Õ-pe-ta-jat po-le va-ja!

Posted on by

“Tere, lapsed! Mina olen teie juhendaja. Täna räägime, miks metsas ei või prahti maha visata ja kuidas telki püsti panna.”

Kolme nädala pärast võib midagi sellist minu esitluses kuulda. Ma olen nüüd loodusmajas juhendaja. Jee! Teen algust erialase karjääriga enne, kui õpsiks õppimine alanudki on. Ma ei oska midagi karta, muide. Ja see võibki hea märk olla. Et mul läheb hästi. Ent mine sa tea. Tegemist on septembris kuhjaga: kool ja rühma kokku saamine ja juhendamine ja muud asjad. Uuh, kuidagi tuleb hakkama saada, eks? Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. :D

Elu huvitavamad sündmused

Posted on by

Krissu palus mul rääkida oma elu kõige huvitavamast sündmusest. Tihtipeale on üht ja kõige-kõigemat raske välja valida. Kas ei ole üks teistest nii palju üle või on neid nii palju, et raske on valida. Ja see, mis oli minu jaoks huvitav, ei pruugi teistele huvitav tunduda, sest nad ise pole selles sündmuses osalejad olnud.

Njah, nüüd ma jäin mõtlema, mis on üldse huvitav. Põnev? Hirmus? Rõõmus? Romantiline? Sündmusterohke? Tundeline? Ühel õhtul istun maha ja lappan oma märkmikud-päevikud läbi, et natukene meenutada, mis kõik juhtunud on. Ehk leian selle juhtunu oma elust, mida võiks nimetada kõige huvitavamaks sündmuseks.

Edasi läks veel heamaks…

Posted on by

Laupäeva õhtu möödus mõnusa muusika rütmis. Emajõe festivali raames esinesid Atlantise kõrval festivalitegis Genialistid. Paar esimest lugu kuulasin niisama, kuid kihk sai võitu ja ma läksin lava juurde kaasa elama. Noori ja vanu, siledaid ja karvaseid, toredaid ja natuke vähem toredaid inimesi oli rõõm enda ümber naudisklemas vaadata. Kõlarid rappusid ja vappusid nagu ka puitpõrand pargimurul. Genialistid jämmisid mõnuga laval, rahvas lava ees ja kõrval. Muusika haaras endasse ja enam lahti ei lasknud. Pisuke paus ja kõik läks suurema hooga edasi. Rahva seas rokkis üks sinise T-särgiga poiss, kellega pilke vahetasime ja sellega mõista andsime, kui lahe on olla. Oligi. No nii hea! Heaheahea!

Pärast läksin oma linna vaatama. Kas kõik on nii, nagu peab. Oligi. Oleks tahtnud tervet Tartut kallistada. Suurepärane oli tuttavail tänavail kõndida ja Tartu vaimust “vaevatuid” inimesi näha. Nägin sinise T-särgiga poissi ka, viipasime tervituseks. Oh, nii väga oleks võinud tegelt minna “Tere!” ütlema ju! Loodan, et see võimalus veel tuleb. :P

Ma tahaks nii väga oma linna kallistada. Oma Tartut. Mu armas-kallis-nunnukas Tartu. Mu kodune provints. Nii hea on kodus olla. Öine Tartu pärast Genialistide kontserti on amazing. See on parim koht, kus olla. Hea, heam, kõige heam.

Uitasin õnneuimaselt ringi, kui kuulsin enda nime. Kursaõed istusid töökaaslasega pubis ja kutsusid enda sekka. Naersime nii, et kohe naersime. Sest lõbus oli. Läksime korterisse siidrit jooma, ajasime mõnusalt juttu ja naersime veel. Tupsud plikad! Kell 3.15 tulin tulema, sest uni oli tugevam. Aga hea tunne ei ole kadunud. See ongi oluline.

Puhkusest

Posted on by

Veetsin neljapäeva, reede ja tükikese laupäevast Pärnus. Fox pakkus nii peavarju kui meelelahutust otsast lõpuni. Lisaks sellele sai ka vanade ja uute tuttavatega kohtutud. Programm oli mitmekülgne: kaasaelamine tennisevõistlusel, jalutuskäik rannapromenaadil, kerge suplus meres, õhtused siidrijoomised siin ja seal, pikk õhtu/öö Foxi hoovis tähistaeva taustal ja naerutava seltskonnaga, autosõidud pimedas Pärnus, varavarahommikune ööklubis käik (kus võõrad tüübid kaklema läksid), kella 4.30am-ine burgerisöömine, 6 tundi und, hommikukohv ja bussisõit tagasi Tartusse.

Bussi tagaosa oli hõivanud poissmeestepidu pidav seltskond, kes sai alles sõidu ajal teada, et tegu ekspressiga. Seepärast kirjutasid nad pärast Viljandist mööda sõitmist tsaari ukaasi ning lasid peigmehel sellele kaasreisijate allkirju koguda. Nad soovisid saada metsapeatust ning küsisid kenasti teiste bussiliste luba. Bussijuht võttis nende palvekirja vastu ja lubas kaheminutise peatuse asemel kolmeminutilist. Mehed said metsas looduse kutsele vastatud ning tänasid bussijuhti ja kaasreisijaid kolmekordse “Elagu!”-hüüdega. Bussijuht vastas mikrofoni “Võtke heaks!” ning sai aplausi osaliseks. Lõbus seik värskendas pikka sõitu meeldivalt.

Eemalolek ühest linnast andis võimaluse asjad selgeks mõelda, kuid see ei õnnestunud. Niisiis lülitasin mõtlemise üldse välja ning lihtsalt olin. Kuulasin, vaatasin, rääkisin, naersin, mõtlemata mingitele sõlmedele ja pusadele, mis ühes linnas painajalikuks muutumas olid. Tarkusetera: et punktis A parem hakkaks, tuleb punktis B ära käia. Ja nii ongi.

Lilleke

Posted on by

“You have a shy personality. You tend to hesitate before trying new things or meeting new people. But once people get to know you, you open up and show the world what you are really all about.”

I am a
Violet

What Flower
Are You?

 

Vastus

Posted on by

Veel üks küsimus laekus.

Kas sul tuleb pill pika ilu peale või vastupidi?

Pigem tuleb ilu pika pilli peale. (Kui raske on tegelikult ilusaks saada ja ilus püsida. Enne ikka jonn ja vaev, siis ilu. :P)

Puhkusele.

Posted on by

Aitab sellest linnast. Ma lähen homme teise linna. Mulle lubati pidu ja pillerkaari seal. Loodetavasti on seal ka päikest ja värsket meretuult ja toredaid inimesi. Pealegi, mis suvi see on, kui suvepealinna ei satu? Homme istun bussi peale ja lasen end sinna sõidutada.

Tahan merelaintes jalutada, muulil istuda, liivaseid tänavameetreid mõõta, tipsidega naerda ja kiruda, tantsida, ehk ka natuke ulakust teha. Vaatab-vaatab.

NB! Või sõidad sa ise neljapäeval Tartust Pärnusse ja sul autos vaba koht? Täna õhtuni pakkumised oodatud.