Category Archives: Mõtteuidud

Igasuguseid mõtteid igasugustel teemadel

Kuidas kaubandus mind 3 tundi omas

Posted on by

Tänaseni polnud ma tõepoolest-ei-mäleta-mis ajast niisama kaubanduskeskustes käinud. Umbes paar kuud ehk tõstsin jalga kaubanduskeskusesse toidu või paari vajaliku asja pärast. Seega otsustasin täna minna ostuööle. Pealegi oli sügisene ostuöö üsna tore üritus, kuigi peamiselt tänu heale seltskonnale.

Jõudsin kaubamajja 21 paiku ja tulin ära alles kolmveerand kaheteistkümne ajal. Uskumatu, kui lennukalt aeg kuskil kinnises kastis möödub! Mingit suurt ostlemist mul plaanis polnud. Tahtsin näha, mis elu seal üldse käib.

Käis tavapärane ostumelu. Tõsi, tundus, et pisut tagasihoidlikum kui veel aasta tagasi. Muidu olid inimesed nagu poodlejad ikka: lasid iga asja eraldi kotti panna, seisid järjekorras, kasutasid ära soodsaid pakkumisi ja maitsesid Katzi juures lihatooteid.

Natuke piilusin, kas kuskilt võiks leida uusi peokingi ja musta pidulikku seelikut, sest neid tahaks ja oleks vaja ka. Ei leidnud.
Muidugi ei saanud üle ega ümber raamatupoest. Seal oli olukord minu poolt: sain 111 krooni eest kaks Pegasuse väikese sarja raamatut. Kui sa veel ei tea ega taibanud, siis tegu mu lemmikraamatusarjaga.
Kiusatus raha poodi jätta oli ka filmi- ja muusikapoodides. Suutsin ka seekord siiski vastu panna. Kui mõni film või plaat ikka üldse rahu ei anna, eks ma ta kunagi ära ostan.
Voodipesu ja käterätte käisin ka vaatamas. Ostuhimu taltsutas hind. Pluss on kapp neid juba pilgeni täis.
Lisaks ostsin porgandit, mahekohupiima, maherosinaid ning kaks patsikummi.

Ostuööl käimine tuletas meelde, et poodides on tegelikult väga palju asju, mida me ei vaja. Seepärast oli ka täitsa hea tunne ära tulla kümnete ostukottideta. Tõesti hea tunne on mitte osta asju kokku! Veel parem on, kui kaubamajades üldse ei ringi uita (välja arvatud raamatupoed, sest raamatuid niisama sirvida on ka tore).

Minge poodlemise asemel parem jalutama! :)

Hariv majapidamismäng koolieelikutele

Posted on by

Pesu pestes tuli hea idee, kuidas lapsevanemad võiksid lapsi kodustes majapidamistöödesse kaasata ning samal ajal ka neid natukene harida.

Pesumasin lahutab alati sokipaarid, mistõttu tuleb pärast sokke sorteerida ja leida õige paariline. Selle võib olla tüütu tegevuse juures saabki rakendada lapsi. Pakun välja, et see võiks sobida koolieelikutele ja ka I kooliastme õpilastele. Laps võiks osata kaks sarnast eset ära tunda ja neid paari panna. Mänguline ülesanne olekski leida igale sokile sobiv paariline. Et asi veel harivam oleks, võiks laps iga sokipaari puhul seda kirjeldada: värv, muster, kujundid või kujutised sokil, pikkus, õhuke/paks jms. Sedasi õpib laps omadussõnu, leidma sarnasusi, põhjendama valikuid. Ema või isa saab samal ajal ära sorteerida/triikida/… ülejäänud pesukuhja. Pealegi saab sedasi edendada kodust töökasvatust.

Kui keegi on midagi sarnast juba teinud või nüüd katsetab, oleks huvitav tagasisidet saada. Et kas toimib ja kas lapsele meeldis ja muud sellist.

(Jah, pedagoog lööb välja, sest magistan* parasjagu.)

– – –

Ise pesen pesu tavaliselt õhtuti. Kui juhtun sel ajal mõnd telesaadet või filmi vaatama, siis saab reklaamipause mõnusasti puhta pesu silumise (mul pole triikrauda) ja kokku voltimisega sisustada. Sokkide sorteerimisega muidugi ka.

