Palju ootamatuid pöördeid. Väga meeldis. Lisaks tasakaalustas eelmise filmi rohkeid lesbilisi stseene geistseenidega :D
“Antikristus”
Kas naised on tõesti kurjast? Kas inimese mõtted on tõesti nii mõjusad ja võimsad, et viivad su hukatusse? Kõhedalt hea film.
P.S. Pärast filmi seisin tükk aega Raekoja platsil ja kogusin end, et läbi öö koju minna. Juhuslikult kohatud Jimiga sai natuke arutletud nii filmi üle kui ka muudel teemadel. Kahe aasta pärast jälle, Jim!
“Julia kadumine”
Meeldiv film eluliste naljadega. Pole oluline, kui vana oled. Peaasi, et end hästi tunned. Igas vanuses. (Muide, ma tunnengi :)
“Lenda, lenda lepatriinu”
Olin seda filmi varem kuskil näinud, seega uut elamust sellest ei saanud. Ausalt öeldes – see naine oli ikka ise ka natuke rumal. Ta ei lubanud end aidata ja keeras sellega ise oma elu tuksi. Ei saa inimest vägisi aidata. Seda näitas nii film kui ka elu.
Kahjuks väga paljudele teistele tARTuFFi üritustele ei jõudnud. Pauligi valges kohvitelgis sai kaks-kolm korda päevas kohvisabas seistud ja maailma parimat kohvi joodud. Neil oli seal kena barista, kes joonistas lilli ja liblikaid mu cappucinodele! Imekena!
Parimad hetked olidki need, kui sain värske kohvi kätte ja kirjutasin postkaarte. Või kui kõik tuled ära kustutati ja film kohe-kohe algas.
Ja tähti nägin kukkumas. Sähvatasid siin ja seal.
Ainult et rahvast oli sel aastal liiga palju. Tõsiselt. Mõni üritus kaotab oma atmosfääri ja võlu, kui see liiga populaarseks muutub. Loodan, et järgmisel aastal on jahedam ja tiba vihmasem ilm, nii et jäävad vaid truud fännid :)
Kohtumiseni aasta pärast!
Lätlaste invasioon Tartusse
Lätlaste invasioon Tartusse algas esmaspäeva lõuna paiku salastatud piirkonnast Läti-Eesti piiri lähedalt. Seitsmeliikmeline rühm kavatses kohale jõuda hääletades, seitse tundi hiljem see neil ka õnnestus. Telefonikõne andis märku, et nad on koha sisse võtnud raekoja platsis Pauligi valges kohvitelgis ning nad naudivad juba Tartu(FFi) mõnusid.
Kohtumisele vallutajatega järgnes ühe olulise asutuse üleandmine lõunanaabritele (kelle on muide viis varvast kummalgi jalal, kõik eespool). Näitamaks oma sõbralikkust, “ostsid” lätlased mu ära postkaardikomplekti, muusika-DVD ja karbitäie Karumsiga. Võis tõdeda, et nende invasioon oli edukalt alanud.
Järgmiste paikadena langesid nende valdusesse Pirogovi plats, Püssikas, Krooks ja Zavood. Zavoodis õnnestus neil peaagu kohalike seast liitlasi värvata. Taktikaliste manöövrite kohta ajalugu vaikib.
Pärast üsna edulist vallutamisööd polnud kõigi jaks siiski raugenud ja nõuti veel kohti, mida alistada. Paraku olid esmaspäeval kõik kohad selleks ajaks juba suletud. Ei jäänudki muud üle, kui päikesetõusu saatel Mäkki võidukat invasiooni tähistama minna.
Pöörane ja lõbus invasioon väsitas lätlased ära alles varahommikuks, nii et kella 6 ajal suikusid nad magusasse unne mu tagahoovi püsitatud telkidesse. Teisipäeval otsustasid lätlased, et see oli üks crazy and fun trip ning hakkasid lõuna paiku tagasi kodumaa poole hääletama.
Järgmine plaan on vallutada eestlastega Riia.
Tegelikult…
… tahaks ikka natukene tagasi ka. Sinna Leedu “pärapõrgusse”. Sest lihtne oli… lihtne. Ja pea ei valutanud.
Elada telgis, käia päeva jooksul nii palju kordi järves kui värskenduseks kulub, teha kambaga lõkkel süüa, matkata jalgsi jões ja rattaga metsateedel, külastada munki, tunda rõõmu nii päikesest kui ka thunderstormidest, mitte põdeda oma välimuse pärast (sest teisedki on samasugused murjanid), käia paljajalu, äragata päikese, mitte kella peale…
Ja see viimase öö tähistaevas… võrratu!
Lähiaja tegemised
Kelle iganes (näiteks mul endal) võiks selline ülevaade kasulik olla.
