Ma… ma ei taha seda teada!
Ja jälle küsin ma eneselt, miks ma sinuga suhtlen.
Miks sa sellest avalikult kirjutad?
Ja miks ma seda üldse loen? Ma võiks ju su lingi kustutada ja unustada.
Miks sinul on ja minul mitte? Kui mul ei ole, ei tohi sul ka olla! Ise ei saa ja sind teistele ka ei luba.
Olen ma tõesti arutult armukade? Ma ei taha olla. Mina pole sinu käskija ega keelaja ju. Sinu elu, tee mis tahad.
Miks sa oled nii hea ja armas ja kena?
Tegelikult sa pole mingi ingel, sul on ka puudusi ja omadusi, mis mulle ei meeldi.
Tead sa, mine ja tee, mis tahad. Ühel päeval ma näitan veel kõigile, kui õnnelik ja armastusega üle külvatud ma olen.

Nonii, te võite mind veel küsimustega pommitada. Kuidagi lahjavõitu veel see värk. Mul oleks ka huvitavam, kui te rohkem uuriks minu kohta. :P

Uskumatu, et ma seda ütlesin Pusale.

mina says: aga kui sul on vaja näiteks nõusid purustada või midagi loopida, siis ma vabalt võin tulla ja visata igast asju vastu seina.

Ma olen täna tujukas. Närviline, rahutu ja tujukas. Ma võiks suvalisele tegelasele, kes mind hetkeks vaatama jääb, keskmist sõrme viibutada või sisistada “Mis sa passid, raisk?” Ma trambin jalgu, kui tuul juuksed sassi ajab. Ma vannun, kui liiv silma lendab. Ma karjun (endamisi), kui miski nihu läheb. Ja täna läheb kõik suhteliselt viltu.

Mulle ei meeldi selline tuju, aga ära ka ei kao. Ei oska kaduma panna. Tuleb lihtsalt üle elada ja loota, et homme on parem.

Siis küsi julgelt. Küsida võib kõike, iseasi, kas vastuse ka saad. :P

Küsi minult naljakaid, veidraid, kummalisi, olulisi, vähetähtsaid küsimusi. Teema: mina! Kas just kõigile, aga huvitavamatele vastan küll. Jäta küsimus kommentaaridesse või saada evuliisa[ät]hotmail.com. Aega annan esmaspäevani. No hea küll, kuni teisipäevani, siis ma hakkan vastusi vorpima. :D

Ta on tagasi. Mu tüdruk* on tagasi Tartus. Jee! :D

* Kiisu Kristel

Vot nüüd ma saan küll öelda, et mul pole elu. Luuserdan puhkan niisama. Igapäevased väikesed asjatoimetused, ajalehe ja raamatu lugemine, hilisõhtune teleka vaatamine, netis kolamine, jalutuskäigud ja veel nipet-näpet. Aga ei midagi suurt või olulist või erakordset, millest rääkida.

Hurraa hüüan ühe asja peale küll – Kristel tuleb lõpuks tagasi linna! Oi, mis mokalaat siis lahti läheb. Pooleteise kuu jooksul juhtunust tuleb ju kõik ette kanda. Ma nii igatsen Kiisukest juba! She’s my homegirl, you know.

Järgmisel nädalal on ees Pärnu-tuur, ülejärgmisel Tallinn ja Paldiski. Siis on aeg vihikud-pastakad valmis panna ja kooli ootama hakata. Nii see suvi lähebki.

Temast. Pusast.

Tutvusime kolm aastat tagasi. Mina olin oma sõbrannaga ja Tema oma sõpradega kõrtsus. Poisid tulid meie juurde istuma. Rääkisime, tantsisime, vahetasime telefoninumbreid. Ta jäi mulle kohe silma.

Pärast seda kohtusime üsna juhuslikult ja harva. Alati seepärast, et Tema sõber tahtis minu sõbrannaga kokku saada, kuid see läks vett vedama. Huvi oli vaid ühepoolne. Igastahes, minul tekkis järjest suurem huvi Tema vastu. Jah, Ta meeldis mulle. Üha rohkem ja rohkem.

Aeg möödus, me suhtlesime vahelduva eduga. Möödunud aasta jaanuaris ütlesin Talle, et Ta meeldib mulle. Kahjuks ei tundnud Tema minu vastu samamoodi. Olin Talle vaid hea tuttav. Mina poetasin pisara, põdesin mõned nädalad, ja elasin edasi. Suhtlesime kui sõbrad edasi.

Kevadel hakkas taas veri vemmeldama ning mu tunded Tema vastu muudkui kogusid tuure. Seekord olin armunud. Kohtusime varasuvistel õhtutel, veetsime mõnusasti aega. Näis, nagu Tal oleks huvi tekkinud. Midagi oli muutunud, kuid ilmselt oli see mu enda ettekujutuse vili. Ent siiski… See öö, kui me Ta sõpradega pargis aega veetsime, pärast aga kõrtsis liibunult tantsisime, käsikäes päikesetõusuni ja kauemgi Aias jalutasime. Ja see öö, mil jälle juhuslikult linnas kohtusime ja Ta mind enda juurde kutsus. Ja ma pärast pikka mõtlemist lõpuks läksingi… Ja Tema kaisus, Tema käte vahel olla sain. Hommikul Ta küsis “Mis edasi?” ja ma vastasin “Vaatame, mis edasi…” Ma tõesti lootsin, et seekord juhtub see minuga. Et ma olen kellegi jaoks ainus tüdruk maailmas.

Siis läks Ta aega teenima ja me kirjutasime teineteisele. Mina lugesin igast sõnast välja seda, mida soovisin. Külastades oli kõik ilus. Kuid mõned kuud hiljem küsisin mina “Mis edasi?” Tahtsin teada, kas meist siis saab paar või ei. Ei, Tal endiselt polnud huvi minuga suhet luua. See murdis mu, olin kildudeks.

Kulus umbes pool aastat, enne kui suutsin Temaga taas suhelda ilma liblikaid kõhus tundmata. Või nii peaaegu… Ta pole siiani päris kadunud mu mõtetest ega südamest. Ma tean, rumal tüdruk, et nii teen endale. Aga kedagi teist pole ka Tema asemele trüginud. Nii ma siis suhtlen Temaga interneti vahendusel kui sõbraga edasi. Aga kui me kohtuma peaks… ma ei tea, mida mu süda siis teeb.

Ma igatsen juba Krissut!