Category Archives: Tervis

Tervis – tarviline vara.

Aprill algas nohuga

Posted on by

Blogi on hea koht, kust tagantjärele vaadata, mis ja millal toimus. Ise ei mäleta kõike täpselt ega peagi iga pisiasja meeles pidama. Las blogi teeb seda, teinekord on vajalik.

Seetõttu täheldan siia üles, et alates esmaspäevast on mul nohu. Viimane kord olin tõbine (samuti nohu, lisaks kurguvalu) septembris-oktoobris 2012. Väga hästi ehk siis tervena olen selle pika talve vastu pidanud, arvestades asjaolu, et töökaaslased ja mõned sõbrad on lausa mitu korda samal ajal haiged või tõbised olnud. Mis siis muud, kui püsin kodus, joon teed ja tohterdan end.

Täna käisin ka töötervishoiuarsti visiidil. Põhimõtteliselt olen terve, arst soovitas igaks juhuks mõnda näitajat lisaks kontrollida. Hea teada!

Kiri peale

Posted on by

Kallis pea, palun ära hakka jälle valutama! Ma ju sõin hommikul, lõunal ja pärastlõunal. Ma ju käisin värskes õhus valutamas ega veetnud kogu tööaega arvuti taga. Ma tahtsin õhtul kinno minna, kuid filmi pole just mõnus vaadata, kui samal ajal pea valutab. Elamus saab sedasi kannatada. Eks ma siis jalutan toidupoodi, et osta midagi õhtusöögi jaoks, ning püüan täna kodus tööd mitte teha (kuigi mõne asjaga on enam kui kiire). Nii et, mu armas peakene, palun ära hakka valutama!

Kevadtuuled

Posted on by

Kevad on käes: nägin täna punkarit. Oli teine noor ja punase harjaga, tagi peal oli konnapilt.

Kevadväsimus ründab. Või on see hoopis peatselt suurenev vastutus (aprillikuus kõik on uus)? Hetkel on pea paks ja mõte ei liigu, parema meelega veaks end voodisse pikali. Aga ei, aga ei… Lähen täna ikka trenni ja loodan sealt energiahoobi saada. Lähiajal läbin ka kaks tervisekontrolli: töötervishoiuarsti ning spordiarsti juures. Eks vaatame, mis mu keha neile ütleb. Üldiselt võiks ju kõik korras olla. Väikest kõpitsemist on alati.

Hah, kõpitsemine! Eile natukene lõhkusin ja natukene parandasin voodit. Jätkuvalt on oodatud soovitused sanitaartehnikute kohta, sest segistid tilguvad ja tagumine aeg on need ühe talguhoo korras ära vahetada.

Usu või ära usu (ma ise ei usu), aga hakkasin lugema skandaalset raamatut “Viiskümmend halli varjundit”. Ma ei loeks seda eluilmaski, kuid sõbranna andis laenuks. Teos ei avalda muljet. Kas seda üldse toimetatud on? Minu meelest on seal liialt kordusi. Sisu pole ka tugev ja tegelased on imelikud. Ei usu, et viitsin lõpuni lugeda. Mul paremaid palu raamaturiiulis ja -poes ootel. Kuklas tiksub mõte sel aastal hoopis Hemingway eesti keeles ilmunud teosed läbi lugeda.

Vot sedasi see kevad siin tulebki.

Valu ja pisarad

Posted on by

Kolmapäevases trennis ilmselt tegin harjutusi valesti ja vigastasin end. Neljapäeval ärkasin kange kaela ja valusate lihastega. Reedeks polnud olukord paranenud, vaid hullemaks läinud. Valu oli selline, et tõi pisarad silma. Läksin perearsti juurde. Ta kirjutas retseptiravimi välja, soovitas puhata ja end soojas hoida. Täna on peaaegu kõik korras. Natukene annab selg tunda, paremat kätt ei saa igas suunas hästi liigutada, kuid oluliselt parem on olla.

Sellised ootamatused löövad meeleolu ka rivist välja. Tuleb kuidagi hakkama saada.

Mhh!

Posted on by

Mhh, selline tunne, et kõik tahavad samal ajal minult midagi saada. Kuidagi palju segajaid on täna. Olen endiselt nohune, mistõttu mitte väga suhtlusaldis. Igal juhul ei taha ma mingeid lubadusi ega kokkuleppeid hetkel teha. Tõbisena on mu otsustusvõime kehv, eks tähelepanu on tervenemisele peamiselt suunatud. Olemasolevad ülesanded vajavad niikuinii täitmist ja neid on üksjagu. Nii et antagu natukene asu!

Sõbralikult porisedes vasakule ära

Mis siis nüüd?

Posted on by

Kurk on jätkuvalt kähe, kuiv ja pärast pikemat rääkimist valus. Jälle on palavik (37,3).

Tuju on jälle morn, sest tööalaselt oli sel nädalal kaks ebaõnnestumist. Panustasin koostöösse, kuid vastaspooled ei hoolinud sellest ega panustanud suurt midagi. Mida ma valesti teen? Või kas on mul mõtet ikka pingutada, kui need, kelle heaks ma pingutan, seda vastu ei võta ega hinda? Vähemalt sain teada, et teistel ametikaaslastel on sarnaseid hetki ja mõtteid olnud, nii et ma pole ainukene.

