Ilmselt võib juhtumi kanda pooleldi kanda õhtuse hooletuse ja pooleldi lihtsalt õnnetu juhuse arvele. Klaastass läks katki. Kukkus vannitoariiulilt maha. Klaasikilde oli kraanikausis, vannitoa põrandal, isegi nurga taga. Mis siis ikka. Ilus klirin oli vähemalt.
Pühkisin põrandalt killud kokku, lootes, et ühtegi imepisikest sinna vedelema ei jäänud. Muidu veristan jalatallad hommikul pesema minnes ära. Nagu printsess, kes tantsis habemenugadel. Kraanikausist korjasin killud kokku, paber näpu vahel. Kõik panin kenasti plastikkarpi, mis pärast salati sisaldamist oma uut ülesannet ootaski. Korralik katkiminek, korralik koristus. Oleks tolmuimeja, tõmbaks kogu vannitoa üle, igaks juhuks.
Killud toovad õnne. Jään siis korralikku õnne ootele.
Pingback: episoodiline mälu » Kildudeks. Jälle.