Category Archives: Hetked

Hetked on need, mis vajuvad uttu…

Sild, mis jääb minevikku

Posted on by

Mind kurvastas see juba mõni aeg tagasi. Üks sild, mis mulle meeldib ja natukene oluline on, kaob. Harjumusest ütlen ikka Raudsild, kuigi see pole ta ametlik nimi. Laia tänava raudsild on täispika nimena kirjas.

Raudsillaga on häid mälestusi seotud.
Bioloogia rebaste ristimine. Kuidas me terve kursusega seal hüppame pidime ja seejärel võimsat võnkumist tajusime. See oli omamoodi kogemus. Keelatud hüppamisi on seal varem ja hiljemgi olnud.

Maia. Esimest korda kohtusin Maiaga just Raudsilla veerekese peal. Oli Daki ja Maia ja mina ja suveõhtu ja vein ja jutud.

Ülekäik. Ajal, mil elutsesin bacatöö tõttu pooleldi instituudis (botaias), oli sild oluline ülekäigukoht, sest sealtkaudu viis tee teisele poole jõge Konsumisse. Konsumist sai süüa ja juua osta, et hilistel õhtutundidel keha ja vaimu turgutada.

Linn. Raudsillal meeldis mulle peatusi teha ja vaadata jõe aeglast kulgu. Ja rohelust, mille taga on linn. Sild on mõnusalt lai, et seal jalutada üksi servast serva või mitmekesi või inimestest mööduda. Raudsild sobib kesklinna ja Supilinna piiripealsesse pilti.

Pisiasjad ja nii. Head-aega-kallistused loojangul, öisel tunnil või koidukiirtes. Gräffitid (rott, kes küsib: “Kas sina oled mind talvel toitunud?”). Sillast sillani jalutuskäigud. Emajõe kallaste koristustalgud. Madal veeseis ja roostes sinine jalgratas jõepõhjas. Välipraksis veeproovide võtmine. Mõtisklemine. Lodjasõit. Ja veel ja veel…

Miinus viisteist

Posted on by

Aigena sai veidraid ja tobedaid asju (välja) mõeldud ja osa neist kirjagi pandud. 

Mul on üks kilogramm kohvi kapis, mis tuleb kahe kuuga ära juua, et ei peaks ära viskama. Kas teen algust? Korraldaks katse: jooks iga päev tassi kohvi või kaks, et näha, kui kauaks mulle kilost kohvist jagub.

Kaks päeva, õigemini õhtut olen kohvi joonud. Tänane tassitäis veel tegemata.

Otsisin Daki algusaja blogi sissekanded üles ja loen neid mõnuga.

Kaks viimast õhtut istusin oma arvuti taga ja lugesin kaheksa-perioodi Dakit. Sürr reis ajas tagasi. Ja saatsin talle pool üks öösel späevaöö puhul tervitused. Rõõm oli suur, kui sa mulle sõnumi vastu saatsid. Tähh! :)

Lapsed, kes mäletab, millal me viimati maailma paikasime? Mina ei mäleta. Möödunud talvel? Üks unetu öö, kannutäis teed ja jutud – ma igatsen seda. Palun, oh palun…

Jutud, pikad lõputud jutud. Maailm lahti ja kokku, igatepidi. Oh, igatsen.

Ehmatused

Posted on by

Kui ma hommikul kardinaid akna eest tõmbasin, olin rõõmsalt üllatunud. “Oi, lumi-lumi!” Ja veidikene ehmatanud, sest turvafirma auto seisis hoovis. Mõtlesin kiiruga tagasi eilsele, aga midagi kahtlast ei meenunud. Siis vaatasin, et must auto punaste kleepsudega ikkagi ei ole turvafirma auto. Päev võis edasi minna.

Ma tahtsin murda sinu südant veel enne reedet…

Posted on by

Ma nägin Seda Poissi taas. Eilsel Genialistide kontsertil. Oli äratundmist, naeratusi ja noogutamist, isegi samal ruutmeetril tantsimist, aga… mitte ühtegi “Tere”. Ei minu ega tema poolt. Ma kirun end jälle, et julgust kokku ei võtnud, ja võimalust, kusjuures suurepärast võimalust, ei kasutanud. Nagu näha, magav kass šampust ei joo. Neljas kord on kohtuseadus?

Kontsert ja klubiõhtu olid muidu lahedad. Lõbus rahvas oli koos, välja arvatud mõned natuke liiga joobes isikud. Retro oli hea, tantsisin nagu suutsin. Sisekliima oli kui saunas. Kui lõpuks Genialistid lavale astusid, avastasin end Selle Poisi selja tagant. Ta rokkis sajaga. Ta oli armas ja lahe. Ma olin talle lähemal kui kunagi varem… ikka ei midagi. Mõtlesin kümmet ja üht moodust, kuidas temaga jutule saada. Vahepeal tuli tahtmine teda lihtsalt kallistada. Ent see oleks ta ära hirmutanud, kindlasti kohe. Ah, ma ju tahtsin peost kirjutada!

Noh. Retro tuletas natukene kaugemaid aegu meelde, seal hulgas Püssikas käimisi ja Foxiga rokkimisi. Genialistid olid endiselt head. Lühikeseks jäi nende etteaste, kuid kaifi sai kätte. Head teile, poisid! Mul pole ikka veel kõrini, kuigi see oli juba (või kõigest?) neljas kord neid sel aastal kuulamas käia. Pea ööpäev hiljem ma ümisen ainult nende viisijuppe.

Mis veel? Läbi kesklinna koju lonkides tegin peatuse kuuse juures. Lugesin laste jõulusoove. Hinge läks üks väikese printsi teemadel kirjutatud soov. Ma käin seda pea iga kord lugemas, kui kuuse alla satun.

