Armsakesed!
Toredaid jõulupühi teile!
Evu :)
Tervitus sulle
Hetk #29
Aga muidugi lasin fantaasial liiga kaugele lennata ja ideaalse kohtumise ja kaisutuse pildi ajju jõlkuma lasta. Sest teejoomist Pusaga ei ole olnud ja kardetavasti (või hoopis loodetavasti?) ei toimu ka. Mitte nii pea.
Kurat, mis sul viga on, et iga kord niimoodi teed endale? Pole ammu saanud või?
Ei ole jah… ammu kellegi kaissu saanud, muust vähemast ja rohkemast rääkimata. Pusa kaiss oligi ju viimane… poolteist aastat tagasi.
Unistused teevad mulle rohkem haiget kui tegelikkus. Või õigemini unistuste mittetäitumine. Sest need on nii ilmvõimatud. Lihtsad unelmad, kuid tegelikkuseks saamine tundub liialt ebareaalne.
——
Sõbrannadega pole ka rääkida saanud. Pole neid rohkem näinud kui “Tere!” ütlemiseks kulub. Viimati olid nad taas koos. Sees kihvatas. Oleks tahtnud neid teravate sõnadega pilduda. Öeldakse, et vanad võlad tuleb vana aasta sees ära õiendada. See suhtlemisvõlg on üks neist. Kuid kes kellele võlgu on? Ma peaksin nendega rääkima, enne kui hilja. See saab raske olema, väga raske.
——
Päev oli normaalne, kuid mingil moel suutsin end sõlme keerata.
Hetk #28
Ma rääksin paar päeva tagasi MSN-is Pusaga. Arvasin, et olin teda samal päeval linnas näinud, kuid tuli välja, et siiski mitte. (Tegelikult olen täiesti kindel, et tunneksin ta ära, kuigi viimasest kohtumisest on möödas pool aastat.) Visaksin siis, et me pole teineteist nii kaua näinud, et tuleb lausa isiku tuvastamisega tegeleda. Ta oli nõus ja järgmise asjana ma tegin ettepaneku teed jooma minna. Ta oli vägagi nõus.
Peaaegu haiget tegev igatsus (millest küll? see oli ehk lihtsalt halva päeva kuma) asendus silmapilkselt mõnusa sooja olemisega. Et ta tahab minuga kokku saada. No butterflies, but… Viimase aja tunnete valguses (kõrvalejäetu…) kõlas see meelitavalt. Kellegi jaoks ma päris tühi koht ei olnud.
Kuigi võiksin loetud hetkede pärast särasilmil ja südamevärinal raeplatsil Pusa oodata, istun hoopis arvuti taga. Lootus, et ta oma sõna peab ja me järgmisel nädalal kohtume, ei kustu nii pea.
Sinusoidsus
Tunti huvi, kuhu ma kadunud olen. Et oli inimene ja äkitselt enam ei ole. Olen ikka olemas veel. Natukesel määral. Ikka otsas, kuid mitte lõplikult.
Täna oli aasta 2006 viimane koolipäev. Ainult üks artikkel on vaja veel kirjutada ja õppejõule saata, siis on kooliga täiesti ühel pool. Tööd on aga kuhjaga. LM-is sai ka töö otsa, sest lapsed on nii hõivatud muude tegemistega, et isegi väikest jõulutee joomist ja piparkookide nosimist ei toimu. Aga letitööd jagub jõululaupäevani. Homsest pühapäevani peangi Duracelli jänesena klientide soove täitma ja neile sadu kordi samu asju seletama ja nende pahameelt kannatama ja musta raha puutuma ja… Klienditeenindajad pole inimesed, vaid robotid. Nad ei saagi muud olla.
Jõulud ja aastavahetus on minu jaoks kauged ja võõrad teemad. Ei jõulutunnet ega plaane ega midagi. Väikesed ideekesed kuskil ajutagatoas keerlevad, kuid igaüks neist vajab oma seltskonda ja kohta. Kumbagi pole hetkel. Mind on üsna ära unustatud ja kõrvale jäetud. Või olen ise eemale triivinud. Sõpru mu ümber ei ole. Nad on kaugemal ja omavahel on neil toredam kui minuga koos. Nii mulle näib. Sel teemal ma rääkida pikalt ei suuda… Nutune lugu.
Teie ikka toote rõõmu ja tunnete pisut huvi. :) Eriti südamesse läks mulle Foxi tegu möödunud nädalal. Kell 1 öösel olin poolunes, järgmisel päeval ootas 10tunnine tööpäev leti taga. Järsku põrises telefon. Fox helistas. Ta kurtis natukene elukest ja nii. Mis siis, et ta hoidis mind 20 minutit kauem üleval, ma kuulasin suurima rõõmuga teda. See oli lihtsalt nunnu! Teadmine, et keegi usaldab mind nii väga, et julgeb isegi keset ööd helistada… nii hea. Tunne on nüüdsest vastastikune.
Eile sain Mannuga kokku. Tunnike teetassi kõrval oli lõõgastav, kuigi mitte väga pikaajalise mõjuga. Muud mured sõitsid juba õhtul sisse.
—–
Sinusoidne kõikumine toimub minutites ja tundides, mitte päevades ega nädalates.
Teadmata tulevik
Täna käis mustlasnaine mu leti juures. Uuris üht asja ja teist. Siis kummardus leti kohale ja küsis vaikselt “Tahad, ma ennustan sulle?”. Ma raputasin pead ja keeldusin viisakalt. Ta uuris natukene veel pakutavat kaupa ja hakkas siis tasakesi ja arusaamatult pomisema. “Ma näen, et sa oled aus ja hea inimene…”. Ma tõmbusin eemale, vältisin mustlase pilku ega pööranud tema jutule tähelepanu. Ta ütles, et võib mulle tulevikku ennustada. Ma vastasin, et ei soovi seda, isegi mitte uudishimust. Tuleb, mis tuleb. Ja tahtmist midagi teada saada mul tõepoolest ei tekkinud. Õnneks ta rohkem peale ei käinud ja lahkus. Tulevik jäi sinnapaika. Oma aega ootama.
Hetk #27
Armukadedus
Viimasel ajal olen armukade. Kahe oma parima sõbranna peale.
Nad said tuttavaks tänu minule. Mina olen seda kolmikut ühendav lüli. Ma isegi pelgasin neid algul omavahel tutvustada, sest kartsin, et üks ei mõista teist või ei saa aru, miks ma küll sellise inimesega suhtlen. Nüüd on see hirm asjatu. Hoopis mina näin väljaheidetu olevat.
Nad veedavad koos rohkem aega kui minuga. Neil on omavahel mingid asjad ajada, millest mina suurt ei tea. Neil on jutud, mida mulle ei räägita. Neil on naljad, mida nemad mõistavad. Nad kutsuvad teineteist kullakesteks ja kiidavad taevani. (Ei, nad pole lesbid.)
Nad võiksid ju mind ka seltsi kutsuda, aga nad ei tee seda. Ma ei tea, miks. Helistada ja küsida, kas ma olen vaba, pole ju keeruline. Kas peaksin hakkama igal õhtul hoopis nende järel nuhkima, ega nad ometi midagi koos ette võtta ja mind unustavad? Jabur ju.
Ma pole neile enda tunnetest ja kahtlustest rääkinud. Võib olla ikkagi peaks? Sõpru tuleks ju usaldada. Ka sellisetel teemadel. Enne, kui see hakkab segama minu suhteid nendega. Aga ma kardan… et võingi halva vaimu sedasi välja kutsuda.
I’m hurt.
Maia
Ööl vastu reedet oli mu unes Maia. Ta oli kirjutanud kas minu blogi kommentaaridesse või enda blogi, ei mäleta enam, et ta on nüüd päriselt Tartus. Et ta otsustas Tartusse jääda. :)
Hetk #26
Elu msn-is.
Pusa tundis minu vastu huvi. Et kust otsast ma otsas olen.
Ta on hea. Ta on muutunud, tunnistas seda isegi, kuid ta on ikkagi hea. Me rääkisime natukene. Ta võis isegi mures olla. Minu pärast.
Ja ta nägi mind eile. Sõitis autoga mööda. Siis ma ütlesin talle enda kohta asju, mis on minu sees, isiklikud arvamused ja mida ma teistele rääkinud pole. Väikesed teadmised iseendast, mida niisama ei ütleks.
Korraks mõtlesin end Pusa kallistusse. Rahulik oli olla.
—
Kontekstist välja rebitult…
Pusa says: nu näed- sa täitsa meeldid mulle mitte ei aja marru
Pime nagu on
Kui palju korraga kõiksugu jooksmist ja asjatamist ja rabamist ja tegemist on… väääsitavalt palju. Seda jõuludeni välja nagu mullugi. Ei teagi, mis seis seal leti taga täna toimub ja mis edasi saab. Probleemid-probleemid.
Mul on täna imelik olla, natuke paha ja külm ja kurk on kähe. Bussis oli imelik lõhn. Öäk! Pangas puhus asjandus vastikut jahedat õhku. Niuks…
Ja keegi ei hooli minust…
——-
Hiljem. See hoolimise jutt… tuleb sellest, et ma olen väsinud ja vingun. Loomulik, eks ole? Ja teise tööga seoses on mured ja nii. Et kui saaks abilise. Või kui keegi käiks päeval mulle süüa toomas ja hoiaks silma peal, kuniks heaskohas ära käin. Ja nii.
Tagasi 123 km kaugusele
Käisin täna Rakveres, mis on üks mu lemmiklinnadest. Kui ekskursioonibussiga mägistel tänavatel ringi sõitsime, meenusid need korrad, mil seal suvekuumas ringi uitasin. Salamisi mõtlesin “Minu armas linn! Nii hea on tagasi olla.” Tavaliselt tunnen sedasi Tartusse tagasi jõudes. Aga Rakvere oleks nagu teine kodu. Lihtsalt.
Seal asub ka mu kõige lemmikum kohvik. Kuidas oleks tahtnud sinna minna! Oleks tellinud tassi suurepärast kohvi ja tüki imehead kooki ning akna all istudes lumesadu oodanud. Mmm! Unistus.
Kui lumi maas, tahaksingi tagasi minna. Et talvist linna näha ja end hästi tunda.