Katsetan tänasest uut rubriiki alustada. Publiku tungival soovil saavad need lood, mis mu peas mõnda aega kinni olnud, kirja pandud. Tekst on osaliselt ilukirjanduslik.
Pühendusega Bobikule
On üks mammi…
Mammi on juba pensionär, kuigi väga vana ta välja ei näe. Mammi on lüheldane ja tal on laialivalguma kippuva pirni kujuline keha. Juuksed on lühikesed, nagu kõigil naispensionäridel. Ja nagu kõigil, on ka tal juustes vanamoeline lokk ja need lokkis kuhilad peamiselt ülespoole aetud.
Mammi kõnnak on aeglane ja veidi vaevaline, ent see on võib olla teeseldud. Kunagi ei või teada. Mammi veedab suurema osa päevast ilmselt suures voodis hiigelsuurt televiisorit vaadates, nii et vaevaline kõndimine võib ka vähesest liikumisest tingitud olla.
Esmamulje mammist oli sõbralik ja tagasihoidlik. Tegelikult mammi kurdab pidevalt, kui kulukas ikka maja ülalpidamine ja elamine üldse on. Seejuures ta teeb valulist grimassi, nagu oleks arvete maksmine ka füüsiliselt haiget tegev. Mine tea – kui iga arve pärast kaugele pangakontorisse minna, siis võib olla ongi, võtab hinge kinni või miskit sellist. Peaks uurima.
Muidugi teab mammi kõike kõige paremini, ka võõraste inimeste elude kohta. Mammi arvab ka seda, et noored inimesed omal käel toime ei tule ja ta peab neile ema eest olema. Olgugi et ta oma pere juba laia ilma oma elu elama saatnud. Paraku meenutab ema mängimine rohkem ühikamutti või midagi sarnast.
Ja mis kõige üllatavam – mammi ei ärka varahommikul kell 6 või 7 nagu pensionärid tavaliselt, vaid põõnab vähemalt kella 10. No tere hommikust!
* Mädaneb ka juba.