Õhus oli elektrit

Posted on by

tARTuFF 2011.
Dokfilm igavesest hävitavast tulest. Rääkige seda lugu, et meeles pidada, et unustada.
“Melanhoolia”. Liiga palju inimesi. Liiga palju sagimist.
Kujuteldav armastus – ära raiska oma aega sellele!
Meeleolukas Bollywood Suurbritanniast – “Lääs on lääs”.
Segane surm Veneetsias.
Kui usud, mida teed, siis läheb lõpuks hästi, laulis Benda Bilili.
Sisemeri halvatud mehes.
Emotsionaalne ja südamlik retk mäele.
Sünge, kui mind nagu polekski.
Hoia minust kinni, et mitte kunagi sinuga nii ei juhtuks.
Esimese armastuse puhkemine viirpuu all.
Mustvalged ühe suve akvarellid.
Ootamatud kohtumised inimeste ja teiste eluvormidega maailma lõpus. Kui oled kohale jõudnud, võta hetkeks aeg maha.
Cool it, sest ka teisitimõtlejal võib õigus olla.
Prügimaa, mis pole lihtsalt meie elu jäägid, vaid elud ja kunst.

Kohv oma termotassis.
Naeratused prillidega kohvipoisile.
Rukki-mustikakook.
Jutud rohelistel diivanitel.
Kaltsuvaibad.
Kuus uut/vana raamatut raamavahetuspäevalt.
Vanad plakatid kinkekottideks.
Toredad vabatahtlikud.
Päike, vihm, udu, täiskuu, langevad tähed.
Soojad riided. Vihmakeep.
Hõõgveini lõhn.
Maailma nunnum ekraan.
Midagi oma.
Armastuse argiööd…

Ehk: tARTuFFil 2011 vaadatud 15 filmi, sh kõik Raekoja platsi programmi filmid. Päevad ja õhtud Pauligi kohvitelgis. Kahes töötoas õpetatud taaskasutust. Armastuse pidu. Väsinud, kuid õnnelik.

Rääkimisest

Posted on by

Ühed kõige ebameeldivamad sõnad on “Me peame rääkima” või “Meil on vaja rääkida”. Juba nende kuulmine tekitab pinget, need kõlavad valdavalt halvaendeliselt. Isegi, kui jututeemaks pole midagi halba, vaid tõde.

Kuulnud neid sõnu, hakkan meenutama, mida olen viimasel ajal öelnud ja teinud. Kas ma ütlesin midagi valesti või valel ajal? Kas ma tegin midagi valesti või valel ajal? Kas ma läksin kuidagi liiga kaugele?

Pähe tulevad kõige hullemad mõtted, millest ta rääkida tahab. Et see, mida peljanud olen, ongi juhtunud. Et enam pole minu jaoks aega ega kohta. Et kõik on muutunud ja kuigi see võib tunduda tühine teema, pole see seda mitte.

Nii ma muretsen ja ootan ja kardan ega suuda muust mõelda, kui sõnadest “On vaja rääkida”. See on halvav ja meelerahu on läinud. Eilne rõõmus meel on sattunud muserduse õrnhalli võrku.

Millest on meil vaja rääkida?

Raamaturiiulid

Posted on by

Ükskord kirjutas Daki oma raamaturiiulist ning küsis, millised on teiste riiulid ning mis süsteemi järgi keegi raamatuid riiulisse sätib. Kuna ma olen veetnud neli pikka päeva oma kodu koristades ja ümber seades ning eile oli juhuslikult fotokaamera käepärast, tegin kaks klõpsu oma riiulitest.

K0smosenurgal on uhke ja tervet toaseina täitev riiulite-kirjutuslaua kompleks, mida küll tervenisti pildilt ei näe. Mõlemal pool akent on riiulid ning seinast seina lauapind. Piltidele pole isegi terve riiulipüstak ära mahtunud, kuid peamine osa ikka.

Vasak riiul.

Vasakusse riiulisse tõstsin erinevatest sarjadest pärit ilukirjanduslikud raamatud. Mõni ühekordseks, mõni ka mitmekordseks lugemiseks (pildi peal ülevalt teine riiul). Sealsamas on ka kingituseks saadud mõtetekogumikud ja pisikeses formaadis raamatud.

