Category Archives: Mõtteuidud

Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel

Mida sina arvad?

Posted on by

Sain pulmakutse. Kutse kehtib kahele. Üldteada fakt on, et ma olen kogu aeg (välja arvatud 7 kuud aastaid tagasi) vaba ja vallaline olnud. Nii et mul tekkis kohe küsimus, kuidas toimida.

Variant A: lähen üksinda ja rokin täiega.
(Tean, et pulmabändiks on üks hea bänd, kelle saatel saab korralikult rokkida – ja istuma jääda ma kohe kindlasti ei kavatse.)

Variant B: kutsun mõne sõbra kaasa, kellega tantsida saaks.

Ainult et tekib suur küsimus – millise sõbra?

Kas võtta kaasa keegi, kes teab noorpaari ja keda teab noorpaar?
Kas võtta kaasa keegi, keda mina tean, aga noorpaar mitte?
Kas võtta kaasa keegi, kellel on oma neiu/naine olemas, aga kellega kindlasti tantsida saab? (Ma tõesti tahan vaid tantsupartnerit!)
Kas võtta kaasa keegi, keda ma eriti ei tea, aga äkki saab tantsida?

Ühesõnaga – mul tekkis terve ports küsimusi kaaslase koha pealt. Sest tantsida tahaks ja tore oleks tantsida koos partneriga, kes oskab tantsida. Teisalt saan aru, et on üsna sobimatu kutsuda kaasa kedagi, kellega saaks tantsida, kuid kelle perekonnaseis on “hõivatud”. Niisama suvalist tegelast on ka mannetu kaasa võtta, et lihtsalt kaaslane olemas oleks.

Tundub, et kõige parem on ikkagi üksinda minna, rokkida sajaga, nautida pidu ja noorpaari rõõmupäeva.

Või mida sina arvad?

Mida ma tahan?

Posted on by

Tunnen, et ei tea isegi. Ma ei ole enam/jälle (?) kindel, mida ma elult tahan. Või millist elu ma tahan.

Ma ei tea, kas ma tahan või ei taha sarnast elu nagu suurem osa tuttavaid, eriti naistuttavaid järjest valinud või elama hakanud on. Ma ei tea, kas ma tahan seda või arvan tahtvat. Ma ei tea, kas ma ei taha seda või arvan mitte tahtvat. Ma pole absoluutselt kindel, mida mina ise, täitsa ise soovin.

Võib olla mu (arvatavaid) tahtmisi ja mittetahtmisi mõjutab ikkagi see nähtamatu surve väljapoolt. Surve, mida otseselt, kuid peamiselt siiski kaudselt avaldatakse. Surve, mida arvan avaldatavat. Võib olla on see kõik minu peas kinni ja pole mingit survet, ei otsest ega kaudset? Lihtsalt paljud teised elavad nii ja see ongi justkui norm, mida järgida.

Võin ju öelda, et tahan stabiilsust, et taustsüsteem oleks paigas. Möödunud aastat meenutades võiks öelda, et taustsüsteem on kordades nihkunud. Aga… ebastabiilsus ja püüd stabiilsuse poole peakski ju tegutsema panema? Tooma muutusi, soovitatavalt positiivsuse ja selguse suunas.

Et siis tegutseda? Jah, kui mõelda tulevikule, mitte sugugi kaugele, siis kasvõi igaks juhuks tuleks tegutseda. Praegune pilk tuleviku suunas on hägune ja veidi hirmutav, tahaks selgemat ja konkreetsemat pilti. Nii et tuleb tegutseda! Võib nii kaotada kui võita, kuid kui ei proovi, ei juhtu võib olla mitte midagi.

Nii et tegutseda ja seekaudu saada selgemaks oma tahtmisi või leida selgust? Jah!

Aga mis siis, kui ma olengi juba siin, kuhu oskasin end soovida, ja see, kelleks soovisin saada, ja nüüd on unistused otsakorral? See oleks ilmselt kehvem variant, kui mitte teada, mida ma tahan, ning püüda sinna jõuda. Või kuidas?

Ma ei tea, mida ma tahan, ja ma ei tea, kas see ongi üldse probleem.

Rahu minus eneses

Posted on by

Vastupidiselt sügisel mind vallanud pidevale muretsemisele ja närveerimisele “Mis nüüd saab?” on tänaseks täitsa rahulik olla. See pidev mõtlemine ja kaalumine pidigi läbi saama, sest mõjutas juba mu tervist ja heaolu. Pidevalt pingeseisundis elada on keeruline ja väsitav. Isegi kui kõik need raskused ja otsustamishetked olid universumi poolt mu teele saadetud, testimaks mu tõelisi soove, oli seda korraga ootamatult palju. Ent hetkel näib, et ma olen takistusrada edukalt lõpetamas.