(Mulle meeldib pesu pesta. See on majapidamisega seotud tegevuste topis umbes kolmandal kohal pärast ahvatlust-sõltuvust uut voodipesu ja käterätikuid osta. Ma veel ei tea, mis teisel kohal on, aga vahe on vähemalt nii suur.)

* Magistama tähendab magistritööga tegelema.

Eemaldumine

Posted on by

Ma aiman, miks mul nii korralik nohu oli. Kui nohu tekib tõepoolest solvumisest, siis on see kevadest.

Jah, olen küll solvunud kevade peale. Karjuv ebaõiglus, et kõik ja korraga õitseb. Sirelid, toomingad, kastanid… Jälle ei saa oma lemmikaega nautida nagu igal (kooli)aastal. Ja mul ei ole enam “oma” toomingat ega sireleid.  Muidugi pole need omad puud kuhugi kadunud, ma ise olen nende juurest kadunud. Kesklinnas elamise suur miinus, nagu nüüd mõistan, on elu jooksul tuttavaks saanud kodukandist ehk Karlovast eemale jäämine. Kesklinnas on küll Toomemägi, botaanikaaed ja pargid, kuid see pole see. Karlova aiad ja tänavad, kus iga kord oli midagi vaadata, midagi nuustutada, midagi vana ja uut, on puudu. Muidugi võiksin sinna minna, see ainult loetud minutite jalutuskäigu kaugusel. Ent just loetud minutid loevadki: vaja käia tööl, vaja teha lõputööd… (Vabandused, eks ole? Aga võib olla olen hoopis iseenda peale solvunud, et eemal olen?)

Ja nii ma olengi oma kohustuste küüsis nagu kärbes ämblikuvõrgus.

Ilus inimene

Posted on by

Olen jah, sest tunnen, et olen. Tõsi, vahelduva eduga, kuid viimasel ajal üha kindlama veendumusega. Selle veendumuse kujunemisel on oma osa mitmel asjaolul ja isikul.

Kõige viimasem asjaolu oli reedeõhtune Jääboileri esinemine uue klubi Plink Plonk avamisel. Nimelt väitis InBoil, et Jääboileri kontserdil käivad ainult ilusad inimesed. Mina mõtlesin selle peale, et nad võiks ka vastava sertifikaadi või tunnistuse anda. Kui kontsert läbi, siis saad lahkudes kaasa paberi, mis tõendab ilusolemist.

Ega neljapäevane pidugi alla jäänud. Särtsakat ja elurõõmsat latiinomuusikat esitava bändi saatel tanstides märkasin ühtäkki, et ühed tumedad silmad puurivad mind. Tõmmu ja avala naeratusega muusik flirtis minuga esinemise lõpuni. Ütlemata meelitatud tunne oli olla kuum tüdruk tantsupõrandal :)

Ilus on ka seepärast olla, et käisin täna juuksuris soengut värskendamas. Juuksed on nüüd siledad ja siidised, erksad ja säravad. Hoopis teine tunne olla, kui soeng korras. Pidasin pikka aega juuste värvimist mõttetuks, kuid nüüd mulle väga meeldib enda peegelpilt. Hoopis konkreetsem ja enesekindlam tunne kohe. Lisaks näivad silmad tumedamad. Nii kaua, kuni end punakspruuni peaga hästi tunnen, ei kavatse loomulikku värvi taastada. (Kui seda kunagi teha, saab ka näiteks poisipea ära proovida.)

Mis veel ilusaks muudab? Ikka see, kuidas enesetunne on. Energiline, särav, naeratav, sõbralik ja enesekindel inimene on ju ilus. Oluline pole pikkus ega paksus, vaid kuidas sa ennast oma kehas tunned. Üldmulje on esmane, mis silma jääb, seejärel tulevad detailid. Ja veel kümme ja sada asja… võib olla… ma ei jaksa hetkel edasi mõelda.

P.S. Täna olin tubli: tegelesin oma loodetavasti kaitsmisele lubatava magistritööga. Olen üht iluund väärt :)

Posted on by

Lõpetuseks küsis ta otsekoheselt ja konkreetselt midagi. See üllatas, kuid natuke ka ehmatas. Kas ta mõtleb tõsiselt või teeb nalja nagu alati?

Ei anna inimesed oma tegude ja sõnadega rahu. Ise ka ei anna endale rahu – mõtetega.

Mina sinu maailmas

Posted on by

Kuidas teada saada, et keegi on sind oma maailmast välja lõiganud? Ükskõik, kas meelega või kogemata.