Järgmisel riiulil on erialane kirjandus loodusest, rohelistest eluviisidest, pedagoogikast ja muud käsiraamatud.

Kõige alumise riiuli ühes servas on mõned kokaraamatud ja isegi kolm laulikut, mida olen alles hoidnud, sest äkki satub laulupeole. Ja kaks poolikut koorelikööri.

Parem riiul.

Parempoolses riiulis on Petrone Prindi ja Daki raamatud ning Pegasuse väikse sarja raamatud (mu lemmikraamatusari).

Lehvikuga samas reas on suureformaadilised, kuid samas head ja olulised teosed. Näiteks Marie Underi luulekogumik ja Pet Shop Boysi kataloog.

Suure koristamise käigus otsustasin ka oma filmi- ja muusikaplaadid kastist riiulisse tõsta, et need rohkem silma all oleks ja ma neid tihedamini mängiks.

Kõige alumisel riiulil on nö. kontoritarbed.

Loodan, et riiulid saavad jätkuvalt täiendust, sest värvilist raamaturiiulit on märksa toredam vaadata kui pooltühja.

Debüüt

Posted on by

Eile, 28. juulil 2011 tegin oma Viljandi folgi debüüdi. Ei, ma ei esinenud, vaid käisin esimest korda elus Viljandis folgil.

Miks alles esimest korda? Aga mitu korda keegi teist on mind sinna kaasa kutsunud ja päriselt võtnud ka? Igal aastal on olnud keegi, kes küsib, kas ma lähen, või öelnud, et võiks minna. Ja sinna see jääbki. Pärast jagatakse muljeid ja imestatakse, et miks ma ei läinud. Sest keegi ei võtnud mind kaasa. No vot. Sel aastal üks tuttav läks ja võttis mu kaasa.

Võtsime päevapassi, et käia erinevatel kontsertidel. Mõistlik oli, sest napilt tunniajase kontserti eest 9 eurot maksta oleks palju olnud. Kõige huvipakkuvam kontsert mulle kui salsatantsijale oli muidugi Joaquin Diaz Band’i kontsert. Käisime neljal kontserdil ja niisama Viljandis uitamas. Ma pole aastaid seal niisama ringi käinud, seega oli igati tore sinna sattuda ja korraga palju uut näha.

Mul polnud mingit äratundmisrõõmu, et folk on see, mis mu elust puudu on. Ju ma siis pole see õige folgitüüp, keda seal karjadekaupa näha võis. Ettevalmistunud ja vastava varustusega ja paljajalu poris tantsimas… Tore üritus, kuhu võib veel mõnda head ansamblit kuulama, aga ma ei ela kindlasti selle nimel.

Mul on mu tARTuFF :)

IÕUS tagasivaade

Posted on by

Uudishimust sirvisin kuulutusi kinnisvaraportaalis. Muidugi ei saanud ma jätta vaatamata, kas Mammi ka mõne toa oma suurest majast on pakkumistesse lisanud. Tõsi, tema maakler, mitte Mammi ise. Muidugi oli!

Kas pole ilus tuba?

On küll, aga seal elada polnud ilus. Loodan, et kõik, kes elavad üürikorterites, leiavad endale kenad korterid meeldivate omanike käest. Edu!

 

Öine olustik

Posted on by

Kell saab kohe üks öösel. Võiksin magada kosutavat und. Nagu ikka, rikun suviti oma unerütmi ära, olles kaua üleval ja magades samuti kaua. Mõne hea unetunni pärast vaja ärgata, sest teen keset puhkust ühe tööpäeva. Olen reedel hansapäevade ajal Läänemere- ja keskkonnateemalise näituse “Samal ajal kusagil mujal” juures valves ja juhendamas. Leiad näitusetelgi ja minu Toomemäelt Teaduslinnast.

