Category Archives: Mõranedes

Mõnikord ma lähen katki

Enesele

Posted on by

Pea käib juba nädal aega ringi. Nagu oleks mere loksumise kaasa endaga võtnud, aga ei ole ju. Söögiisu on närb, mis siis, et organism ütleb, et on vaja. Mõnel hommikul on tegu, et kaks võileibagi ära süüa. Samas – reedel sai palju pitsat ära söödud. Ei ole see, mida esimese asjana naiste puhul pakutakse. Kaugel sellest. Lihtsalt ongi uimane, paha ja vati sees olla. Mitte ühes tükis.

Tunne on, nagu pudineks siit-sealt. Mitte kildudeks, vaid pudiks, mida ei saa kokku kleepida. Erinevad asjad on mind laiali lammutamas. Üritan end koguda, ei õnnestu. Suutsin vaid plaani välja mõelda, kuidas võiks kõik korda saada. Millal, kas ja kuidas… ei tea veel. Saaks normaalsema enesetunde tagasi. Et suudaks kuidagi olla. Saaks üle hirmu- ja paanikatundest. Saaks rahulikult end välja magada.

Nii palju suutsin, et sundisin end täna tuba koristama. Pikad nädalad olid paraja tolmukihi asjadele kasvatanud. Üritasin eile taas üleskerkinud teemasid selgemaks mõelda. Tulid vaid vabandused ja otsitud põhjused ja tõrjuv suhtumine. Ei saanud midagi selgemaks. Enne olekski vaja seda normimat olemist tagasi. Ja ehk äraminekut ja asjade kirjapanemist ja julgust lahendusi ellu viia. Tuba sai puhtamaks. Asjad jätkuvalt ei mahu kuhugi ära. Igast pabereid ja asju peaks sorteerima ja midagi töö juurde vist viima.

Ainukesed kohad, kus enam-vähem (praeguses seisus enam-vähem) olla on, on duši all ja õues. Soe vesi üle ihu voolamas, lootuses, et viib kaasa kõik halvad mõtted ja läbielamised. Või külmas karges õhus, mis pea õige pisut klaarimaks lööb.

Olen inimesi ehmatanud ja ise väga ehmunud. On juhtunud asju, mida poleks osanud oodata. Mõnikord asjad juhtuvad ja sa ei teagi, et see võimalik on. Siis see juhtub ja kõik aetakse segamini. Olen hakanud rohkem ja kergemini koost lagunema kui varem. Ei suuda enam olla nii tugev, mitte välja teha või mingeid teemasid mitte kaasa võtma. Pisarad tulevad ootamatult ja tihedamalt kui seni. Ma ise ka ei saa kohati enam aru, mis toimub.

Optimism kaob kuhugi ära. Kardad kõige hullemat. Senine lohutav mõte “Homme on parem päev kui täna” ei tule meeldegi. Korraks suudan mõelda “Katsun leida midagi head, kasvõi pisikese hea asja…”. Kas ka seda mõtet hoida? Peab.

Kuidagi peab ju kõik uuesti heaks saama…

—

P.S. See eelnev kuri kiri oli ühele tropile mõeldud, kellest ma midagi teada ei taha.

Eile pärast päeva

Posted on by

Ma olen kindel, et mida enam minut ja laul edasi, seda valemat playlist’i kuulan ja ohtlikumaid mõtteid mõlgutan. Ja neid mõtteid soodustavamaid lauseid, blogipostitusi ja ja pealkirju loen. Ja üleüldse. Oli mul vaja mõtlema hakata!? Ma teadsin kohe, sekundi pealt, et see on väga halb ja vale. Aga näed, paganat, ikkagi…

Kõik, mis ütles Anni.
Kõik, mis võttis kokku Daki.
Kõik, mis on kirjas ka teistes ridades ja ridade vahel.

On küsimusi, mis jäävad iga kord küsimärgiga, sest ma ei oska neile või/ei taha vastata. Sest ma ei küsi vastust ka nende käest, kes selle anda võiksid. Enda teadmata või teadlikult.

Crush Test Dummies’e lool „Mmm mmm mmm” on ühes kohas mull sees. Teeb alati mingit mopsuvat häält.

Kas lasta endal kildudeks kukkuda ja vaadata, kes need kokku korjab ja mu uuesti terveks teeb? Kellel tahaksin lasta end terveks teha? (Lugu: Velvet Revolver „Fall to Pieces”)

She says: kas ma oma blogis linkida võin?
She says: iiks, mu link sul ainsana
He says: kle jahh, ma vist vanaga olin sinu küljes ja sina mu küljes kahh
Kas see pole hirmutav? Olla niimoodi teineteise küljes… Kaua veel?

Mul on palju uusi pastakaid. On see vihje, et kirjuta? Kirjuta palju ja paberile? Igasuguseid asju?

Mis on kodu? Ja kus…?

