Reede pärastlõunal sain selle meesterahvaga* kokku. Me sõime kohvikus kooki ja jõime kohvi. Vestlesime tavalistel esimese kokkusaamise teemadel: millega tegeleme, muusika, filmid, natuke iseendist ja nii edasi. Pärast sõitsime veidikene linnas tema autoga ringi. Sest ma külla talle ei läinud. :P

Ta on tore, sõbralik, lahke, aval suhtleja. Tal on hea muusikamaitse, (kena auto), palju energiat. Ta on üksjagu reisinud ja erinevate inimestega suhelnud, nagu ma aru sain. Kõik oli kena. Teiselt poolt.

Minu poolt oli ka. Aga… Aga need agad. Tavaliselt suudan ma esimesel kohtumisel särada ja vabalt suhelda. Järgmistel mitte nii väga. Või noh – olenevalt inimesest ja olukorrast. Seekord tundsin, et pole päris õige mina, vaid see esimese-kohtumise-mina. Mingi variant sellest.

Tegelik aga, millest ma rääkida tahtsin, on see, et… Ma ei taha, et ta mulle meeldima hakkaks. Ma ei tea, isegi, miks ma sedasi tunnen. Võimalik, et ta juba meeldib mulle, aga ma ei tunnista seda endale. Sest praegu ei ole ma midagi ebameeldivat temas märganud. (R-tool?)

Ta tundub olevat selline mees, kellest tuleks kümne küünega kinni hoida. Miks ma ei taha midagi rohkemat kui tavapärane tutvus? Mitte et ma teaks, et tema midagi tahab. Ma ei tea, miks mina talle internetiavarustes silma jäin ja miks ta minuga suhtlema hakkas. Või mida ta ootab.

Keeruline sigrimigri.

* Nimetähte ega nime ta veel ei saa, sest ma ei tea, kas temast on ka edaspidi juttu.

Vahel lööb välja mu alter ego. Või kuidas iganes seda nimetada. Ta on veel naiivsem kui ma tegelikult olen. Elurõõmus, lapsemeelne, veidike rumal ja näeb ainult kõige paremat. Ja ta tahab.

“Mii tahab lund!”
“Miile meeldis see poiss.”
Ja nii edasi.

Ta ilmub harva ja vähekeseks, aga ta on kuskil olemas. Eile ta tahtis Pusa kaissu ja mõtleski end sinna. Kuigi Pusa oli ähmane kuju, oli see tema. Veel parem tema kui ta ehk on. Sest talle meeldis Mii.

——

Ma lähen nüüd ühe võõra, kuid seni nähtu-loetu põhjal toreda meesterahvaga kohtuma.

Uuel aastal uut moodi. Ma võtsin endale nime. Mii. Et saaksid mind kuidagimoodi kutsuda.

Vähe, kuid häid asju.

Kohtumisest Pusaga.

Ma osaliselt arvasin, et ta ikkagi ei tule. Sest ta ei vastanud mu sõnumile, kus kohtumisaja ja -koha välja pakkusin. Kuid – tema jõudis varem ja mina hiljem, nagu mulle omane.

Istusime vaid tunnikese vaikses kohvikus. Tema jõi kohvi, mina teed. Ta oli väsinud, nägin seda tema silmadest ja kuulsin seda tema häälest. Eks ma isegi olin väsinud.

Rääkisime lihtsatel teemadel. Kuidas läheb ja millega tegeleme ja pühadest ja talvest. Isiklikud ja minevikku puudutavad jutud jäid lukustatud kambritesse, kus nad ikka on olnud.

Ta nägi välja teistsugusem kui muidu. Juuksed olid vallatult keerdus (varem oli tal siilikas). Olek oli sama ja midagi veel.

Minul ei olnud ei liblikaid kõhus ega puperdavat südant põues. Kuigi salamisi ootasin tema puudutust, kasvõi juhuslikku. Olime nagu sõbrad.

Ta viis mu autoga koju. Mida lähemale jõudsime, seda rohkem soovisin, et see sõit kestaks veel. Kui ta mind autos hüvastijätuks embas, sulgesin silmad ja… tundsin tema lõhna.

Su lõhn…
Olin selle juba unustanud.
See tõi nii mõndagi meelde.
Sinu lõhn…
Ma ei tahaks sind kuhugi lasta.

Kallistusehetk möödus, ta lahkus, mina jäin hoovi peale tema järele igatsema.
Möödus seegi. Nüüd olen tagasi seal, et oleme ikkagi sõbrad.

Pea natu-natukene valutab. See on laste, tegelikult peamiselt ühe lapse kisast. Säh sulle jõulupidu kolleegidega! Ei, ma ei kurda, üldiselt oli tore. Talvine raba oli kaunis, päikeseline sinitaevas niisamuti.

——

Pusal oli meie kokkusaamine meeles. Homme siis. Millalgi. Eile olin veel võõra poisi pärast eufoorias ja oleksin võinud julgelt Pusale silma vaadata ja nalja temaga teha. Nüüd olen väsinud ja (mure)mõtteis. Ma ei tea, mis ma homme olen. ?

—–

Aastavahetus on saast üritus. Ma ei viitsi enam. Viimaste aastate jooksul tähendan sel ajal tujukust, vihaseid ja nähvavaid tundeid, vastumeelsust. Mitte teiste juures, vaid iseendal. Millegipärast see ei meeldi mulle. Ei taha.

Üks tore tüdruk tahaks siia tulla uut numbrit vastu võtma. Ja mul oleks selle üle hea meel. Aga… need agad. Pole endalgi kohta, kus olla. Kodu on vaid ruumid, kus on mu asjad. Mul pole tont-teab-kui-kaua külalisi käinud. Kui ma oma elamise saan, siis on külalised oodatud.

Homme siis näeme. Kõike. Või mitte midagi.

Eile õhtul nägin kolmandat korda üht poissi, kes juba ühest augustiõhtust alates on minu mõtteis keerelnud. Me trehvasime eilse jooksul kordi ja naeratasime ja olime teineteisele väga lähedal, kuid siiski kaugel. Ühe “Tere” kaugusel. Ma ei suutnud end nii palju koguda, et see õnnetu/õnnelik “Tere” talle öelda. See oleks nagu maailma kõige keerulisem sõna olnud. Lasin suurepärase juhuse mööda.

Ma ei temast mitte midagi, pole kuulnud tema häält. Tean vaid, milline ta välja näeb (armas…). Et ta kandis kahel korral kolmest punast T-särki (ja see sobib talle). Et vähemalt üks bänd on meie mõlema lemmik (esimest korda ja eile selle bändi kontsertil olemegi teineteist näinud). Ma tean, et ma tahan temaga rääkida, et mind ei jääks painama mõte “Mis oleks võinud olla…”

Omamoodi tobedalt armas on olla :)