ma ootan
ja vaatan
ja loodan
ja ootan
ja püüan mitte
ent midagi ei juhtu
Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel
ma ootan
ja vaatan
ja loodan
ja ootan
ja püüan mitte
ent midagi ei juhtu
Daki postitus Külmunud roheline tõstatas ka minu jaoks olulise küsimuse, millele polnudki neil pakastel päevadel ise mõelnud. Hakkasin meenutama oma tavalist päeva eelmisel talvel ja sel talvel enne suurt käredat külma. Ja kuidas saaks selle karmi ilmaga oma rohelist südametunnistust kiusamata hakkama saada.
Oma tavapärastes tegevustes ei suutnud ma muid suuri muutusi tuvastada, kui iga päev bussiga tööle ja koju sõitmine, soojemalt riietumine ja mingil määral ka rohkem söömine. Kahjuks ei tulnud ühtegi erilist säästunippi pähe. Midagi uut lisaks teada-tuntule on raske soovitada.
Tavaliselt lähen tööle jala või viskab Bobik mind autoga ära. Nüüd olen hakanud rohkem bussiga sõitma. Kui bussi tuleb 10 minutit või kauem oodata, siis eelistan kiires tempos jala minna. Ei taha pikalt seistes külmetada. Kuna viimasel ajal on tööpäevad 10-tunnisteks veninud, siis koju eelistan bussiga sõita.
Mitte ainult külma ilmaga, vaid ka muul ajal võiks küüti pakkuda oma naabritele, tuttavatele või töökaaslastele, kellega igapäevased marsruudid kattuvad.
Kütet ma siin korteris ise reguleerida ei saa, seega tuleb vastavalt vajadusele kanda villaseid sokke ja kampsunit ning magada kahe tekiga. Kirjutuslaua nihutasin radiaatorist kaugemale, et soe õhk paremini ringlema pääseks. Küünlaid ka põletan tihti. Plastikakende servadest kaob veerant ja toa õhk tundub ka soojem. Muidugi tuleb ka talvel tuba tuulutada!
Need, kes saavad ise kütet reguleerida, võiks selle keerata optimaalseks ning kanda kodus soojemaid riided. Ei pea küte maksimumi peal olema ja poolpaljalt ringi lippama. Ja vannitoa põrandaküte ei pea ka kogu aeg huugama. Ühikas elades lülitasin põrandakütte sisse natuke aega enne pessu minekut ja pärast välja. Polnud häda midagi.
Elektrit tarbin vist enam-vähem sama palju nagu ikka, kui mitte vähem. Esiteks pole mind mingitel perioodidel eriti koduski, teiseks vaatan osasid saateid, sarju ja filme viimasel ajal Bobsiga koos (kahe teleka asemel mängib üks).
Soojemalt riietumine on vist nii tavaline, et sellest pole mõtet rääkida. Küll aga tahan öelda, et põhimõtteliselt olen otsustanud edaspidi oma riided hankida taaskasutuspoodidest ja täikadelt. Mitte 100%, kuid nii palju kui võimalik. Mingeid riideesemeid ja jalanõusid eelistan siiski uutena soetada. Suurem osa kleite ja kampsuneid on mul just nimelt taaskasutusest.
Veendunud omnivoorina söön talvel vist veidi rohkem liha kui tavaliselt. Jah, see pole väga keskkonnasõbralik tegu, kuid arvan, et põhjamaises karmis kliimas saab just segatoidust vajalikud ained kätte. Pluss mu kalduvus madalale hemoglobiinitasemele on see, miks liha vajalikuks pean.
Mida pakasel talvepäeval teha, et oma rohelist südametunnistust rahustada? Mõned mõtted.
Et sooja saada, tuleb keha liikumises hoida. Kui talisport ei ahvatle, siis askelda toas. Tee suurkoristuspäev (mida muud ma soovitada oskan, eks?) või keksi muusika saatel mööda tuba ringi. Kui sa tervet kodu maast laeni koristada ei viitsi, siis tee vähemalt oma riidekapid ja -sahtlid korda. Ehk leiad midagi, mida talvel hea kanda. Eraldi pane need riided, mida sa enam ei kanna, kuid saaks pakkuda kellelegi teisele. Ses osas leiad rohkem infot siit.
Põleta küünlaid. Kasuta tühje pudeleid, vanu tasse või klaase küünlajalgadena. Natuke annab sooja juurde ja on romantiline ka. Ja võib olla pole siis elektrilampi vajagi ;)
Kui askeldada ei viitsi, siis poe tekkide alla sooja ja loe raamatuid, mis ammu riiulis oma järge ootavad. See aasta on kuulutatud lugemisaastaks.
Külma ilma pluss on samuti see, et viirused ja bakterid ei levi nii usinalt.
Esimese taseme vajadused on füsioloogilised vajadused – seksuaal-, vee-, toidu- ja unevajadus. Kui esimese taseme vajadused on rahuldamata, siis on kevasti.
