Ei ole vaja mainidagi, kui pettunud ma olin, et kell 00.33.07 saabunud SMS osutus reklaamiks osaleda mingil koolitusel, mitte sõnumiks kelleltki toredalt.
Category Archives: Hetked
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Öised sõnumid, saatmata.
Ma saan aru, et vanakool on hea, aga kas on vaja mängida/kuulda lugusid sõnadega /…/, kui /…/? [Tsenseeritud isiklikel põhjustel.]
Kassid jooksevad alati ära, kui ma neid kissutan.
Öisest kimavast paadist jäi maha loksuv jõevesi.
Poolik kuu on kasvanud peaaegu täis.
Millegipärast kategoriseerin head asjad unenäolisteks. Muidu und ei näe.
Miks kõnnime käes taskus, mitte käsi käes? Individualistid?
———
Ma nägin täna öösel und. Kell 5.36 ärkasin, sest nägin und. Tol hetkel ma mäletasin seda, lõuna paiku uuesti ärgates mäletasin vaid, et oli midagi eriti õrna ja armast. Mäletan ka seda, et nägin unes, et vihma sadas. Sadaski. Sadas ju?
Kuid mäletasin ka hilisemat unenägu.
Oli õhtune aeg, viibisime kummalises kohvikus, kus lauad asusid omaette nurgakestes ja nende kohal seinal olid köögikapid, täis nõusid ja toidukraami. Teisel pool lauda istus Pet Shop Boys. Chris Lowe lösutas vastu seina, suured päikeseprillid ees ja nokats peas. Tema kõrval istus Neil Tennant, kes oli märksa jutukam ja ärksam. Istusin nende vastas. Lisaks meile istus lauas veel paar inimest, kuid ma ei tea, kes need olid (Peeter Rebane? Imre Sooäär? Suvalised tegelased?). Laud oli kaetud tühjade ja täis ja pooltäis klaaside ja taldrikute ning toidu ja joogiga. Ajasime juttu, naersime, Neil seletas midagi kätega vehkides. Mingil hetkel soovisime kohvi, kuid sealses kohvikus vist puudusid teenindajad. Läksin kõrvallaua juurde, kus istus peenem seltskond. Palusin luba nende köögikapi juurde minna. Turnisin pingil, otsisin kapist välja paki kohvi ja presskannu. Arvatavasti keetsin meile kõigile kohvi. Chris lebotas ja vahtis ei-tea-kuhu tumedate klaaside tagant, tema ütles harva midagi, vahel irvitas. Neil rääkis, kiirelt ja kirglikult.
Nii see õhtu unenäos mööduski.
Öselil
Pühapäev ja esmaspäev möödusid 4 ja rohkemgi tunni tee kaugusel – Öselil. See oli minu esimene käik suurele saarele ning mulje jäi hea. Küllap ka seepärast, et on kevad ja arutud turistidehordid pole veel kadakast maad avastama tulnud. Olid lõputud kadaka-, männi- ja kasemetsad, mis kohati niisked ja mis tihtipeale meenutasid salapärast muinasmetsa. Ja muidugi meri – kesk saart seda ei näinud, aga alateadlik taju merest oli olemas. Mõnes rannas pisut pettusin: meri oli, aga silmapiiril oli kas jupike lahe teist kallast või laid, mis jätsid mulje hoopis suurest järvest. Üks siiski ei peta – mereõhk.
Esimesel päeval külastasime seebikeetmise talu. Pererahva sõbralikkus ja külalislahkus meelitavad tagasi. Võib olla lähengi suvel pikemaks. Seebipartii nr 340, mille valmistamist meie nägime, jõuab poodi umbes kuu-pooleteise pärast. Kaarma Suutra on sensuaalne seep, tahan seda ka. Kohapeal ostsin ergutava Rise & Shine’i. Valik on selline, et tahaks kõiki neid seepe, pettuda arvatavasti ei tule.
Pärastlõunal läksime valgesse kiviranda jalutama. Nii, kui olime sinna jõudnud, lendas madalat üle meie seltskonna kuus luike. Mis sa hing veel tahta oskad – sinine taevas, ergav päike, kosutav tuul ja graatsilised luiged. Rand oli kaunis ja hoopis teistsugune kui seni nähtud. Korjasime kilode kaupa kive, mõned huvitava mustri ja merekarbi kivise jäljega leidsid tee ka minu taskusse. Avarus andis vabaduse.
