Ükspäev tuli tohutu igatsus. Tema järele. Et koos käest kinni kõndida, vaikselt juttu ajada, naerda Tema naljade peale. Et kuulda Tema häält, näha Tema silmi, tunda Teda hingamas. Et kallistada Teda.
Teistpidi
Segased lood. Hullumaja, mis toimub. Jutud, mis on nii pikad, et annavad vaat et bakatöö mahu täis. Ja iga kord, kui online. Mis toimub? Lõbus on, ei saa kurta. Ohtlikult lõbus. Vaata ette!
Want to cut it out
Üks minevikuvari, üks inimene vahel ikka kipub kummitama. Lõikaks ta välja, kuid tean, et tühikute asemel peab tema olema. Käisin kaks korda sel nädalal nö tema territooriumil. Õnneks ei kohtunud. Aga kui näen teda, kas süda teeb jõnksu sisse? See pole hea. Jälle liigne mõtlemine tekitab igasuguseid jamasid ja teemasid. No more thoughts, please.
Painted on my heart
Minu uus lemmiklugu on filmist “Gone in 60 seconds”. Sõnad on allpool.
The Cult – Painted on my heart
I thought you’d be out of my mind
And I’d finally found a way to
Learn to live without you
I thought it was just a matter of time
Till I had a hundred reasons
Not to think about you
But it’s just not so
And after all this time
I still can’t let go
Väikesed naised öös
Neli neiut saavad ööklubi ees kokku, kõigil rõõm taas üksteist näha. Klubi uksel küsitakse neilt dokumenti, sest nad on kõik väikesed naised – armsad, noored ja hästi säilinud. Klubi täitub rahvaga, väikesed naised sätivad end vipilikul platvormil nahkdiivanitele istuma ning juttu ajama. Korraga keeratakse muusika kõvemaks ja esimesed julged lähevad tantsupõrandale. Kuna rääkimine muutub valjeneva lärmi tõttu võimatuks, suunduvad ka väikesed naised tantsima. Tantsupõrandal on veel ruumi, kuid peagi tunnevad nad teiste piduliste küünarnukke ja lehvivaid juukseid. Jaa, pikajuukselisi tütarlapsi on enam kui küll. Suurem osa naissoo esindajatest on üles löödud kui viimsel pidupäeval. Kuid see ei häiri nelja väikest naist, kes end oma tagasihoidlikumas riietuses hästi tunnevad. Nad tulid siia ju tantsima, mitte paabulindu mängima. Muusika mürtsub, peolised väänlevad, hüppavad, vehivad, kõiguvad ja teab-mida-veel muusika taktis. Väikesed naised on osake sellest massist 3 öötundi, siis saab neile küll.
Ühel väikesel naisel on soov minna linnast välja Kellegi juurde. Autoga väike naine on nõus teda sõidutama, enne viiakse üks väikestest naistest koju. Maantee on pimedusse mähkunud, aeg-ajalt ilmub tee kohale suitsupilv. Kust need tulevad, jääbki saladuseks. Hall kass jookseb üle tee. Taevas on tähti täis, mida kaugemale linnast, seda rohkem neid on. Kohale jõudes jäävad autojuht ja kaasasõitja tähtedest pikitud taevast imetlema, kuni kolmas väike naine Kellegi juures on. Tähed on taevasse naelutatud, ükski ei kuku neist alla. Ega ka üles. Valgus, mis tähtedelt tuleb, on möödanik. Meie näeme tähtede minevikku. Ainult minevikku. Ööst lummatud väikesed naised saavad lõpuks loa tagasi linna sõita, kahekesi. Rebane jookseb üle tee. Mõne aja pärast ka teine. Suitsupilved tekivad ja kaovad taas. Telemast plingib oma sinist valgust, linn on inimtühi. Paari tunni pärast saab ööst hommik.
Teie ütlete asju
Ma ei tea maja- ega korterinumbreid, ma tean, kus inimesed elavad. [Kristel]
Möödunud on päevad…
Tänan küsimast, mul läheb hästi. Ilm on suhtkoht hea, tuju on positiivne, tervis kah korras. Olen mõne tuttavaga kokku saanud, keda pole jupp aega näinud; Kristeliga linnas kolanud ja aega veetnud; kodus toimetanud ja nii. Täna käisin ostlemas. Teksapükse ei leidnud veel, aga tüdrukule vajalikku pudi-padi sain küll. Õhtul lähen kursaõdedega Atlantisesse. Läheb nagu lepase reega.
Esmaspäeval käisin koos Kristeliga mingil nn koolitusel. Üks Kristeli tuttav käis peale, et me sinna kuulama tuleks. No me siis läksime. Kohe alguses sai selgeks, millega tegu: otsitakse kergemeelseid inimesi igasuguseid puhastus- ja hooldusvahendeid müüma. Pidavat ratsa rikkaks saama ja üldse olevat selle asjaga tegelemine väga meeldiv ja kasulik. Bla-bla-bla. Need inimesed, kes ise sellega juba tegelevad, oleks nagu mingi ususekti liikmed olnud: ise hästi vaimustuses se`st jamast, silmad särasid peas, väga sõbralikud ja lahked küsimustele vastama. Kohati tekitas see kõhedust. Aga noh – kui inimesed ise rahul, las siis müüvad. Või nagu nemad rõhutasid, see pole toodete müümine, vaid inimestele nende toodete tutvustamine ja võimaluse pakkumine. Bla-bla-bla. Raha sa rääkimise eest ei saa ju, nii et ikka pead müüma. Ja muidugi nad vältisid kasutamast väljendeid "pähe määrima" ja "pehmeks rääkima". No keda te petate? Iseennast kõige rohkem, ma arvan. Mina ei usu sellistesse asjadesse.
Tagasi
Ma tagasi Tartus nüüd. Ma ei teagi, kas viitsin Pärnust rääkida. Pikalt mitte. Veetsin Foxi ja Mannuga aega. Neljapäeval manustasime kangemat vett, mängisime kaarte ja käisime Star Cafés, kus DJ Arno Kukk retrohitte mängis. Pidu kolmele ja kümnele. Just nii palju meid seal oligi. Kas kolm, st mina, Fox ja Mannu, või kümme inimest, st meie koos muu rahvaga. Lahe oli, tantsida sai parasjagu. Sisustus on seal lahe, eriti nunnu on dj-pult, milleks on vana punane hippi Volkswagen. Eht retro. Reedel aitasin Foxil tööpäeva lühendada, kondasime niisama ja kõrvetasime mulle musa, õhtul tuli Mannu ka meile. Laupäeval käisime Foxi sugulase juures soolaleival ja sõitsin tagasi koju. Lühikokkuvõte. :P
man 0n the m00n
Vaatasin öösel ETV-st filmi “Mees kuu pealt” (“Man on the moon“). Lugu ühest suurimast naljamehest Andy Kaufman`ist. Peaosas Jim Carrey. Muusika on REM`ilt. Liiga hea asi, et mitte mainida. Komöödia, kuid ometi nutma ajav. Veel ja veel ja veel vaataks…
First final
Mind rõõmustas täna uudis, et Phil Collins annab Tallinnas lisakontserti. Kuid oh häda: piletihind on minu jaoks liig mis liig. Ja lootust, et keegi selle pääsme mulle niisama kingiks või annaks või midagi, on olematu. Oh, pean endiselt plaadilt kõlava Collinsiga leppima. Ent siiski jääb rõõm muusikast.