Jälle on suve kuumim periood käes. Itaalias olevat vaid 28 kraadi sooja, meil 31 ja veidi ülegi. Lisades siia juurde tähelepaneku Europeade’i avakontserdil nähtud tantsudest, võiks öelda, et vahemereline kliima ja temperament hakkab Baltimaadesse kanduma. Millegipärast tundus, et just siitkandi rahvused tantsisid hoogsamaid ja rütmikamaid tantse kui Lõuna-Euroopa folkijad.

Aken on lahti, et toast sooja õue lasta. Ja-jaa, sest õues on umbes 2 kraadi jahedam kui toas. Võib olla koliks hoopis õue magama? Ritsikad siristavad, meeletu kuu ripub kusagil taevalaotusel (vähemalt paar päeva tagasi ta oli seal…), veel kaugemal on kosmos…

Vaikus, rahu, privaatsus. Vahel võiks suveöö pikemalt kesta, et seda kõike nautida ja lihtsalt olla. Päeval on see kõik teistmoodi. Öösel seisab aeg rohkem paigal kui päeval. Kuni ühel hetkel enam ei püsi ja hakkab hirmkiirelt valgenema. Ja kui päev juba poole silmaga kardinate vahelt sisse piilub, on kõige magusam hetk end une kaissu keerata.

Millal me päikesetõusu vaatame?

Kahetsus

Posted on by

Muidu oli kõik kenasti, aga ma ise oskasin jälle asjad enda jaoks nässu keerata. Millal ma ometi õpin seda mitte tegema?

Täna kahetsen. Kahtesesin juba eilegi ja arvasin, kui elektrooniline kell lõi ette 00:00, et ma olen juba ära kahetsenud ja kuna uus päev on käes, siis läheb kõik paremini. Aga ei. Uni võiks ju meelt parandada, aga näed sa, see vastik kahetsus ja oleks-poleks hiilib ikka ja jälle ligi. Sest tegelikult oleks ju võinud eile väsimuse ära unustada, nõuda valjuhäälselt tähelepanu ja ennastunustavalt nautides seltskonda sulada. Selle asemel lasin jalga, pagesin nina löristades koju.

Oleks võinud täna ärgata ja mitte meenutada eilset. Pakkida seitse vajalikku asja ja jälle minna, mõtlemata sellistele (olulistele) küsimustele nagu majanduslik seis ja logistika. Oleks läinud ja end hästi tundnud. Või kui poleks? Kui oleks ikkagi olnud üksinda ja rahutusega hinges? Vat ei tea ette, millal su ootused täituvad ja enamgi veel, nii nagu ei tea ka ette, mil su isegi väiksed ja tagasihoidlikud ootused kerge vinena õhku haihtuvad.

Ja siis tunnedki end tobedalt, ebamugavalt ja ainuke mõte on ära minna. Kuigi seegi on natukene tobe. Ja kas sind palutakse jääda või hoitakse tagasi? Noh, kui sa ei suuda isegi öelda, miks sa ära lähed, vaid lihtsalt lähed, siis… Ma räägin ju, et rumal tüdruk. Vahel võiks keegi kinni hoida, paluda jääda, mitte lihtsalt minna lasta.

Ma pean ruttu ära kahetsema kõik, mis kahetsusväärne on selle loo puhul, et see homme ja edaspidi mind enam ei segaks. Läks, nagu läks. Eks tuleb mõni järgmine kord, mil tuleks siis ikka meeles pidada, et kahetseda tuleb tegemata asju, mitte tehtut.

Maasikad

Posted on by

Sel suvel magasin õige maasikaaja maha ja esimese portsu magusaid mammusid ostsin alles nädalapäevad tagasi. Maasikad maitsevad muidugi ka niisama hea, kuid tahtsin ka mõnes magustoidus neid kasutada.

Ühel õhtul valmistasin kaks portsu lihtsat maiust, mille algretseptiks on Merevaigu maigustoidu oma. Seda on lihtne teha ja variante palju: kasuta värskeid marju, moosi või puuviljakonservi.

Tahtsin kooki ka teha. Otsisin Toidutarest erinevaid retsepte, kuid soovitati hoopis maasikatega šokolaadi-toorjuustukoogi retsepti. Samuti väga lihtne teha ja nii maitsev! Rammus ja maitsev. Ja mulle nii meeldibki.