Päev päädis õhtute töötundidega, mis jätsid uneaega umbes 7 tundi. Hommikul panime uuesti ajama. Seekord ei paistnud päike, vaid sadas vihma. Mis sellest. Me nägime ära Maasilinna (mulle meeldivad need vanad kindlused, mis pole meeletult üles vuntsitud), kaks suurepärast looduskeskust ja Orissaare. Me segasime mõttetu kiviaia ladumist Panga pangal, tassides sealt ära paar lahmakat dolomiidikamakat, üks neist ilutseb mu riiulil. Vedas, et ma Kaalis dolomiidist suveniiride peale raha ei kulutanud. :P
Jätkuvalt imestasin looduse üle: need tohutud samblikututid puudel, keerdus kadakad, võimsad üksikud tammed, sirgete tüvedega männid ühes kohas ja kõverad teises ja tihedad segametsatukad (kuidas Saaremaal nii palju kaske on?). Nii teistmood kui mandril. Isegi kui merd ei näe, ei lase loodus hetkekski unustada, kus sa viibid.
Rehetalus asuvas keskuses meisterdasime endile kadakast lusikaid. Minu oma vajab veel liivapaberiga viimase lihvi andmist. Küll lõhnab hää! Ja olgugi et see ei kukkunud välja nii ilus kui meistri omad, kalamarja kõlbab sellega ikka süüa. Oi, aga teate – see lihaleib… See lihaleib, mis just meile oli küpsetatud. Suured paksud viilud, keskel liha ja pekk, milline rammus suutäis ja maitse! See oli parim leib, mis ma söönud. Saaks iga päev lihaleiba süüa…
Tagasitee möödus märkamatult: siuhti läbi Muhu, hooga üle mere, korraks Pärnusse (Fox!) ja tagasi Tartu poole. Tukkusin, sest rammestus oli nii kehas kui hinges, hall ilm madaldas seisu veelgi. Tagasi Tartus, tagasi rutiinis.
4 tunni kaugusel on hoopis teisem
Ärakäimine andis ajutise vabaduse. Nüüd näib see illusioonina, unenäona, helesinise peitepildina. Tagasi mandril, tagasi põhjatus kohustustekeerises.
Millal saan piisavalt magada?
Kas minust on saamas kohvisõltlane?
Miks järelmõju ei kesta kauem kui tagasisõit?
Kas minu tulevik võiks olla keset kadastikku ja lambaid?
Miks Tartusse naasmine head tunnet ei tekitanud, vaid pinget?
Mismõttes sõidab laev Kuivastusse ainult pool tundi? Ja kus lõpeb Muhu ja algab Ösel?
Ja neid küsimusi on veel…
Kolmeteistkümnenda reede rahutus
aeg: kolmeteistkümnes reede.
isikud: jrh (=jri), dakh (=daki), evh (=evu), birx, patsy, m.
kohad: karlova, emamere kaldad, park, pink, plats, zavood, tänavad, kaarsild, takso, karlova.
asjad: jutud, kõndimine, jutud, jook, ootus, jutud, naer, jutud, rahutuse rahustamine, tere vana tuttav, jutud, jook, muusika, siin ja seal, ei maga, naeratused, nii ja naa… kõike lotsof.
tunded: hei! kuidas läheb? – hästi!, ikka hästi. astu oravarattast välja. paralleelreaalsus, varsti on see unenägu.
aeg: jätkub neljateistkümnes laupäev.
magamata tunde: hetkel kokku 34.
kirjusid ja kollaseid liblikaid nähtud kümmekond; haamriga pöidla pihta löödud üks kord; naelu sisse löödud, kõveraks löödud, välja tõmmatud lugematu kordi; kohvi joodud üks tass.
jrh, ei löö sind, ei ole pahane, ei süüdista olematus. (ma ju kõige nunnum.) hästi läheb ikka, mis siis, et väsinud. küll jõuan nolaifida ja magada. rutiinist välja on vaja saada. olgu siis korraga ja palju ja kõike. korraks laifida ja siis zurück verdienen.
dakh, sa oled maailma parim dakh. egobuustid mind nagu ei keegi teine. danke!
——
täiendused:
magamata tunde sai kokku 36 (isegi 2 päeva hiljem esineb raskusi lihtsate matemaatiliste protseduuridega),
vaata ka kõige suurem küsimus on, omg omg omg, pealk4ri.
