Kohtumisest Pusaga.

Ma osaliselt arvasin, et ta ikkagi ei tule. Sest ta ei vastanud mu sõnumile, kus kohtumisaja ja -koha välja pakkusin. Kuid – tema jõudis varem ja mina hiljem, nagu mulle omane.

Istusime vaid tunnikese vaikses kohvikus. Tema jõi kohvi, mina teed. Ta oli väsinud, nägin seda tema silmadest ja kuulsin seda tema häälest. Eks ma isegi olin väsinud.

Rääkisime lihtsatel teemadel. Kuidas läheb ja millega tegeleme ja pühadest ja talvest. Isiklikud ja minevikku puudutavad jutud jäid lukustatud kambritesse, kus nad ikka on olnud.

Ta nägi välja teistsugusem kui muidu. Juuksed olid vallatult keerdus (varem oli tal siilikas). Olek oli sama ja midagi veel.

Minul ei olnud ei liblikaid kõhus ega puperdavat südant põues. Kuigi salamisi ootasin tema puudutust, kasvõi juhuslikku. Olime nagu sõbrad.

Ta viis mu autoga koju. Mida lähemale jõudsime, seda rohkem soovisin, et see sõit kestaks veel. Kui ta mind autos hüvastijätuks embas, sulgesin silmad ja… tundsin tema lõhna.

Su lõhn…
Olin selle juba unustanud.
See tõi nii mõndagi meelde.
Sinu lõhn…
Ma ei tahaks sind kuhugi lasta.

Kallistusehetk möödus, ta lahkus, mina jäin hoovi peale tema järele igatsema.
Möödus seegi. Nüüd olen tagasi seal, et oleme ikkagi sõbrad.