Ma olen rahul, sest…
ma näen pärast 17 aasta pikkust prillide kandmist ise,
ma olen väga rahul sellega, mida ma peeglist näen (ilma nina vastu peeglit surumast),
uuel aastal on plaanis täie rauaga tantsimisega edasi tegeleda,
ma ei uuri enam paaniliselt korterikuulutusi, sest põhimõtteliselt on üks kena koht mind ootamas,
mul on punased Aipid, millega lumehangedest läbi künda,
tervis on paremaks läinud pärast mitmeid haiguspuhanguid,
sõbrad on iga nurga taga olemas, tegelikult,
ja muidu on ka hästi.

“Grey anatoomia” ühest osast jäi meelde lause “Ootamatused muudavad elu”, ja tead – nii ongi. Aastal 2010 oli mu elus nii oodatuid kui ka üksjagu ootamatuid sündmusi, ja need viimased ongi mingil moel rohkem elukäiku mõjutanud. Kokkuvõttes ikka paremuse poole.

Ilusat ja head!

Kõik halb saab ükskord otsa

Posted on by

Põrandalt ei saa maha kukkuda ja ma väga loodan, et ma olen nüüd kõige alumisele põrandale sattunud. Ma tean, et elu käib lainetena, tõusude ja mõõnadega, ainult et ma tõepoolest lootsin ja soovisin ja pingutasin, et need tõusud kestaks kauem ja mõõnad vähem ehk taustasüsteem oleks stabiilsem. Paraku ei osanud ma ette näha ega arvesse võtta minust mitte olenevaid muudatusi. Nii et hetkel tunnen end järjekordses madalseisus, kust saab õnneks kõik vaid paremuse poole liikuda.

Ei, muidu pole hullugi, ainult et tahaks seda oma ja kindlat taustsüsteemi juba. Ma tunnen, et puudulik või ebastabiilne taustsüteem lööb mul jalgealuse kõikuma. Seepärast tahaksingi leida seda päris oma kohta, kus elada, olla ja toimetada. Muidu on ju päris hea olla (kui uneprobleemidest ja pingest tingitud väsimus välja arvata).

Jah, ma kolisin pühapäeval, ent see pole see. Hetkel on nö. hädatapp selle elamispinna osas. Võib öelda, et valik langes pealtnäha ilusale õunale, kuid seest on see mädand. Plussiks seal on kiire ja korralik internetiühendus :P Muidu… ma ikkagi otsin kodu.

Seoses kinnisvarasaagaga tegin mõned tähelepanekud inimeste eelarvamuste kohta.
1. Kui sa oled noor ja otsid Tartus elamiskohta, oled sa kindlasti tudeng.
2. Kui sa otsid Tartus elukohta, siis sa oled kindlasti pärit väljaspoolt Tartut. Üks põhjendus vt punkt 1.
3. Kui sa küsid, kui kauaks koht üürile antakse, lubatakse sul seal elada õppeaasta või õpingute lõpuni. Põhjus vt punkt 1.
4. Kui inimene soovib üürida kahetoalist korterit üksinda, ei saada aru, miks sa vajad üksinda kahte tuba.
5. Kui sa oled kõrgharidusega, oled sa ilmselt korralik inimene (st ei joo, ei suitseta, ei kutsu külalisi, ei pidutse jne).

Jajah, niisugused kogemused. Kusjuures, ei küsita ka, vaid kohe eeldatakse ja räägitakse sulle, kes või mis tegelane oled.

Täiendus: Hissand Jummel õnnistagu kõiki tädisid, kes arvavad, et peavad noorte eest hoolitsema, sest need ju ei oska ise elada.

Posted on by

Kelleltki võetakse
Kellelegi antakse

Keegi on õnnelikum
Keegi veel kurvem

Kellel on palju
või vähe
või parasjagu

Igaüks arvab
olla võiks ju parem

Ent see ongi elu tasakaal

Öötunnil

Posted on by

Öötund on liiga hiline, et olla veel ärkvel.

On palju mõtteid, mida kõike korraga teostada ei jõua. Kas saabki? Saaks aga mõtterahu, kui miskit tehtud. Siis aega-ruumi jälle uute mõtete jaoks.

Meenuvad selle aasta esimesed. Esimene tõukerattaretk, esimene limusiinisõit ja stripiklubis käik, esimene isekorraldatud välisreis, esimene lennureis samuti peagi ees. Kas ka mõni uus algus tulemas?

Ja järjekordsed… Kolimine, uue õppeaasta konarlik tee, käitumisvigade ja -mustrite kordamine, tõbised olekud.

Natukene on igatsust vanade aega järele. Sõpradega koos veedetud aja järele. Millal me lähme neisse armsatesse Karlova kohvikutesse maitsvaid kooke sööma? Millal tantsime jälle igal neljapäeval salsat? Millal teeme reedeõhtuse baarituuri ja naerame end õnnelikuks?