Osaliselt või täiesti rahuldamata on:
veevajadus – võiks rohkem vett juua,
toiduvajadus – söön, kuis juhtub,
unevajadus – oh ei,
seksuaalvajadus – tekkis küsimus, kas see on esimese või kolmanda taseme armastus- ja kuuluvusevajadus. Komisjon jõudis järeldusele, et nii ja naa, aga rohkem ikka esimese taseme vajadus. Põhjendus: hea seks võtab pingeid maha, tagab hea une ja tekitab söögiisu.
Õhk on härmas. Ja valgust täis.
Sinine taevas lausa võõras näib.
Ma ei olegi veel lehtedesse sahistama jõudnud.
Toomemägi on teisel pool jõge. See tundub nii kaugel.
Tegelikult pole ju külm. Alati olla saab külmem.
Lihtsalt harjuda uuesti vaja on.
Ja ma arvan, et šokolaad oleks omal kohal.
… šokolaaditükkidega küpsist tee kõrvale
… või šokolaadisaiakest, mida pagaripood enam ei tee
… et kontoris oleks natukene soojem
… mõnel hommikul üsna varsti kauem magada
… massaaži
… palgapäeva, et minna raamatuid ostma
… Pierre’i kuuma šokolaadi (seda ma saan ka)
… üht tekki, mille all mõnusasti lesida ja juttu ajada
punktita
Kui sul on olemas võimalus tõmmata mantel selga, istuda esimese bussi peale ja minna näiteks Rakverre kohvi jooma, siis miks sa seda ei kasuta? Miks sa ei kasuta oma vabadust ära minna, kui tahaksid? Miks?
Sest ma olen arg?
Kasvav koorem sundis mind lõpuks ilusat suveilma ja puhkust eirama ning taas magistritöö kallale asuma. Raamatutes ja internetis tuhnimine ning sõnade ritta seadmine andis lehekülje, võib olla rohkemgi pikendust. See ei saa just perfektne töö, aga ära tuleb teha. Kaua ma ikka kannatan.
Reedel alanud hansapäevadelt ei suutnud siiski eemale jääda. See on aastaid olnud üks suve suursündmustest. Tõsi, aastaid tagasi toimunud rahvusvaheliste hansapäevade melu vastu pole hilisemad saanud. Avatseremoonia, rongkäik, väike narrus narriga, tulega mängivad mehed (ja naised ka), tantsuõhtu (ma tantsisin valssi!). Huvitav, et niisuguses rahvamassis pole üksindus alati nii üksildane tunne.
Laupäeval ja pühapäeval lämmatas Tartut kuumus. See oli piduriks mõttetööle, kuid mitte hansatamisele. Kui palju kauplejaid! Ja kui palju kaupa! Võrratuid asju, mida vaja pole, ja mida saaks prakiliselt kasutada. Lõpuks ostsin ära aastaid ihaldatu lapiteki ning linasest korseti, pluss muudki tarvilikku pudi-padi. Ja kaelamassaaži lasin ka teha. See leevendas mitu päeva kimbutanud kaelavalu väga hästi. Õhtul käisin taas Raekoja platsil tantsu keerutamas. Selliseid tantsuõhtuid võiks märksa sagedamini kesklinnas olla.
Pühapäeval läksime noorema õega Edgarit külastama. Edgar on 18-aastane ja 40-kilone tiigerpüüton. Mu õde on aastaid tema suur fänn: ta käib igal aastal Edgariga pilti tegemas. Seekord lasin ka endale sooja ja pehme mao kaelapanna ning pilti teha. Edgar, nagu meesterahvas ikka, keeras kohe saba ümber mu sääre. Inimeste reaktsioonid on seinast seina, kui nad järsku näevad, et mees võtab kohvrist välja mitmemeetrise suure mao, paneb ta nääpsukesele neiule kaela, kes temaga poseerib ja teda ninnu-nännutab :D
Õhtu lõpetasid Jan Uuspõld ja Ühendatud Ürgemehed ehk Uuspõllu monoetendus “Ürgmees” ning Tanel Padar & The Sun unplugged kontsert. Veider, et pärast seda tükki ma ei arva, et kõik mehed on s*tapead. Vähemalt mitte kogu aeg. Naised on ka ühed parajad tegelased. Äratundmist oli üksjagu, mingil määral said ka mu silmad avatud ehk sain märksa paremini aru, kuidas mehed naisi näevad. See etendus oli peaaegu “puust ette ja puanseks” õppetund meestest ja naistest. Peaagu sellepärast, et alati on ju erandeid. Sain nii palju uut teada, et ma ei taha olla päris selline naine, nagu seal kujutati. Ja sain teada, et ma olen kohati tüüpiline naisolevus, just selle mõtlemise ja rääkimise koha pealt… Huh! Tahaks kohe midagi ette võtta, et mitte olla :P
Lõpuks nägin siis rokkari Padari ka oma silmaga (kuigi kaugelt) ära. Kahju, et rahvas kontserdi ajal lahkus või seda istudes kuulas. Rokkida oleks võinud. Suurem osa lugusid olid rahulikud, nii et ehtsat rokkimist polekski saanud just harrastada. Õnneks ajas alanud sadu rahva püsti ja lava ette hüppama, muidugi enne eelviimast lugu. Kummaline, eks? On vaja vihma, et rahvas kaasa elama panna. Igal juhul ma kavatsen nüüd järgmisele Padari & The Suni kontserdile minna.