Kas siis, kui endal on tunne, et sa ei kuulu enam selle inimese maailma: ei minevikku, olevikku ega ka tulevikku? Kuigi sa varem kuulusid, isegi väga tugevalt.

Kui inimesega suhted katkenud, kas siis oledki tema maailmast väljas? Aga kui mingisugused suhted on alles, olgu hingitsevad või taastärkavad? Kui inimene sinuga räägib, sinuga koos midagi teeb, kas siiski võid tema maailmast välja arvatud olla? Ja koos olemine on “vanade aegade meenutuseks” või viisakusest või “äkki on mul seda tutvust veel kunagi vaja”?
Kuidas sa siis aru saad? Olles ise samal ajal naiivne ja pime ning hoides isikut veel omas maailmas kinni, lootes, et tema teeb sama?

Ja kas on õigust vihastada, et keegi on sind oma maailmast välja arvanud? Või kui on tunne, et ta on seda teinud?

Film õnnelikust inimesest

Posted on by

Üsna äkkotsusena käisin pärast tööpäeva koos Arabellaga Athenas filmi “Happy-Go-Lucky” vaatamas. Mis siin salata – iga film, kus peateemaks kool ja/või õpetaja, pakub huvi. Sest kõik algab eriala valikust :)

Esiteks Athena kohta. Seal on väga kena ja mugav kinosaal, tehnilise poole pealt ka ei ole midagi kurta. Mulle meeldib. Meeldib ka seepärast, et seal saab alati istuda, kuhu tahad, sest vaatajaid on nii vähe. Siin ongi aga: on kurvastav, et Athena kinos nii vähe inimesi filme vaatamas käib. Olen vaid korra täissaali näinud, see oli Hispaania filminädala ajal, mil seansid olid prii sissepääsuga. Meenus teine kord veel – ülemulluse PÖFFi ajal. Miks rahvas ei käi heas kinos vaatamas häid filme?

Olgu, nende kinokava ei paku nii palju filme kui kobarkino ja alati ei olegi miskit kavas, kuid ikkagi. Seni olen nende filmivalikuga rahul või väga rahul olnud. Iga film on jätnud mõneks ajaks hinge jälje, pannud pähe mõtteid, raputanud ärkvele hallist igapäevast. Paar filmi olen hiljem DVD-l ostnud, et veel vaadata. Mõnda neist on ka ETV-s näidanud, nagu telekavast silma jäänud. Maitsekas valik. Kui julged, vaata järele ateen.ee.

Teiseks filmist. Üldmulje oli meeldiv ja jaburalt tore (nagu me isegi). Tõsi, mõni asi oli selgusetu ja mõni asi veidi ülepingutatud. Näiteks Poppy naermine, kilkamine ja kulinad. Kuidagi veidi palju sai filmi lõpuks. Ja mis teema selle kodutuga oli? Olgu, segavate asjaoludega las olla.

Järjekordselt leidsin filmist mõtte, et õnnelik ollakse isemoodi. Igaühel oma õnn. Ka “Mässajate tänavas” oli sama iva – õnnelik saab olla teistmoodi kui miski üldise malli järgi. Kui sa oled nii, nagu end hästi tunned; teed seda, mis meeldib; kui sul olemas kallid sõbrad jne, see on samuti õnn. Mõne jaoks seisneb õnn ka pangalaenu eest ostutud klantspildilises kodus ja tagaaias rooside kasvatamises, abikaasas ja peres. Mõne jaoks on õnn hoopis elu üürikorteris koos sõbrannaga ja tobeda kollase autoga sõitmises, kõrge kontsaga saabastes ja batuudil hüppamises. Ja ei saagi olla kade teistsuguse õnne või õnnelik olemise peale, sest kui sa ei mõista, siis… mis sa tühja vihastad või kadestad.

Sinule sinu õnn ja minule minu õnn. Hea, kui meie õnned kattuvad.

Veel – on väga hea, kui sul on sõber, kes sind kahe jalaga maa peal hoiab.

Ja üks veel – kevadine oli. Kuigi aru ma ei saanud, mis aastaaeg filmis oli. Hing ihkab kevadet – helerohelisi kaski ja kollaseid tulpe. Ja kirju.