Posted on by

Ilusatest ja hubasust õhkuvatest majadest möödudes tunned eriti valusalt, et sul pole oma kodu. Maja ja tuba, kus elad, ei ole kodu, vaid elukoht. See tähendab, et seal on su asjad ja seal oled sa sunnitud magama ja olema, kui mujal olla ei saa. Sa ei taha sinna minna, külaliste kutsumisest rääkimata. Sul puudub motivatsioon ja tahe seal üldse midagi teha. Mõnikord tundub lausa sõna kodu negatiivne ja vastumeelne…

Juba pikemat aega on üsna nukker jalutada mööda neist toredatest majadest, mille akendest paistab sooja valgust ja kostub rahulolevate inimeste juttu. Ja kuigi sa tead, et teatud tänavatel kõndimine ja majade nägemine lööb sul valusalt hinge, sa ikkagi sätid oma käigud sealt kaudu.

Majad, millel on suur või väike aed või tagahoov, kus naabrid suveõhtutel grillivad ja lapsed ringi jooksevad.
Majad, mille akendest sisse piiludes näed kõike seda, mida enesel pole ja mida senimaani vaid ajakirjade läikivatelt piltidelt näinud oled.
Majad, millel on laiad aknalauad või trepid või rõdu või veranda, mis loodud istumiseks, kohvitass ja raamat ühes. Või siis väikese veini lahendamiseks ja maailma lahti harutamiseks ühe või rohkema sõbraga.
Maja, mida ei häbene teistele näidata kui kodu.
Maja, mis ongi su kindlus.

Koht, kus sa viibid hea meelega suurema osa oma töö- ja koolivälisest ajast.
Koht, kuhu sa tahad pärast pikka päeva minna. Ilma et nutt kurku tuleks.
Koht, kuhu kutsuda külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii hetkeks kui ka pikemalt viibima.
Koht, kus võid kuulata lemmikmuusikat just nii kõvasti või vaikselt, kui tuju on.
Koht, kus saad üksinda ärgata heas tujus.
Koht, kus ei pea ust kinni panema või ööd ootama, et natukenegi omaette olla.
Koht, kus keegi ei jaura, ei kommenteeri, ei sega, ei räägi samu asju sadu kordi…
Oma koht.

See postitus on mustandina pool suve seisnud ja pole ikkagi valmis. See teema ei saa kunagi otsa ega kao ära ning on painanud oluliselt kauem kui pool suve. Karta on, et see paine ei kao kuhugi… mitte enne kodu leidmist.

Kõik saab korda

Posted on by

Aitäh heade sõnade eest! .)

Täna on parem. Ostsin eile apteegist palderjanijuure teed ning tegin pool tassi. Mõjus rahustavalt ning pisut uimaseks tegi ka. Uni väga ruttu ei tulnud (ju mõtlesin liialt palju), aga vähemalt olin rahulik. Sain pisut paremini magada küll kui üleeile.

Ants, täna proovin varianti “öö otsa meeldivalt üleval”, sest täna on seltskond ja koht ja jutud ootamas. Vaatan, kas ma tõesti olen unetu ja kui kaua ma suudan ärkvel olla. Asukoha vahetus oleks muidugi parim, aga see on suur ja omaette teema.
Raamatut olen pea iga õhtu lugenud. Vähemalt kasutan magamata aega kuidagi sisukalt, eks? Telekat ei ole suurt vaadanud ega vaadata saanud, sealt ei tule ka midagi meelepärast.

Evä, melissitee maitseb mulle. Kahjuks aias ei kasva enam, aga kui kuskil silma jääb, siis nopin kaasa või midagi. :)

Anni, proovi ka mõnda uneteed. Palderjanitee ei maitse kõige paremini, aga kui mett sisse panna ja siis juua, mõjub hästi. Vähemalt on millegi toimesse uskuda, kui muudmoodi ei saa.

Raske hetk on ära olnud, varsti saab parem.

Tahan magada…

Posted on by

Ma ei saa magada! Teist nädalat sama jama: und ei ole ega tule ja ma ei suuda end välja magada. Eile läks asi üle normaalsuse piiri.

Läksin kella 23 ajal voodisse, kuid und ei tulnud. Ei aidanud seegi, et võtsin teki ja padja ning kolisin diivanile ja tegin akna lahti, et värkset õhku saada. Need kuradima kellad ei jäänud vait! Kellad tiksusid igal pool. Oleksin tahtnud nad vastu seina puruks visata. Nagu oleks keegi üritanud mind hulluks ajada selle tiksumisega. Tassitäis piima ei toonud leevendust ega und. Muutusin järjest ärritunumaks. Istusin diivanil ja nutsin vaikselt. Ma tahan ju magada, aga MA EI SAA!

