Nüüd on hästi

Väikesed asjad tegid suurt rõõmu. Jutuajamine, mis ajas naerma. Arvamused, mis langesid kokku. Salaolulised asjad, millest ei räägita. Sinised tähed valgel paberil, mida veel ja veel loetud sai. Suur tass kohvi. Vihmasabin akna taga. Naeratus. Naeratus. Naeratus. Sära silmades. Secret smile.


Homme sõidan ma Pärnusse. Tipsid Fox ja Mannu ootavad mind. Tuleb palju lõbusaid hetki, lobisemist, pidutsemist, naermist. Kui vaid vihma ei sajaks… läheks uuesti muulile, istuks ja oleks seal. Aga eks leian ka mõne muu koha, kus mõnusasti merd vaadata. Jah, mul on hea, armas, mõnus ja nunnu olla. Rõõmroosa pilveke suuret hallide pilvede taga. 

Purk on lahe!

Tuunisin oma blogi natuke. Päris hästi sai, arvestades, et siuh-säuh tehtud. Mikk tuunib ka oma kodu ja MSN Space`i. Õujee, nagu kaks käkkerit :P (vrdl rullnokk, bemarivend). Virtuaaltuuning. Virtuaalamatöörtuuning?

Ei räägi

Ma ei räägi, kui pahasti ja turtsakalt mu päev täna algas. Ma ei taha sellest rääkida. Parem suhtlen sinu ja sinuga MSNis ja räägin asjadest või tühjast-tähjast. Ja vihma sajab [tahaks pidevalt öelda sadab, aga nii pole ju õige, kuigi on armsam] ja ma sain märjaks. See ei teinud mu tuju mustemaks. Ei teinud. See päev möödub.

Secret smile

Mikk – says:

otsisin googelist seda secret smile värki /…/
vb on nii et…

Mikk – says:

…egaüks näeb seda secret smile selles vormis mis talle sobilik on?

secret smile says:

täitsa võimalik. et on olemas mõne konkreetse inimese jaoks teatud hetkel ainult

Mikk – says:

jah..äkki seee polegi naeratus…äkk nt keegi või miski mis toob esile sellise väikse..vaevunähtava suunurkade tõusmise

Väike vaikne päev

Ärkasin täna pool seitse. Uni läks lihtsalt ära. Mõnulesin niisama teki all mõnda aega. Suikusin uuesti unele ning ärkasin kell 10. Eilne hea tunne on veel tugevalt sees. Hea on. Vaid liigne mõttetegevus võib kõik ära rikkuda, seepärast üritan igasugused mõttekäigud eemale peletada.

 

Askeldan natuke oma toas. Brainstorm laulab arvutis ilusaid lihtsaid lugusid. Taevas on varahommikust saati hall, kuid see ei heiduta mind sugugi. Pigem võimendab see mu sisemist sära. Ma täitsa arvan ;) Täna tundub olevat hea päev, et igasuguseid pisitoimetusi teha.

Eile hüppasime Kristeliga oma vana kooli staadionil kaugust. Enam-vähem võrdselt. Ja mitte rohkem kui kooliajal :P

Lihtsalt. Laused.

Sadab. Sajab. Terve päeva on ladistanud. Ma väsinud, natukene. Räägiks ehk asjadest, mis mõttes, aga ei jaksa praegu. Tahtsin kujundust muuta, aga ei ideid ei tulnud. Otsisin laulu, aga ei leidnud. Ei kuulnud, ainult oma peas. Vt eelmine sissekanne. Ja pilti secret smile ka ei leidnud. Ju seda polegi olemas. Veel mitte. Või pole seda internetiavarustes. See ja teine ja kolmas asi läks jälle meelest ära teha. Ei viitsi enam. Ju siis tass teed ja magama ära. Pladina saatel uinuma. Kell näitab 22.22. Soovi midagi. Mida?

 

:)

Semisonic – Secret Smile

Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me
Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me

So use it and prove it
Remove this whirling sadness
I’m losing, I’m bluesing
But you can save me from madness

Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me
Nobody knows it but you’ve got a secret smile
And you use it only for me

So save me I’m waiting
I’m needing, hear me pleading
And soothe me, improve me
I’m grieving, I’m barely believing now, now

When you are flying around and around the world
And I’m lying alonely
I know there’s something sacred and free reserved
And received by me only

—–

—–

Viimane

Täna oli viimane tööpäev. Minu esimene samm pikal karjääriredelil on tehtud. :P Tulin ära kergendus- ja rõõmutundega, tahtsin lausa hõisata. Sain omale tööraamatu ja puha. Palka sain ka, kuigi vähe. Aga natuke aega saab elada ja ringi käia. Natuke uhke tunne lausa.

Eilne paha tuju on ka kadunud. :D Nüüd ootab ees nädalavahetus, saan niisama lebotada ja omi asju ajada. Ja külla minna. Suhelda inimestega näost näkku, näha nende silmi, kuulda nende häält, tunda neid hingamas. Vahepeal tekkis täielik võõristus inimeste, õigemini inimhulkade suhtes. Eile läbi kesklinna koju minnes soovisin, et neid inimesi poleks. Ei osanud olla, kartsin rahvast, kes ümberringi liikus ja kohvikutes istus. Olen suhtlemisest natuke võõrdunud. Tasapisi tulen tagasi molekulaasrsesse maailma. Nelja seina vahelt inimeste sekka. Tagasi inimeste juurde.