020209

Posted on by

aeg kaob ära musta auku
hing ja keha kistaks’ lahku

õõnsast kestast väljapoole
ei kiirga enam mõttenoote

külmast värisevas nahas
pesitsemas tunne paha

aeg saab otsa, lõppeb ära
tahe vaid – siit minema ja ära!

Märksõnade-meem

Posted on by

Daki andis mulle järjekordse meemi teatepulga edasi. Siin see on.

Reeglid:
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna viiele blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.

—

Pere
Kõik on täna nii kaunis!

Täna oli suur ja tähtis päev: mu mõlemad õed lõpetasid kooli. Vanem õde sai ülikooliga ühele poole ja noorem õde sai gümnaasiumi lõputunnistuse. Ma olen niii uhke nende mõlema üle! :-) Nad mõlemad olid nii kenad, nagu inglid. Vanem õde oli mustas ja noorem valges, väga harmooniline paar. Ja ma ise olen ka täna ilus. Nii ilus, et tahaks kohe kõigile näitama minna. :-P Ja ma vist lähengi linna peale patseerima, sest õed sõitisid pittu ja ema läks vanaisaga maale ja ma olen nüüd üsna üksi. Aga ilm on suurepärane ja minu enesetunne ka, nii et teen ühe jalutuskäigu.
Kõike kõige kaunimat teile ka! :-)

Sõprus
Asjad, mida ma öelnud ei ole voodi teisel poolel*

Öösel koju jõudes viis see mind mõttele, et äkki on sõprus kuidagi ajateljel jaotatud. Et on minevikusõbrad, kellega sul kunagi (lapsepõlves, kooli ajal… ajateljel aastaid tagasi) oli lõbus aega veeta, elada üle esimesed elu uperpallid ja kellega koos kasvasid suuremaks. Et on olevikusõbrad, kellega sa veedad aega praegu, kes aitavad ja lohutavad sind, neil on osa su igapäevaelus. Ja et on tulevikusõbrad, keda sa hetkel vaid natukene tead, alles tutvusid, kuid kellest võivad saada su sõbrad mõne aja pärast, tulevikus.

Armastus
Arm astus

Armastus on selleks korraks läinud…

Kui eile temaga viimasele kohtumisele läksin, värises hing ja sipelgad jooksid kõhus ringi. Silmad kippusid pisaraisse. Pisut nukker oli. Ent mind lohutas ja rõõmustas teadmine, et ta naaseb aasta pärast. Jõin tema pakutud kohvi, seadsin end ta süles istuma ja hüppasin ülepeakaela temasse.

Ta pakkus mulle mõtlemist, nalja ja naeru, rõõmu, muusikat, värve, sügavust, armastust mitmel erineval moel. Ma sositasin talle lembesõnu, ma tervitasin teda iga päev, kui tööle läksin. Ma andusin talle hea meelega, lasin tal end hellitada.

Veetsime kuus suurepärast õhtut-ööd sumeda augustitaeva all. Nägime pilvi üle taeva kihutamas, nägime tähti sillerdamas, nägime sputnikuid vasakult paremale ja paremalt vasakule kihutamas. Tundsime karget jahedust, öösooja ja õrna vihma. Armusime ja armastasime.

Armastan tARTuFFi.

Mina ise
Niimoodi ei peaks

Ma pean ükskord ära õppima tegutsemise oma sisetunde järgi. Kui käituda pidevalt nii, nagu oleks viisakas ja sobilik, siis ma saan haiget. Annan iseendale peksa. Kõvasti. Ise kannatan kõige rohkem, aga eks kõrvalseisjad ka, sest nad peavad mind välja kannatama. Minu vaikimist, minu tõrjuvat hoiakut, minu kergelt nähvavaid ja solvavaid repliike, minu väikest õelust, minu kangekaelsust ja põikpäisust. (Oojaa, seda kõike olen ma ka!)

Vaba valik: naer (sest ma ikka veel mäletan, kuidas tol õhtul naersin)
It would upset the bat.

Kuidas ma saan pühapäeva öösel normaalselt magama minna, kui
avastan kaks vastamata kõnet,
saadan sõnumi,
saan vastu muigama ajava sõnumi,
saadan veel ühe vastu,
kuid ei suuda sõnumit trükkidagi,
sest vaatan “Black Booksi”, mis ajab nii naerma, et olen tugitoolis kõveras.

Teatepulga annan edasi vanadele blogituttavatele Arabellale, Annile ja Siljale ning uuele blogituttavale Elsale.