Keset Küüni tänavat lasin liugu (3.30 am). Tead ju küll seda valget joont, mis eraldab kõnniteed rattateest? Väike härmatis oli selle piisavalt libedaks muutnud, et ma seal pikki vastlaliuge teha saaksin.

Seda ka, et kaotasin kõrvarõngataguse ära. Õnneks mitte ehet ennast. Ja lava ees rokkides kargas üks meesisik nii hoogsalt, et maandus kaks korda mu paremale jalale. Valusasti. Tulemuseks on natuke paistes ja sinine suur varvas. Aitäh siis, eks ole!

Selline ma siis nüüd olen: natukene torisev õnnelik ja Selle Poisi järele õhkav. (:

Sinusoidsus

Posted on by

Tunti huvi, kuhu ma kadunud olen. Et oli inimene ja äkitselt enam ei ole. Olen ikka olemas veel. Natukesel määral. Ikka otsas, kuid mitte lõplikult.

Täna oli aasta 2006 viimane koolipäev. Ainult üks artikkel on vaja veel kirjutada ja õppejõule saata, siis on kooliga täiesti ühel pool. Tööd on aga kuhjaga. LM-is sai ka töö otsa, sest lapsed on nii hõivatud muude tegemistega, et isegi väikest jõulutee joomist ja piparkookide nosimist ei toimu. Aga letitööd jagub jõululaupäevani. Homsest pühapäevani peangi Duracelli jänesena klientide soove täitma ja neile sadu kordi samu asju seletama ja nende pahameelt kannatama ja musta raha puutuma ja… Klienditeenindajad pole inimesed, vaid robotid. Nad ei saagi muud olla.

Jõulud ja aastavahetus on minu jaoks kauged ja võõrad teemad. Ei jõulutunnet ega plaane ega midagi. Väikesed ideekesed kuskil ajutagatoas keerlevad, kuid igaüks neist vajab oma seltskonda ja kohta. Kumbagi pole hetkel. Mind on üsna ära unustatud ja kõrvale jäetud. Või olen ise eemale triivinud. Sõpru mu ümber ei ole. Nad on kaugemal ja omavahel on neil toredam kui minuga koos. Nii mulle näib. Sel teemal ma rääkida pikalt ei suuda… Nutune lugu.

Teie ikka toote rõõmu ja tunnete pisut huvi. :) Eriti südamesse läks mulle Foxi tegu möödunud nädalal. Kell 1 öösel olin poolunes, järgmisel päeval ootas 10tunnine tööpäev leti taga. Järsku põrises telefon. Fox helistas. Ta kurtis natukene elukest ja nii. Mis siis, et ta hoidis mind 20 minutit kauem üleval, ma kuulasin suurima rõõmuga teda. See oli lihtsalt nunnu! Teadmine, et keegi usaldab mind nii väga, et julgeb isegi keset ööd helistada… nii hea. Tunne on nüüdsest vastastikune.

Eile sain Mannuga kokku. Tunnike teetassi kõrval oli lõõgastav, kuigi mitte väga pikaajalise mõjuga. Muud mured sõitsid juba õhtul sisse.

—–

Sinusoidne kõikumine toimub minutites ja tundides, mitte päevades ega nädalates.

Teadmata tulevik

Posted on by

Täna käis mustlasnaine mu leti juures. Uuris üht asja ja teist. Siis kummardus leti kohale ja küsis vaikselt “Tahad, ma ennustan sulle?”. Ma raputasin pead ja keeldusin viisakalt. Ta uuris natukene veel pakutavat kaupa ja hakkas siis tasakesi ja arusaamatult pomisema. “Ma näen, et sa oled aus ja hea inimene…”. Ma tõmbusin eemale, vältisin mustlase pilku ega pööranud tema jutule tähelepanu. Ta ütles, et võib mulle tulevikku ennustada. Ma vastasin, et ei soovi seda, isegi mitte uudishimust. Tuleb, mis tuleb. Ja tahtmist midagi teada saada mul tõepoolest ei tekkinud. Õnneks ta rohkem peale ei käinud ja lahkus. Tulevik jäi sinnapaika. Oma aega ootama.

Tagasi 123 km kaugusele

Posted on by

Käisin täna Rakveres, mis on üks mu lemmiklinnadest. Kui ekskursioonibussiga mägistel tänavatel ringi sõitsime, meenusid need korrad, mil seal suvekuumas ringi uitasin. Salamisi mõtlesin “Minu armas linn! Nii hea on tagasi olla.” Tavaliselt tunnen sedasi Tartusse tagasi jõudes. Aga Rakvere oleks nagu teine kodu. Lihtsalt.

Seal asub ka mu kõige lemmikum kohvik. Kuidas oleks tahtnud sinna minna! Oleks tellinud tassi suurepärast kohvi ja tüki imehead kooki ning akna all istudes lumesadu oodanud. Mmm! Unistus.

Kui lumi maas, tahaksingi tagasi minna. Et talvist linna näha ja end hästi tunda.

Helin

Posted on by

Eile oli üks esimestest kordadest. Tellisin esimest korda elus mobiilile helina. Kuna mu telefon ei lase polüsid tellida (või ma ka ei tea, nagu saaks, aga…), siis tellisin mono. Käsi sügeles juba pikemat aega ühe meloodia järele. Raiskasin kümneka, et telefon vilistaks The Who lugu “Who are you”, kui keegi helistama juhtub. Pole just suurem asi helin, aga kui seda oli minu pisukeseks rahuloluks vaja, siis las olla. (: