Laupäeva õhtu möödus mõnusa muusika rütmis. Emajõe festivali raames esinesid Atlantise kõrval festivalitegis Genialistid. Paar esimest lugu kuulasin niisama, kuid kihk sai võitu ja ma läksin lava juurde kaasa elama. Noori ja vanu, siledaid ja karvaseid, toredaid ja natuke vähem toredaid inimesi oli rõõm enda ümber naudisklemas vaadata. Kõlarid rappusid ja vappusid nagu ka puitpõrand pargimurul. Genialistid jämmisid mõnuga laval, rahvas lava ees ja kõrval. Muusika haaras endasse ja enam lahti ei lasknud. Pisuke paus ja kõik läks suurema hooga edasi. Rahva seas rokkis üks sinise T-särgiga poiss, kellega pilke vahetasime ja sellega mõista andsime, kui lahe on olla. Oligi. No nii hea! Heaheahea!

Pärast läksin oma linna vaatama. Kas kõik on nii, nagu peab. Oligi. Oleks tahtnud tervet Tartut kallistada. Suurepärane oli tuttavail tänavail kõndida ja Tartu vaimust “vaevatuid” inimesi näha. Nägin sinise T-särgiga poissi ka, viipasime tervituseks. Oh, nii väga oleks võinud tegelt minna “Tere!” ütlema ju! Loodan, et see võimalus veel tuleb. :P

Ma tahaks nii väga oma linna kallistada. Oma Tartut. Mu armas-kallis-nunnukas Tartu. Mu kodune provints. Nii hea on kodus olla. Öine Tartu pärast Genialistide kontserti on amazing. See on parim koht, kus olla. Hea, heam, kõige heam.

Uitasin õnneuimaselt ringi, kui kuulsin enda nime. Kursaõed istusid töökaaslasega pubis ja kutsusid enda sekka. Naersime nii, et kohe naersime. Sest lõbus oli. Läksime korterisse siidrit jooma, ajasime mõnusalt juttu ja naersime veel. Tupsud plikad! Kell 3.15 tulin tulema, sest uni oli tugevam. Aga hea tunne ei ole kadunud. See ongi oluline.