Ma vist natukene igatsen Tema kaisutust…
Tahaks potsatada pehme pilve sisse ja päikese käes põõnata.
Laisk suvepäev
Seljakotti said susatud raamat, jogurt ja jakk. Tee viis jõe äärde. Päike – üllatavalt kuumav, jõgi – nukralt madal, taevas – veatult sinine. Kiikusin ja lugesin raamatut. Vaatasin lodja randumist, ühe reisuseltskonna maale tulekut ja teise seltskonna pardale minekut. Lõõtspillimäng saatjaks, õõtsus lodi ülesvoolu. Maailmalõputeemaline raamat oli vastuolus käesoleva hetkega, ent siiski paeluv. Oh, päike paitas mind hoolega. Jalutasin varjulisel pargiteel, käisin poes, siis läksin üle silla teisele kaldale. Raudsilla juures vedeles roostetanud sinine jalgratas. Seda poleks näha olnud, kui vett nii vähe poleks. Botaed sungli ja kõige muuga oli sama koha peal ja samasugune nagu ikka. Rüütli tänavas keerutas tuul välikohvikutest plehku pannud salvrätte. Turistid saalisid raeplatsil ringi. Päike justkui ei lähekski looja.
Kibe!
Mu kursaõde abiellus täna. See nagu ütlebki kõik. :) Kiriklik laulatus ja abielutõotused, peigmees tumedas ülikonnas, pruut valges maani kleidis ja looritatud, lilledega kaunistatud auto, tuututamine, pidulik koosviibimine kohvikus, ülimaitsev ja ilus pulmatort… Väga kaunis oli kõik kokku. Ja mis peamine – “kibe-kibe” hüüded muutsid veini magusamaks ja õhu armastusest õhkavaks. Kauniskaunis!
Rongid ja tuvi
Raudteejaam on endise koha peal. Eile õhtupimeduses vaatasin järele. Ja trepinurgas passis mulle vastu tardunud tuvi. Seisis seal, tiivad selja peal, ja vahtis mind oma läikivate silmadega. Ei liigutanud, ei teinud häält. Tardunud oli, üleni ja küllap lõplikult. Kõhe-kõhe.
Kui ma järgmine kord Tlna lähen, valin vist rongi. Pole ammu tšuhh-tšuhhiga sõitnud.
Hall on hea. Sest punane on.
Tänane tüüne hall ilm on isegi hea. Mina ei kurda. Las olla jahe. Sest mina panin punase kampsuni selga. Olgugi et aastatepikkusest kandmisest on varrukad välja veninud (just nii pikaks, et külmetavad käed sinna peita) ja topiliseks muutunud. Soe on. Emotsionaalselt soe.
Õrn vihmasabin ka ei häiri. Eile hilisõhtul istusin diivanil ja kuulasin tilkade rabinat aknaklaasil. Rahustav heli. Eriti nüüd vajan ma midagi meelelist, mil ma öösiti rahutult magan ja hommikul ärkamise eel sürre ja lausa haigeid unenägusid näen. Ei taha tänasest unenäost rääkidagi. Ööd ei ole head magamiseks. Ööd on paremad mõtisklemiseks, lugemiseks, tänavameetrite mõõtmiseks.
Liikluskultuuritus
Mõned sentimeetrid jäid puudu, et tumesinine auto oleks mu põlved sodiks sõitnud. Hakkasin Mäki juures üle tee minema, kui järsku selja tagant pööras auto ette. Hirmus hoog oli tal sees, kummid vilisesid all. Õnneks sain nii mina kui tema pidama. Auto seisis, mina kõndisin ümber auto teisele poole teed, roolis olev noorem mees vist hõikas veel “Ma ei näinud…”. Ma ka ei näinud, ta tuli nii järsku. See oli väga napp pääsemine. Varem pole ma nii lähedal auto alla jäämisele olnud. Tõsiselt. Hea, et oleks pole olemas.
Tasahilju hiilib…
Õhus on õige pisut sügist tunda. Uskumatu, kuid nii see on. Mul pole enam sügise suhtes vastumeelsust. Olen hakanud seda aastaaega tänu mõnele teist hindama. Langevaid lehti, vihmasadu, jahedust, pimedaid õhtuid, meeleolu. Oh, natuke kõhe on ikkagi mõelda! Aga kui ta saabub, võtan ma ta naeratades vastu (:
P.S. Tss, aga ma printisin juba oma tunniplaani välja.
Neid müüjaid küll
Ma olin ärkamas, kui telefon mu padja alla helises. Võõras number. Mõtlesin hetke, kas vastata, köhisin une häälest minema ja vastasin.
“Tere! Me saime teie numbri teie sõbralt [mis-iganes-nimi]. Blä-blä-blä. Puhastustooteid tutvustame… blä-blä. Võite lasta omal kodus midagi ära puhastada. Kas olete huvitatud?”
No tere hommikust! Esiteks mul puudub sellenimeline sõber. Teiseks, ma ei taha mingeid müügitegelasi oma ukse taha ega telefonitorusse.
“Ei, aitäh, ma pole huvitatud!” – “Miks mitte?” – Vaikus. – “No me pakume kunagi hiljem teile seda võimalust ehk.” – “Ei, tänan.”
Miks ma pean laskma mingitel võõrastel oma koju tulema, et nad saaksid suurepäraseid masinaid ja keemiatooteid tutvustada? Poes on riiulitekaupa igast kraami ja sodi. Ja ma saan ise ka toa koristamisega hakkama. Krt, rikkusite mu päeva ära.
——
Hiljem käisin poes. Haarasin külmkapist pudeli lemmikmahla, mille ees ilutses soodushinnaga silt. Kassas küsis müüjatädi mult aga rohkem. Tegin suured silmad ja ütlesin,et seal oli soodushind kirjas. “Mina ei tea, mida teie vaatasite, aga mina ütlen teile selle hinna, mis mul arvutis ette lööb,” oli tädi konkreetne. No pagan, pange siis hinnasilt õige toote juurde! (Sest ma ei lugenud silti, võimalik, et mutil oli õigus.)
Ma ei taha mingeid müügiasutusi ega -inimesi enam näha.
Mõtteid, sürre
Miks WC ustel on segadusse ajavad kolmnurgad? Miks ei võiks olla naistekempsu uksel 
ja meestekempsu uksel 
?
Miks ei võiks olla normaalne, et igal inimesel on nii vastassoost kui ka samasooline partner?