Tundub, et olen sel aastal rohkem komistanud ja kukkunud kui varem. Tee on konarlikum olnud küll kui oleksin tahtnud. Võib olla mulle ainult tundub, aga võib olla ka päriselt ma elan nii positiivseid kui negatiivseid kogemusi sügavamalt läbi kui varem. Hakka või mõnd vaimuhäda juba endalt otsima…

Või olen ma lihtsalt naine kogu emotsioonidekomplektiga, mis olla saab?

Järgmisel nädalal on puhkus ja ma pole ikka veel suutnud mingisugust plaani tekitada. Ma tahaksin ära minna kuhugi, kus mind igapäev ei ole.

Haigena kodus

Posted on by

Olen sel nädalal kodus olnud ja end ravinud. Juhtus nii, et septembri keskel saadud külmetust ei ravinud korralikult ja see tuli paaripäevase pausi järel hullemini tagasi. Jah, ma olen end viimasel paaril kuul natukene hooletusse jätnud. Väga vabandan. Iseenda ees.

Nohu, punane ja paistes kurk, palavik. Õnneks põskkoopa põletikku pole. Võtan antibiootikume, köha- ja nohurohtu. Juba on parem kui nädala alguses. Ainult et jätkuv köhimine paneb aeg-ajalt pea valutama. Köhin pärast ärkamist. Köhin enne uinumist. Eile köhisin vahelduva eduga kella 4ni öösel. Ja kui nägin politseiautot akna all manöövreid sooritamas, ehmatasin ära ja kontrollisin, kas uks on ikka lukus.

Kodust väljas pole käinud alates teisipäevast, kui käisin arsti juures. Selle aja jooksul olen silmast-silma näinud vaid üht inimest, ignoreerinud mõnda telefonikõnet, kuid ikkagi tundnud seda lollakat kohusetunnet ja natukene tööd teinud.

Olen lugenud raamatut ja unustanudki end lugema. Joonud palju teed. Maganud. Tegelenud ka asjadega, millega ei oleks mõistlik tegeleda, näiteks internetis kolada. Praegu kuulan juba ühikaajal koostatud (talve)õhtuteks mõeldud playlist’i. Hämar valgus, vaikne ja rahulik olemine. Või noh… mõned mõtted ikka ei anna rahu. Aga ma olen rahulik.

Ja millegipärast mulle ikkagi meeldivad hilised õhtutunnid ja oodata veel miskit head.

Kohusetunne

Posted on by

Ma olen liiga kohusetundlik. Töö osas. Isegi haigena ei oska puhata, ikka võtsin ühe nokitsemist vajava töökese ette. Palju sai tehtud ja hea on, sest kontoris ma ei saaks ilmaski seda nii rahulikult teha. Aga ma ei tohiks üldse töö poole hetkel vaadata. Peaksin enda suhtes kohusetundlik olema: sööma, jooma, rohtu võtma ja puhkama. Muidugi, teen seda ka, aga… ikka rikkun kõik tööga ära. Rumal tüdruk. Vajan kubjast.

Poolik olemine

Posted on by

Üks kuu üheksast on möödas.

Mul on kõige vastikum nohu, mis olla saab.  Ma annaks kõik, kui keegi kohe selle nohu ära võtaks ja ma saaks jälle normaalselt hingata.

Nohu tõttu jäävad (ilmselt) ära Müürilille täikale minek, suuremat sorti riiete sorteerimine ja uuskasutusse viimine, Toomemäel jalutamine ja koristamine. Selle asemel soiun, püüan hingata ja loodan kiiret paranemist.

Õeh!

Mõtlemispaus

Posted on by

Oled ikka tegelane küll, võiks mõni inimene pahaks panna. Esmalt poolteist nädalat haige ja siis kohe nädal puhkust otsa. Miks nii? Ju siis miskit on viltu mu elus, kui haigus jalust lõi. Ju siis on puhkust vaja. Ju siis on muutust vaja. Muutusega tegelen ka. Suurim muutus on muidugi kodu leidmine. Ma otsin. Ent valik on väike. Tahaks, et ma tunneks selle koha ära. Et see sobib. Küll ma leian, eks?

Juba karges valges õhus tatsa-tatsa jalutamine tänasel päikselisel päeval mõjus nii hästi ja vabastavalt. Teps mitte ei tahtnud tagasi sellesse majja tulla. Siin on halb aura mu jaoks, kui nii võib öelda. Ma ei tunne end siin hästi ega vabalt. Ainuke boonus on kiire-korralik internet ja suur voodi, kus raamatuid lugeda. Sellest paraku ei piisa.

Nii, kui see tundub kuidagi negatiivses võtmes, siis tegelikult olen ma täna just positiivne ja suudan mõnestki asjast üle olla. Mul on enesetunne muudkui parem ja ma kavatsen blokkida teatud virisevat isikut. Hea võidab alati!

(Kui sa ei veel ei tea, miks hea võidab, siis mine loe Vanemuise tänaval ühelt seinalt.)