Käisin nädalavahetusel Hiiumaal. Esimest ja teist korda käisin seal 11 aastat tagasi, nii umbes paarinädalase vahega. Nii et täitsa tore oli sinna uuesti sattuda ning külastada kohti, kus eelmistel kordadel ei käinud. Ja neid kohti on seal veel üksjagu, kuhu minna.
Reedel, 16. septembril põrutasime esmalt otse Kalanale, kus tegime paaritunnise retke mere-äärses metsas. Ristna RMK punktis uudistasime “Merekaubamaja” ehk merest leitud esemete väljapanektu. Päris kole, kustkaugelt ja mida kõike merre satub! Palun ärge visake oma prahti maha ega lennutage õhupalle taevasse! Kogu see kraam satub lõpuks merre või mujale loodusesse ning teeb lõputult kahju.
Kui sa oled sattunud Hiiumaale, siis ei saa jätta käimata Kõpu tuletornis. Kuigi ametlik turisimihooaeg oli lõppenud päev varem, tuldi meile vastu ja lubati hunnitut vaadet nautima ronida. Tuletorni tipus oli tuul, päike, näha metsalaamad ja suured pilvevarjud nende kohal.
Õhtul otsisime üles Hiiumaa suurima rändrahnu – Kukka kivi. Peidab teine end metsas. Tema väiksem vennakene on lähedal põllul.
Laupäeval, 17. septembril käisime ära Kassaris. Matkasime Orjakul, vaatlesime linde, lõpuks tegime retke ka Sääretirpu. Olgugi et kohustust polnud, kõndisid paljud lapsed läbi vee päris lõpuni välja ja tegid oma jalad-tossud märjaks. Täitsa arusaamatu – suurema osa ajast nad ei kuula ega saa aru, mida teha vaja, aga siis, kui kohustust pole, teevad nad kõik läbi. Pahandasid ka, aga tundus, et suurem osa jäi ka märgade jalgadega rahule.
Kassari muuseumis osutus suurimaks tõmbenumbriks tuletorni lamp (see suur klaas, mis tule ümber on). Kuna oli võimalus sinna klaasi taha ronida, siis kasutati seda. Ja kuna klaas on suurendava efektiga, said väljapool seisjad naerda kõverpiltide üle. Vähemalt miski pakkus huvi kauem kui 10 minutit.
Õhtul tutvustasid kaks kohalikku naist meile Hiiumaa kombeid, rahvariideid ja rahvamänge.
Pühapäeval, 18. septembril veetsime paar tundi Suuremõisas, kus tehti meile põhjalik tuur mõisa härrastemajas, räägiti legende ja kummitusjutte, lubati ringi uudistada pea kõikides nurgatagustes ning ka presidendi kiituse pälvinud aias.
Iga päev käisime söömas Soera talumuuseumis, kus samuti vanaaja elu, töid ja tegemisi tutvustati. Pererahavas oli äraütlemata lahke ning meie seltskonda toideti kui kõrgeid külalisi. Tähelepanu pälvisid ka kiiged, omapärased tööriistad ning vanade kommete tutvustamine (nt pandi ammu aega tagasi külaline magama söögilaua peale).
Päris tore oli, kui pidev kantseldamine, tuul ja nohu välja arvata.