Nii oligi. Nüüd uuesti magistama.
Olen viimastel päevadel end justkui vahekohas tundnud. Aastaring on täis saamas, taas on aeg muutusteks. See tekitabki vahekoha, ülemineku, lüües kergelt kõikuma nii jalgealuse kui meeleolu.
Aasta tegin suure sammu elus edasi ning kolisin omaette elama. Sain päris oma elu. Sain õnnelikuks, enesekindlamaks, rõõmsamaks. Harjusin enda jaoks uute olukordadega, mis minu meelest peaks olema normaalsed, mitte harvad eriolukorrad. Päris oma elu tõi kaasa muutused nii minus endas kui ka ülejäänud elus. Ja ma olen väga rahul inimesega, kes minust on selle ajaga saanud :)
Nüüd on taas aeg kolida, veeretada lõpuks ometi üks koormav kivi oma turjalt ning võib olla leppida mõne paratamatusega. See tähendab, et on aeg taas veidi muutuda ja muuta. See tähendab, et tuleb jätta juba tuttav ja oma ning omaks võtta ja harjuda uuega. See tähendab, et ma natukene kaotan ja otsin, olen veidi pidetu ja ekslev. See tähendab, et olen natukene nukker ja endasse tõmbunud, igatsen ja nostalgitsen. Aga see võib hoopis tähendada, et olen elevil ja rõõmus, askeldan ja tuhisen ringi. See võib tähendada uut lehekülge, uut peatükki, tuues taas säravat olemist või siis pisut hallikat meelt. See võib tähendada palju või midagi vähem.
Millised muutused on ja mida endaga kaasa toovad, ei tea isegi mina enne, kui need juhtunud on.
Tolmutuuletormid.
Täiskuuauuu!
(Kevad 2009)
Tänaseni polnud ma tõepoolest-ei-mäleta-mis ajast niisama kaubanduskeskustes käinud. Umbes paar kuud ehk tõstsin jalga kaubanduskeskusesse toidu või paari vajaliku asja pärast. Seega otsustasin täna minna ostuööle. Pealegi oli sügisene ostuöö üsna tore üritus, kuigi peamiselt tänu heale seltskonnale.
Jõudsin kaubamajja 21 paiku ja tulin ära alles kolmveerand kaheteistkümne ajal. Uskumatu, kui lennukalt aeg kuskil kinnises kastis möödub! Mingit suurt ostlemist mul plaanis polnud. Tahtsin näha, mis elu seal üldse käib.
Käis tavapärane ostumelu. Tõsi, tundus, et pisut tagasihoidlikum kui veel aasta tagasi. Muidu olid inimesed nagu poodlejad ikka: lasid iga asja eraldi kotti panna, seisid järjekorras, kasutasid ära soodsaid pakkumisi ja maitsesid Katzi juures lihatooteid.
Natuke piilusin, kas kuskilt võiks leida uusi peokingi ja musta pidulikku seelikut, sest neid tahaks ja oleks vaja ka. Ei leidnud.
Muidugi ei saanud üle ega ümber raamatupoest. Seal oli olukord minu poolt: sain 111 krooni eest kaks Pegasuse väikese sarja raamatut. Kui sa veel ei tea ega taibanud, siis tegu mu lemmikraamatusarjaga.
Kiusatus raha poodi jätta oli ka filmi- ja muusikapoodides. Suutsin ka seekord siiski vastu panna. Kui mõni film või plaat ikka üldse rahu ei anna, eks ma ta kunagi ära ostan.
Voodipesu ja käterätte käisin ka vaatamas. Ostuhimu taltsutas hind. Pluss on kapp neid juba pilgeni täis.
Lisaks ostsin porgandit, mahekohupiima, maherosinaid ning kaks patsikummi.
Ostuööl käimine tuletas meelde, et poodides on tegelikult väga palju asju, mida me ei vaja. Seepärast oli ka täitsa hea tunne ära tulla kümnete ostukottideta. Tõesti hea tunne on mitte osta asju kokku! Veel parem on, kui kaubamajades üldse ei ringi uita (välja arvatud raamatupoed, sest raamatuid niisama sirvida on ka tore).
Minge poodlemise asemel parem jalutama! :)