Ühepajatoit

Sain sõbralt isetehtud suitsuliha. Ema soovitas ühepajatoitu valmistada, nii et täna otsisin sobilikku retsepi ka välja. Aluseks võtsin klassikalise Eesti ühepajatoidu retsepti, muutes koguseid ja komponente vastavalt vajadusele.

Vaja on:
suitsuliha (parasjagu palju)
üks väiksem sibul
umbes veerand kapsast
kaks kartulit
kaks-kolm porgandit

Lõika suitsuliha mõnusalt suurteks tükkideks, pane potti ja prae veidi.
Lisa viiludeks lõigatud sibul ning kapsas.
Lisa tassitäis vett.
Lase madalal kuumusel podiseda 25 minutit.
Lisa kooritud ja tükkideks lõigatud porgandid, hauta veel 10 minutit.
Lisa kooritud ja tükkideks lõigatud kartul ning pool loorberilehte.
Lase veel umbes 20 minutit podiseda, kuni kartul ka pehme on.

Nii sibula ja kapsa kui ka porgandi ja kartuli lõikasin parasjagau suurteks viiludeks/tükkideks, et oleks mõnus ampsata. Soola ei lisanud, sest suitsuliha ise oli soolane.

Esimese ühepajatoidu kohta tuli üllatavalt maitsev välja.

Magustoiduks on ports jäätist.

Päh!

Homme lähen esimest korda viie aasta jooksul arenguvestlusele. Arenguvestluse küsimustiku täitmine pani pea valutama ja valmis veel ei saanudki. Lähen koju, söön kõik jäätise ära ja siis vaatan edasi.

Mida ma seal ikka vestlen või arenen, kui tööalane tulevik jätkuvalt nii hägune on?! Paluks stabiilset töökohta stabiilse koormuse ja sissetulekuga, aga ma juba aiman, milline ülemuse vastus sellele küsimusele võiks olla.

Peab selle värgi vist enda jaoks põhjalikumalt läbi mõtlema.

Järjekordne mõnus laupäev

Algas juba neljapäeval, mis oli väga hea päev. Vahepeal oli üks lühike reedene tööpäev ja laisk õhtu.

Täna magasin mõnuga ja kaua.
Panin pesu kuivama.
Riietusin, värvisin ripsmed ära.
Sain korraks sõbranna MK-ga kokku. Meil tuli suurepärane kingiidee sõbranna MN jaoks.
Käisin ema juures hilist hommikuteed joomas.
Käisin personaalsel stiilinõustamisel. Veetsin tunnikese stilisti Kristi Pedanikuga Tasku keskuses. Ta andis asjalikke soovitusi igapäeva riietuse osas ning inspiratsiooni oma garderoobis uuenduskuuri tegema.
Külastasin Müürilille täikat. Ostsin sinised kõrvarõngad ja tumesinise kleidikese.
Sõin Mokas pitsat. Seal on esmaklassiline teenindus. Üheski teises Tartu söögikohas ei ole ma näinud peakokka külastajatega juttu ajamas ja soovitusi andmas. Võtsin kaks kodujuustu kooki kaasa.
Läksin uuesti ema juurde, sõin kooki ja rääkisin oma päevast.
Tatsasin läbi lörtsisaju koju.
Ajasin kiisudega juttu, natukene sugesin ja paitasin neid.
Lugesin blogisid.

Kuulan mitu korda INXS-i lugu “Don’t change”. Imeilus.
Otsin rahulikku ja mahedat muusikat, mida õhtul kuulata.
Korrastan oma garderoobi.
Loen Nick Hornby raamatut “Ühest poisist”.
Naudin kodus olemist.

Nii jäänudki :)

Kes on saamatu?

Mõni mammi võib ju arvata, et naised ei peaks “meestetöid” oskama, kuid siis saabki sinust saamatu naine.

Lisaks kruvide keeramisele, lambipirnide vahetamisele ja torude puhastamisele sain ka tolmuimeja parandamisega hakkama. Kaks nädalat tagasi lakkas tolmuimeja lihtsalt töötamast ja ma ei osanud arvata, miks. Vahetasin tolmukoti ja puhastasin filtreid, kuid masin ikka tööle ei hakanud. Täna otsustasin asja lähemalt uurida. Seekord masin läks tööle, kuid ei imenud. Natukene uurimist ja puurmist ning vastus oligi käes – voolik oli kitsamas üleminekukohas kassikarvu ja muud sodi täis. Natuke grilltikuga urgitsemist ning masin imeb nii, et lausa lust tolmu võtta!

Nii et saamatu kohe kindlasti mitte ei ole.

Lätimaa

Eelmisel nädalal veetsin neli päeva (8.-11. märts) Lätimaal. See oli tööreis, päevad olid pikad ja intensiivsed. Samas jõudis ka natukene meelt lahutada ja olla eemal kõigist muudest töökohustustest. Mõned killud reisist.

Tee Tartust Riiga kulges magusalt magades. Und katkestasid vaid Lätimaale jõudmine (kehvemad teed, jätkuvalt) ning bussijuhi ootamatud pidurdamised.

Riias on ilm märkimisväärselt kevadisem ja tuulisem.