Kell on liiga palju. Ent mitte nii palju, et oleks hilja und näha.

Kas sina tahaks?

Posted on by

Kas sina tahaks, et su käekiri oleks teistsugusem?

Kas sina tahaks, et kõik retsepti järgi valmistatud toidu tuleks just välja nii isuäratavad ja maitsvad, kui need piltidel näivad?

Kas sina tahaks, et sina oleks see sõber, kes hoiab üht seltskonda koos või kellel kõik sõbrad külas käivad?

Mina vahel tahaks.

Kui “Meie Meel” oli tegija

Posted on by

Juhtusin ETV pealt vaatama saadet “55 – mis siis”, kus tänaseks teemaks olid laste- ja noortesaated. Mis mulje mulle jäi? Sel ajal, kui mina laps ja teismeline olin, oli erinevaid lastesaateid märksa rohkem eetris kui nüüd.

Tegelikult see pole mulje, vaid tõsi. Vähemalt kodumaiseid laste- ja noortesaateid jäi mingil perioodil järjest vähemaks või kadusid sootuks. Pole vist mõtet üles lugeda kõiki klassikalisi saateid ja telelavastusi, mille saatel minuealised, ka vanemad ja nooremad üles kasvasid. Peast käis läbi mõte, et kasvasin parimal ajal, mis puudutab just teismelistele suunatud meediakanaleid. Minu kasvamise ajal olid lisaks mitmetele telesaadetele (“Kooli TV”, “Seitse vaprat”, ka “Vigla show” ja palju muud) olemas ka sellised eluliselt olulised ajakirjad ja ajalehed nagu “Põhjanael”, “Noorus” ja “Meie Meel”. Nooremana sai muidugi “Tähekest” ka loetud.

“Meie Meel” oli üks ütlemata tore ja oodatud ajaleht meie peres. Sealt sai lugeda intervjuusid nii Eesti kui välismaa staaridega, KiKuMuFiTe uudiseid laiast maailmast, leida kirjusõpru ja muidugi igasuguseid nõuandeid, mis noorele inimesele eluks vaja. Küllap murekirjade rubriik ja muud sarnased kirjatükid mind kõige enam teatud valdkondades harisidki. Kooli terviseõpetuse tunnid olid üsna pealiskaudsed, samuti ei mäleta ma erilisi jutuajamisi emaga delikaatsematel teemadel. Kõik sai kuskilt loetud (ja kooliajal lugesin ma ikka metsikult palju).

Ilmselt on vanas kodus siiani alles mitu pakki “Meie Meeli”, osad terved, osad auklikuks lõigatud. Värvilised postrid sai kõik kausta vahele kokku kogutud ning neid aeg-ajalt seinale riputatud. Põnevamad uudised lemmikartistite ja -näitlejate kohta leidsid samuti oma koha paksus kaustas. Niisamuti põnevamad nõuanded ja artiklid. Ka see kaust peaks kuskil alles olema. Mäletan, et ühte väiksesse märkmikusse kleepisin luuletusi ja joonistusi, mida lugejad olid saatnud ja leht avaldanud. Kusjuures, ka ühe minu lühijutu ja paar luuletust on “Meie Meel” avaldanud :)

Kui vaadata, mida praegustele teismelistele pakutakse, siis olukord teeb nukraks. Kuidagi pole ühtegi sarnast, piisavalt mõistlikku ja kasvatavat meediakanalit. Kõik on kuidagi… kommertslik või ma ei osakgi öelda… Küllap on nüüd internetil suurem roll praeguste noorte harimisel, ent seal leidub palju prahti. Ma ei oskagi öelda, kas seis on parem või halvem. Igal juhul ma tunnen, et mul vedas, et sain just 1990ndatel üles kasvada, sest siis oli nagu kõik vajalik olemas, et normaalseks nooreks saada :p

Hm, peaks ehk need kaustad ja märkmiku uuesti välja otsima?

Hetk

Posted on by

Vahel tahaks lihtsalt olla, rahulikult, rõõmsalt ja roosalt. Nii, et ei oleks üldse vaja mõeldagi sellele, mis ees. Et ei peaks mõtlema, mis kõik tegemist ootab. Või et ei olekski midagi sellist. Saaks lihtsalt olla. Rõõmsalt ja roosalt.

Rumalad küsimused

Posted on by

Riskin natukene sattuda noorte emade ja lapseootel naiste sõnaderahe alla, aga küsin ikkagi ära küsimused, mis ammu tekkinud.

Miks rasedad lasevad “ilupilte” teha peamiselt siis, kui kõht juba väga suur on?
Ja miks nad hoiavad alati oma kõhtu, nagu see võiks muidu küljest kukkuda?

Olen vist natuke liialt fotoblogisid vaadanud.