Koogi valmistamisest ülejäänud marjad pesin ja puhastasin ning lasin saumikseriga toormoosiks. Nämma!

Suvine menüü

Posted on by

On suvi, on puhkus. Tundub, et kui aega on rohkem käes, on ka tahtmist muud süüa teha kui klassikalisi neid-olen-teinud-ja-oskan-roogasid. Olen kaks päeva veetnud tunnikese või paar mõtteid mõlgutades ja isusid tunnetades, millist sööki valmistada. Lõpuks võtsin ette Toidutare ja otsisin sealt sobilikud retseptid.

Esmaspäeval otsustasin ära kasutada külmkapis seisva oakonservi purgi. Kiire otsing ja poeskäik ning tulemuseks oli hiigelsuur hunnik oasalatit, mida sõin lausa kolm päeva.

Täna hommikul sai oasalat otsa ja tuli midagi uut valmistada. Otsustasin, et toon toiduained turult ja nii saigi valmistatud lillkapsa-panniroog muna ja singiga. Kuna ma ei osanud koguseid jälle piisavalt vähendada, siis jäi homseks ka üks korralik ports.

Minu jaoks on toiduvalmistamise juures kõige keerulisem välja mõelda, mida teha. Hea küll, isu ju võib olla millegi konkreetse järele. Kuid kas ma seda valmistada oskan/viitsin/saan? On mul viitsimist? Mul ei tule toidud hästi välja (minu arvates), seega ma väga peeneid ja keerulisi asju ei söanda ette võtta. Muidu peaks ära viskama, sest ega kehv roog seistes paremaks lähe. Nii et minu menüüsse sobivad pigem lihtsad ja lollikindlad toidud. Ja veel parema meelega söön teiste valmistatud toitu. Loodetavasti saan homsest küpsetama hakata, sest see mulle meeldib ja tulemus on pigem hea.

Maasikad jäid ikka ostmata. Isu on.

Algas puhkus!

Posted on by

Lõpuks ometi! Kartsin, et stress ja pinged söövad mu enne ära, kui puhkus algab. Õnneks nii ei läinud. Viimase kolme nädala pidevad siia-sinna sõitmised hoidsid kontorirutiinist eemal ja see ilmselt aitas stressi leevendada. Ühe kiire-kiire asja sain ka ülemuse nõusolekul veel edasi lükata.

Tänasest algas puhkus ja minu esimene plaan oli magada nii kaua, kui tahan. Tehtud. Teine plaan on täna mitte midagi erilist teha. Isegi jaanitule(de)l käimise jätan vist vahele. Eile juba üht tuld nägin kontserdil “Ütles, Lembitu!”. Kahju, et Dramamamale häbematult vähe aega esineda anti. Ja võib olla teen üldse hullu tüki ja tükin homme Rakverre sealsele jaanipeole. Mis teha, kui ma selline imelik olen!

Jah, eile jälle seletasin, et mina pole juba ammu enam nõus oma soovidest ja tahtmistest loobuma ainult selle pärast, et sõbrad-tuttavad nendega kaasa ei tule. No miks ma peaks üksinda kodus istuma, kuigi mul on tahtmine tantsima minna, ning ükski sõbranna-sõber ei taha/viitsi/saa kaasa tulla? Või kui mul tuleb spontaanne ja hullumeelne idee sõita Eestimaa teise otsa üksinda peole? Muidugi, ma saan aru, et lapse või laste kõrvalt on raske nii äkitsi kuhugi minna või et elukaaslane ei pruugi ideed heaks kiita või et mõni tahabki vähemalt paaripäevast etteteatamise aega. Aga ikkagi – mul pole mahti oodata. Mina tahan praegu elada ja teha mõtted teoks. Kui ma just ise enda takistuseks ei saa.

Seega – pidage Võidupüha ja jaanilaupäeva just nii nagu soovite, aga kui teid kuhugi äkitselt kutsutakse, siis mõelge korraks. Teist korda ei pruugi sellist kutset tulla. Ja nagu pulmas öeldi – alati minge, kui teid kuhugi kutsutakse, sest kunagi ei või teada, kellega te seal tuttavaks saate.