Temast. Pusast.

Tutvusime kolm aastat tagasi. Mina olin oma sõbrannaga ja Tema oma sõpradega kõrtsus. Poisid tulid meie juurde istuma. Rääkisime, tantsisime, vahetasime telefoninumbreid. Ta jäi mulle kohe silma.

Pärast seda kohtusime üsna juhuslikult ja harva. Alati seepärast, et Tema sõber tahtis minu sõbrannaga kokku saada, kuid see läks vett vedama. Huvi oli vaid ühepoolne. Igastahes, minul tekkis järjest suurem huvi Tema vastu. Jah, Ta meeldis mulle. Üha rohkem ja rohkem.

Aeg möödus, me suhtlesime vahelduva eduga. Möödunud aasta jaanuaris ütlesin Talle, et Ta meeldib mulle. Kahjuks ei tundnud Tema minu vastu samamoodi. Olin Talle vaid hea tuttav. Mina poetasin pisara, põdesin mõned nädalad, ja elasin edasi. Suhtlesime kui sõbrad edasi.

Kevadel hakkas taas veri vemmeldama ning mu tunded Tema vastu muudkui kogusid tuure. Seekord olin armunud. Kohtusime varasuvistel õhtutel, veetsime mõnusasti aega. Näis, nagu Tal oleks huvi tekkinud. Midagi oli muutunud, kuid ilmselt oli see mu enda ettekujutuse vili. Ent siiski… See öö, kui me Ta sõpradega pargis aega veetsime, pärast aga kõrtsis liibunult tantsisime, käsikäes päikesetõusuni ja kauemgi Aias jalutasime. Ja see öö, mil jälle juhuslikult linnas kohtusime ja Ta mind enda juurde kutsus. Ja ma pärast pikka mõtlemist lõpuks läksingi… Ja Tema kaisus, Tema käte vahel olla sain. Hommikul Ta küsis “Mis edasi?” ja ma vastasin “Vaatame, mis edasi…” Ma tõesti lootsin, et seekord juhtub see minuga. Et ma olen kellegi jaoks ainus tüdruk maailmas.

Siis läks Ta aega teenima ja me kirjutasime teineteisele. Mina lugesin igast sõnast välja seda, mida soovisin. Külastades oli kõik ilus. Kuid mõned kuud hiljem küsisin mina “Mis edasi?” Tahtsin teada, kas meist siis saab paar või ei. Ei, Tal endiselt polnud huvi minuga suhet luua. See murdis mu, olin kildudeks.

Kulus umbes pool aastat, enne kui suutsin Temaga taas suhelda ilma liblikaid kõhus tundmata. Või nii peaaegu… Ta pole siiani päris kadunud mu mõtetest ega südamest. Ma tean, rumal tüdruk, et nii teen endale. Aga kedagi teist pole ka Tema asemele trüginud. Nii ma siis suhtlen Temaga interneti vahendusel kui sõbraga edasi. Aga kui me kohtuma peaks… ma ei tea, mida mu süda siis teeb.