26. juuli – 4. august Leedus (osalen koos õpilastega noortevahetuses)
5. august Jaan Tätte kontsert “Tuulevaiksel ööl” Tartu laululaval (võib-olla*)
6. august PR sünnipäev Texases (võib-olla*)
9.-14. august tARTuFF (kindlasti!)
17. august tagasi tööle
20. august vaba päev
21. august pidu
Üht tean – sel aastal ootan augustit, sest siis saan lõpuks puhata ja midagi meeldivat teha.
* võib-olla seepärast, et ei kujuta ette, kui väsinud ma Leedust naastes olen. Võib-olla magan paar päeva jutti.
Öös on mõndagi
Tänavapuhastusautode kiirustav aeglane sahin.
Tasapisi tõusev tuul paokil akna vahel.
Paljaste jalgade sammud põrandal.
Telefoni äratav värin.
Kinni vajuv trepikojauks.
Südametuksed.
Vaikne nohin uinudes.
Päikesesooja naha lõhn.
Ingveri-sidruni-meejook.
Mustikad ja Merevaigu magustoit.
Soolane mekk nahal.
Piparmünditee.
Diivanilt diivanile rändamine, parimat kohta otsides.
Juhuslik tukastamine.
Öhe vaatamine.
Vihma ootamine.
Magus-magus uni :)
(Mõned minu kodused suvehetked. Millised on sinu omad?)
Üks laul
John Denver “Leaving on a jet plane”
Kui “Meie Meel” oli tegija
Juhtusin ETV pealt vaatama saadet “55 – mis siis”, kus tänaseks teemaks olid laste- ja noortesaated. Mis mulje mulle jäi? Sel ajal, kui mina laps ja teismeline olin, oli erinevaid lastesaateid märksa rohkem eetris kui nüüd.
Tegelikult see pole mulje, vaid tõsi. Vähemalt kodumaiseid laste- ja noortesaateid jäi mingil perioodil järjest vähemaks või kadusid sootuks. Pole vist mõtet üles lugeda kõiki klassikalisi saateid ja telelavastusi, mille saatel minuealised, ka vanemad ja nooremad üles kasvasid. Peast käis läbi mõte, et kasvasin parimal ajal, mis puudutab just teismelistele suunatud meediakanaleid. Minu kasvamise ajal olid lisaks mitmetele telesaadetele (“Kooli TV”, “Seitse vaprat”, ka “Vigla show” ja palju muud) olemas ka sellised eluliselt olulised ajakirjad ja ajalehed nagu “Põhjanael”, “Noorus” ja “Meie Meel”. Nooremana sai muidugi “Tähekest” ka loetud.
“Meie Meel” oli üks ütlemata tore ja oodatud ajaleht meie peres. Sealt sai lugeda intervjuusid nii Eesti kui välismaa staaridega, KiKuMuFiTe uudiseid laiast maailmast, leida kirjusõpru ja muidugi igasuguseid nõuandeid, mis noorele inimesele eluks vaja. Küllap murekirjade rubriik ja muud sarnased kirjatükid mind kõige enam teatud valdkondades harisidki. Kooli terviseõpetuse tunnid olid üsna pealiskaudsed, samuti ei mäleta ma erilisi jutuajamisi emaga delikaatsematel teemadel. Kõik sai kuskilt loetud (ja kooliajal lugesin ma ikka metsikult palju).
Ilmselt on vanas kodus siiani alles mitu pakki “Meie Meeli”, osad terved, osad auklikuks lõigatud. Värvilised postrid sai kõik kausta vahele kokku kogutud ning neid aeg-ajalt seinale riputatud. Põnevamad uudised lemmikartistite ja -näitlejate kohta leidsid samuti oma koha paksus kaustas. Niisamuti põnevamad nõuanded ja artiklid. Ka see kaust peaks kuskil alles olema. Mäletan, et ühte väiksesse märkmikusse kleepisin luuletusi ja joonistusi, mida lugejad olid saatnud ja leht avaldanud. Kusjuures, ka ühe minu lühijutu ja paar luuletust on “Meie Meel” avaldanud :)
Kui vaadata, mida praegustele teismelistele pakutakse, siis olukord teeb nukraks. Kuidagi pole ühtegi sarnast, piisavalt mõistlikku ja kasvatavat meediakanalit. Kõik on kuidagi… kommertslik või ma ei osakgi öelda… Küllap on nüüd internetil suurem roll praeguste noorte harimisel, ent seal leidub palju prahti. Ma ei oskagi öelda, kas seis on parem või halvem. Igal juhul ma tunnen, et mul vedas, et sain just 1990ndatel üles kasvada, sest siis oli nagu kõik vajalik olemas, et normaalseks nooreks saada :p
Hm, peaks ehk need kaustad ja märkmiku uuesti välja otsima?