Olematu külaskäik
Kammides tundsin juustes teatud lõhna. Külaskäimise lõhna. Lõhna, mis jääb juustesse, kui oled kellegi juures natuke pikemalt külas olnud kui tere-kuidasläheb-headaega. See oli lõhn, mis kõneleb kellegi teise voodis, teki all, või isegi kaisus magatud ööst. Minul pole olnud seda, teist ega kolmandat. Oli ainult lõhn…
Elu tänavail
Hilisõhtu. Pigem öö. Nii natuke enne keskööd. Tühjal Karlova peatänaval sõidab täistuuridel pisike punane auto. Selline kehvakese väljanägemisega. Ei ole sportauto ega tuunitud bemm. Kimab hooga, ühel hetkel on politseiauto tal sabas. Tänavanurgal punane auto korraks peatub, kuid keerab siis paremale. Politseiauto vilgutab vaikselt siniseid tulesid, keerab samuti paremale.
Jõuan tolle tänavani, kuhu mõlemad automobiilid pöörasid. Politseiauto juurest astub punase kihutajani nooruke naispolitseinik. Arvatavasti küsib dokumente, kirjutab trahvi või midagi. Loodan naiivselt, et nüüd on meil üks kihutaja vähem.
Ma olen unes.
(On nohu, mis mõtlemistegevust pärsib ja uimasust tekitab.)
Oli Jimi telefonikõne.
Oli Daki.
Kollased nartsissid.
Oli Jim ja tema raamat ja selle esitlus.
Oli Maia.
Kui see poleks uni, siis mis oleks?
Kevaduitamised algasid
Silja jõudis nii äkitselt Tartusse, et pidi mind natukene Raekoja platsil ootama. Ta soovis mulle õnne ja mina talle. Me mõlemad saime ju aastakese vanemaks. Hiiretipsid, mille ta mulle kinkis, on lihtsalt armsakesed.
Kuna Silja kirjutas pikalt sellest, mida me tegime, siis ma suurt lisada ei oskagi. Oli neli silda kuuest (viiest), olid turistipildid ja kesklinn risti-rästi, oli vaimustus raamatupoes, kõige olulisem lause ja palju muud. Olid sellised jutud, mida MSnis ega telefonis ei räägi. Pikad jutud, mis olid mõeldud meile kahele. Ma täiesti tunnen, et meil on mingi Kalade värk teatud asjade suhtes. Ja viieaastast vanusevahet ei olnud ka kusagil. Ma räägin sulle, et ma tahaksin hoopis sinuga koos Haapsalus koolis käia ja sinu toredate tüdrukutega seltsida.
Ma mõtlen, et peaks puhkuse hilisemaks nihutama ja augustiks Haapsallu kolima. See oleks suurepärane suvi. Ja neid kilomeetreid, mis me koos ära kõnniksime. Ketsidega ja paljajalu, pimedas ja valges. Siljaga koos oli vahva. Ja ma ei vedanud teda salajasse laborisse ega teinud temaga bioloogilis katseid.
Lepatriinune
Aitäh kõigile toredatele, kes eile tulid ja olid! :) Hea meel oli teid näha ja seltskonda jagada.
Aitäh ka teile, kes saatsite sõnumi või helistasite või muul moel mind meeles pidasite ja õnnesoovidega üle külvasite!
Korra aastas nii palju head korraga kogeda on tegelikult suurepärane.
Esimene õnnitlus saabus kell 00:25.
Kõige kaugem õnnitlus jõudis minuni Torontost (umbes 6663 km).
Hea, et mul on suur kirjutuslaud, muidu ei mahuks kõik lilled ära. Šokolaadi on rohkem kui kilo jagu. On naeratusi ja uusi lugemiselamusi ja kõrvas kantavad hõbedased pihlakad.
Paberile sai kummalis-naljakaid ideid ja märkmeid üles tähendatud. Suurem osa neist jäidki kuuljate kõrvu. Vahva oli. Nagu ühel sünnipäeval olema peab. Sõbrad on parimad.
Otsisin eile peegli ees kortse. Neid polnud. Järelikult pole see 23+1 nii hirmus midagi. Ma kartsin, et see number on tohutult suur kõigi teiste kahekümneste vahel. Ei ole hullu miskit. Number veel vanust ei tee.
Päikest teile!