Lätis ei jäänud silma nii suuri lumekuhjasid kui Eestis. Riias olid tänavad lumest puhtad. Lumevallide asemel olid erinevas suuruses lombid.

Riias näeb võrdselt palju nii kole- kui kaunisarhitektuuri.

Selgus, et lätkased söövad normaalset ja väga maitsvat toitu ka, mitte kahtlaseid pooltooreid või maitsetuid asju (esimesed maitseelamused Lätis aastaid tagasi olid tekitanud eelarvamusi).

Riias on igal pool ja igal kellaajal justkui tipptund: inimesed ruttavad siia-sinna, samuti voorib igas suunas palju autosid, tramme, trolle ja busse.

Riias saab vabalt ilma kaardita ringi käia. Linn on küll suur, kuid eksimisehirmu siiski polnud.

Läti loodusmuuseum Riias on kõige ägedam muuseum, kus ma käinud olen. Soovitan külastada! Läti keelt pole vaja osata, seal saab juba vaadates ja katsudes asjadest aru.

Riia vanalinnas asub Leningrad. Meie rahvusvaheline seltskond vallutas selle lausa kahel õhtul.

Hotell, mis väljaspoolt erilist muljet ei avaldanud, avaldas muljet sisekujundusega.

Spa Läti moodi: kaks sauna, neli erinevat dušši, mullivann ja väike bassein. Sellegipoolest jagus mõnulemist paariks tunniks ning kõige kõvemad saunatajad olid muidugi eestlased.

Värviliste tuledega massaažidušš meenutas rohkem lifti kosmosesse.

Karud, metssead, ilvesed, huikavad kakud ja teised metsaloomad askeldasid Ligatne loodusrajal.

Riga balsam’iga kommid Laima poest. Nämm!

Esimest korda Lidos lõunat söömas. Fast food in Latvian style.

Suursugune Läti ülikooli peahoone on nagu labürint: koridorid ja korrused looklevad sajas suunas.

Jumala ökojalajäljed kiriku juurde viival jäätunud teel.

Niisugust vaadet, nagu Gauja jõe oru ääres näeb, meil siin pole kuskil. Vägev!

Tagasitee Riiast Tartusse möödus regilaule ja rahvuslikke laule leelotades.

Tõin isegi mõned suveniirid seekord kaasa, paraku ka kerge nohu.

Enesedistsipliini puudus

Nii palju siis plaanist hakata kella 23-24 vahel magama minna. Isegi mobiiltelefonisse salvestatud häälekas meeldetuletus ei ole suutnud mind distsiplineerida. Ikka on vaja hilisööni ringi vahtida ja kontoritooli küljest ootamatult lahkunud rattaid tagasi keerata. Vähemalt pole ma saamatu, mis puutub kruvikeerjate ja mutrivõtme elementaarsesse kasutamisse.

Kuidas elektrit säästa?

Postimehe (01.03.2011) arvamusloos “Raskeid rahapakkisid siiski silm ei näe” Argo Rosin selgelt välja toonud mõned soovitused.

Kõige otstaerbekam on praeguste hindade juures nihutada oma tarbimist soodsamale kellaajale; kasutada fotoelektrilisi päikesepaneele koos elektrisalvestitega piirkondades, kuhu elektrivõrguühenduse rajamine pole majanduslikult otstarbekas; eelistada leedlampe, mis on kulutõhusamad.

Nendest soovitustest saan hakata kasutama kaht. Eks tuleb neid lihtsamaid säästunippe ka lisaks kasutada. Vaatab, kas märtsikuu elektritarbimine väheneb võrreldes veebruariga või ei.

Seoses külma ilmaga

Kõht läheb ruttu tühjaks ja kogu aeg tahaks süüa. Näiteks seapraadi kartulipüreega, toorjuustukooki ja kohvi.

Pidevalt tahaks voodis teki sisse mähitult või kuuma duši all või saunas olla.

Kui sa oled mitmesse riidekihti mässitud, ei panda su väljanägemist pahaks. Külm on ju!

Põlved hakkavad tunda andma. Loodetavasti ei ole ilm väga külm nii pikalt, et valutama hakkavad. Põhjus teadmata.

Kassid otsivad ka pidevalt sooje peesitamiskohti: lambanahaga kaetud kontoritoolis, radiaatorite peal, kirjutuslaual (sest radiaator on laua all), teki ja voodile jäetud riietusesemete all, süles ja öösiti kaisus.

Kuna magamistoa radiaator seni tuvastamata põhjusel sooja ei kiirga, on seal märkimisväärselt jahe. Seetõttu magan diivanil ja kassid poevadki öösel kaissu. Enne seda jooksevad üle minu. Ja hommikul ei lase mind teki alt välja, täiega blokeerivad mu liikumisvabadust.

Nii, nüüd sai hinge pealt ära öeldud.

Vabandus

Vabandan kõikide sõprade ees, kelle sõbrapäevasoovidele ma vastanud ei ole või kes minult täna “Head sõbrapäeva!” ei kuule.

Olen keskendunud projektitaotluse kirjutamisele, mille esitamise tähtaeg on homme. Kui teile tundub, et tõstan sõbrapäeval töö esikohale sõprade asemel, siis on teil natukene õigus. Aga – kui see projekt valmis ei saa (ja rahastust), siis mul ei pruugi sügisest eriti tööd olla.