Köögikell annab endast iga poole tunni tagant märku. Sunniviisiline kulg ajas, mis ei anna võimalust kellaaega ignoreerida ega jätta tähele panemata, kaua juba üleval oldud. Värdjad kellad, raisk!

Ma ei tahtnud mõelda, ei vabatahtlikult ega sunniviisiliselt. Ikkagi… Mõtlesin lõppudest ja lõpetamistest. Mõtlesin, et lõpetan blogimise. Mõtlesin, et kustutan kõikvõimalikud kontod, mis erinevates portaalides olemas. Mõtlesin, et kustutan meiliaadressid ja lõpetan MSNi kasutamise. Mõtlesin, et kaotan ennast virtuaalsest keskkonnast nii palju kui võimalik.

Siis otsustasin lambaid lugeda. Aeglaselt, iga numbrit korralikult välja öeldes (tegelikult küll mõttes öeldes). Üritasin vaid numbritele keskenduda, kuid muud mõtted leidsid ikka tühikuid, kuhu end pressida. Umbes 120 juures läks lugemine sassi, loobusin. Pea oli väsinud ja uimane. Lebasin silmad kinni teki all ja ootasin und.

Olin hommikuni pooleldi unes ja pooleldi ärkvel. Need mõned lühikesed tunnid, mil ma vist magan, ei ole head unetunnid. Ma ärkan ennelõunal, padjanägu peas, pea uimane ja tunne surutud.

Täna tunnen, et võiksin iga kõvemini või kurjema öeldud sõna peale nutma puhkeda. Desorienteeritus: ma ei tea, kuhu minna või mida teha või mida mõelda. Mul kulus kaks tundi ja natukene peale, et end pesta ja valida riided ja riidesse panna. Mitte seepärast, et oleksin end üles löönud. Ei. Et üldse midagigi teha, kulub mul tohutult aega. Sest vahepeal ma lihtsalt istun või seisan apaatselt, vahin enda ette maha või kuulan raadiot või vaatan aknast, milline ilm on. Ma olen täna laiali. Pluss kerge peavalu.

Silja soovitas uneteed juua. Pärast astun apteegist läbi ja uurin, mida nad pakuvad.

Asjadest

Posted on by

Mõned asjad* ei ole ajas püsivad. Isegi, kui sa arvad, et on, nad ei ole seda. Nad muutuvad koos sinuga, koos meiega, koos nendega. Muutuvad paremaks ja halvemaks, igavamaks ja huvitavamaks, siduvamaks ja eraldavamaks. Mis kord oli parim, on saanud keskpäraseks, julged öelda, et lausa kehvaks. See laguneb koost, siht on kadunud, osapooled triivivad teineteisest eemale. Sa ei näe, ei tea, millal ja kuidas asi tuhmuma hakkas. Või miks. Või kas teisel pool samamoodi mõeldakse ja tuntakse. Sa ei julge küsida ega rääkida asjast, kuigi see on oluline. Lihtsalt lased sel olla ega surgi enam. Nii see hääbubki…?

Tulevad uued asjad. Ja mõnikord ongi vaja pausi, et uueks saaks unustatud vana.

*Asjad pole alati esemed.

Ei reageeri

Posted on by

Hommikupoole ööd nägin jõledat, kohutavat unenäoepisoodi. Ma ei ärganud selle peale. Seni olen nii õudsaid asju vaid loetud korrad unes näinud ja nende peale kõhedustundega ärganud.

Päev otsa on sadanud lund nagu algust ja lõppu polekski. Maa on valge, puutumatu kiht säravat lund on kõik ilusamaks muutnud. Mulle ei jõua see kohale. Ma näen lund. Ma tean, et see on ootamatu ja kaunis ja vau, aga see ei jõua mu hinge. Puuduvad kohased tunded.

Kas olen jälle midagi tuksi keeranud?

Sissepoole

Posted on by

Jagan end vähem ja vähem. Hoian rohkem endale, sest sisemine maailm on kahanenud väiksemaks kui näiteks suvel oli. Tibatillukeseks. Sisaldab kohustuslikke tehnilisi elemente, need hõlmavad nii mahuliselt kui kaaluliselt suurema osa. Sisaldab mikroskoopilise osa vabalt valitud teatraalseid elemente, mille esinemissagedus ja kestvus on minimaalsed. Unistused on vegeteerimisrežiimile lülitatud, loomingulisus samuti.

Üksikud harvad hetked, mil te arvate nägevat naeratust, sädet silmis, rõõmsat olekut, on petlikud. Võimalik, et need nähtused esinevad, kuid seda kõigest millisekundite jooksul. Pinnavirvendused, udu, ähmased kujutised, silmapetted, valguse ja varjude mängud, peeglitrikid – pigem näeb kõike seda kui tõelist pilti.

Tahan seda oranži tuba, kus too lokkidega poiss mind ootab.

(Kehv uni jätab jälje.)

((Ja toodab mingit ümber nurga teksti. ?))