No mida?

Mitte just kõige rõõmsam päev pole olnud. Tuju on kuidagi kõikuv, pisiasjadel lasen end närvi ajada. Ja kui ebaõiglane on elu – mu õde sõitis täna Soome rallile! Niisama üks sõber kutsus täna hommikul kaasa teda. Ja õde muidugi läks. Õnneks ta ka rallisõber. Aga kadedaks teeb ikka.

Tööl kah aeg venis, jäin taas kuhugi toppama, seega läks jälle kauem. Vastikult kleepuv on olla. Ilm nii lämbe ja umbne. Pähh! Kuhu äikesevihmajärgne lahe olemine on kadunud? Palun vihma, suurtes kogustes ja äikest ka natuke! Et õhk saaks selgeks. Ja ehk minu pea ka.

Minevik kah kummitab. Ma tean, et ma ise manan neid mõtteid esile. Aga ei taha, ma ei taha neid mõtteid. Ma ei taha seda! See inimene pole ise midagi teinud ega mina ka mitte, aga ometi uitab ta minu hämarates mõtetekoridorides ringi. Mine ära!!! See, mis ma Dakile mõtlemise kohta ütlesin, ongi õige tunne, mis vahel tekib. Vastik.

 

Kohv ja muusika

Mängib raadiojaam The Coffeehouse ja joon kohvi. Ja jutt jookseb. Mikuga, uue virtuaaltuttavaga (vt ka linkide juurest). Täiesti tühistel teemadel. Ja nii on hea. :) On jah nunnu praegu.

Minä en puhu suomea hyvin says: a meid sääski oli liiga palju

Sain veel seda teada, et kõige imelikum koht, kus haava kinni õmmelda, on varvaste vahel. Kõdi on, kui õmmeldakse. Et Mikk on vastu kappi jooksnud; et ta on hargi oma varbasse löönud, kui ta hark käes jooksis; et lehm on teda kõhtu löönud. :D On tegelane!

Keda/mida armastatakse?

Vot see kirjutis ja ka mõned varasemad artiklid ajakirjandusest on mind viinud uuele mõttele. Ma ei usu, et see revolutsiooniline mõte on, aga minu pani mõtlema küll teistmoodi. Jutt üldiselt sellest, et eri rassidest või samast soost inimesed teineteisse armuvad. Ja osale inimestele see väga vastumeelt, nad ei saa aru sellest, kuidas sinu laps/sõber/kesiganes armastab mustanahalist või samasoolist isikut. Ma arvan, et rass ega sugu ei loe, sest armastatakse ju ikkagi teist inimest, tema isikut, omadusi jne, mitte tema sugu või rassi või rahvust. Suurt muud mul öelda pole praegu sel teemal. Põhiline saigi öeldud. :)

 

Save As…

Kell 23.23.Kõlarites REM. Enne kajasid Phil Collins, Sting & The Police.

Laual formattimist ootavad flopid, märkmik, kiri.

Eelnevalt on loetud Andrise ja Arni blogisid (Save As…). Et järjele saada.

Seljas helebeeZ fliispusa, mille esisel valge 8.

Kaheksa. Elu. Sõbrad. Bittides, molekulides, häälena, sõnumitena.

Päeval sadas. Jõe ääres, mina ja Kristel. “Oi, kui nunnud pardid!” Sõbrannajutud.

Koos on mõnus taustapilt mu kuvaril. Koos ongi mõnus.

Sõbraga. Sinuga. Temaga. Nendega. Meiega koos on mõnus.

Nädala kokkuvõte

Möödunud reedel sain siiski oma ralli. Jõudsin alles viimaste sõitude ajal raja äärde, kuid seegi oli piisav. Parim hääl, mida üks auto eales teha võib, on rallihääl. Ja seda häält ma vähemalt kuulsin. Märtinit ei näinud :( aga muidu oli lahe.

Laupäeva õhtul sõitsime kahe autotäie rahvaga Võrtsu äärde, kus kursaõde sünnat pidas. Sai süüa, sai juua ja mõnusat seltskondlikku äraolemist, nagu sünnipäevaline lubanud oli. Mängisime lõbusat lauamängu Imagot, ajasime lärmakalt juttu, tutvusime uute inimestega, avastasime vanu tuttavaid. Kõik oli ülilahe, nii nagu üks hea pidu olema peab. Tagasi sõitsime öösel pool neli. Maantee oli megalahe, nagu lennutee.

Pühapäeval magasin ma end konditsiooni ja proportsiooni. Koristasin ka natuke. Mina versus arvuti kuvar, jälle. Ahjaa, Foxiga sain ka kokku. Saime mega paduvihma kaela. Mul nüüd nina kinni.

Esmaspäevast reedeni orjasin raha teenida. Töönädala sisse mahtusid ka Kristel ja Rikardo, kirja saamine ja öine kirja kirjutamine, igaõhtune “Meie salajane elu” ETV-st, õhtused lobisemised emaga (sh naerukrambid) ja akadeemilise avalduse esitamine.

Nüüd logelen niisama, säästan jõudu viimaseks nädalaks. Kui see läbi saab, siis võib mind mõnest Eestimaa linnast leida. Vali ise: Rakvere, Võru, Türi, Pärnu, Tallinn, Paldiski. Kus ja kuna, selgub augusti jooksul. Seniks lugemiseni! :)

Stseen

Evu tuli töölt. Toome kandis kostus tema kõrvu muusika. “Ahjaa, Vennaskond,” mõtles ta ning muutis veidi oma trajektoori, et natuke end muusikal hellitada lasta. Baeri tänavas kõndides vaatas ta korraks paremale ning nägi korstnapühkijat, ikka sedasama, keda alati. Seekord oli ta uue punase ratta seljas. Küllap jõudis korstnapühkijani sõbralik äratundmine ning ta hõikas Evule “Tere!”. Evu hõikas “Tere!” vastu. Siis võttis korstnapühkija hoogu korraks vähemaks. “Mis ansambel mängib?” küsis ta. “Vennaskond,” vastas Evu. “Päris hea,” kostis korstnapühkija ja sõitis edasi.

Kas pole mitte armas lõpp jube pikale tööpäevale? :)

 

Üldiselt väsinud

Olen üldiselt väsinud. Nii keha kui vaim on õhtuks omadega õhtal ega jaksa midagi teha – ei liikuda, ei mõelda, ei kirjutada. Nii et minust te mõnda aega ei kuule. Ma lihtsalt ei jaksa. Töö ja uni sisustavad mu päevi. Kui ma ükskord reedel või kunagi nädala lõpu poole aega saan, siis tulen ja loen ja kommin ja kirjutan. Eks siis ilmub nädala kokkuvõte või midagi sellist. Sa ju ei pahanda, ega ju? :)

I feel good

James Brown – I feel good

Whoa-oa-oa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would, now
So good, so good, I got you
Whoa! I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
and when I hold you in my arms
My love won’t do you no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, I got you

{ sax, two licks to bridge }

When I hold you in my arms
I know that I can’t do no wrong
And when I hold you in my arms
My love can’t do me no harm

And I feel nice, like sugar and spice
I feel nice, like sugar and spice
So nice, so nice, well I got you

Whoa! I feel good, I knew that I would, now
I feel good, I knew that I would
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you
So good, so good, ‘cause I got you

Keegi sai täna kelleltki kirja :)