Vot nüüd ma saan küll öelda, et mul pole elu. Luuserdan puhkan niisama. Igapäevased väikesed asjatoimetused, ajalehe ja raamatu lugemine, hilisõhtune teleka vaatamine, netis kolamine, jalutuskäigud ja veel nipet-näpet. Aga ei midagi suurt või olulist või erakordset, millest rääkida.

Hurraa hüüan ühe asja peale küll – Kristel tuleb lõpuks tagasi linna! Oi, mis mokalaat siis lahti läheb. Pooleteise kuu jooksul juhtunust tuleb ju kõik ette kanda. Ma nii igatsen Kiisukest juba! She’s my homegirl, you know.

Järgmisel nädalal on ees Pärnu-tuur, ülejärgmisel Tallinn ja Paldiski. Siis on aeg vihikud-pastakad valmis panna ja kooli ootama hakata. Nii see suvi lähebki.