“I have all the time in the world…” kostub sülearvutist, mille taga kaks meestudengit asjatavad. Neil peaks praks olema. Ma ei tea, kas nad teevad praksitööd või kuulavad niisama muusikat. Aga muusikat kuulevad kõik. Hea valik. Ma tahakski elada muusika sees. Siis poleks mind olemas nii nagu olen. Oleksin midagi paremat.
Category Archives: Hetked
Hetked on need, mis vajuvad uttu…
Kõik see…
Kõik see vesi…
… mis maha sadas.
Kõik see tuul…
… mis näkku puhus.
Kõik see külm…
… mis ihusse puges.
Kõik see sügis…
… mis ikka kestab.
Imelised ämblikud
Täna avati Tartu Zooloogiamuuseumis näitus “Imelised elusad ämblikud”. Mul oli kutse ja muidugi kasutasin võimalust midagi huvitavat kaeda.
Ämmelgad on võrratud! Neid on seal mitukümmend, lisaks mõned skorpionid ja tuhatjalgsed. Ämblikke oli karvasemaid ja siledamaid, suuremaid ja väiksemaid, kirjusid ja ühevärvilisi, ohtlikke ja rahulikke… Nad püsisid kenasti oma terraariumites paigal, et neid imetleda saaks. Mõned olid end klaaskasti nurka peitnud, kuid nägemata ei jäänud ükski. Sain üht suurt hallikat karvast tegelast ka korraks käes hoida – pehme ja soe oli.
Panin tähele, et need eksootilised tegelased koovad pisut teistsugust võrku kui kohalikud ämblikud. Nende võrk oli kuidagi tihedam, nagu laialikistud vatitups. Või nagu tihe piimjas udu.
Lemmikuks valisin ühe musta värvi ämbliku, nime kahjuks ei mäleta. Ta oli üleni tume, nagu sametist tehtud, kuninglik ja elegantne. Kutsus lausa pai tegema (mida muidugi ei saanud teha).
Tasaseid ämblikke vaadates hing puhkas, rahu jõudis minusse tagasi. Eilne kõhklustepuhang vaibus. Ma pidasin pika päeva vastu, tunnet alla anda ei tekkinudki. Sain vist tagasi rööbastele.
Ära olin
Kooki ja kohvi sai nädalavahetusel enam kui küll. Ja bussiga sõidetud. Ja bussis võõraste inimeste jutte kuuldud-kuulatud. Ja valimatult-valikuliselt telekat vaadatud. Ja kõva häälega räägitud ja vait oldud. Ja kuud ja tähti aknast vahitud. Ja magatud ja varem üles ärgatud. Ja väsinud oldud ja puhatud ja mitte midagi tehtud. Ja ehtsat siidrit joodud. Ja mõeldud, et maalapsed on palju lahedamad kui linnalapsed. Ja üldse mitte Tartus oldud. Vanaisa juures olime.
Lodjasõit
Tõrvalõhnaline matsakas lodi oli esimesest puudutusest lummav. Midagi ehedat, midagi ausat, midagi ajatut oli tunda selle aegade hämarusest pärit laevukese pardal.
Istuda ja vaadata, kuidas linn sinust tasapisi eemale ujub. Kuidas vesi paljastab oma madalusi keset jõge (sest veetase on kurvastavalt madal). Kuidas aega pole ja rahu poeb hinge. See oli hea tunne.
Sõit oli lühike, kuid sellest piisas, et armuda lodjasõitu. (Pruunisilmset lodjameest ma ei parem ei mainigi…) Ma oleksin nõus Jõmmu pardal sõitma maailma lõppu ja veel kaugemalegi.
666+1
Laupäeval käisin L.-ga ja S.-ga Põlvamaal seenel. Seeni oli väga vähe. Koerloom, kes metsas end võhmale jooksis, viskas lõpuks kõige porisemasse lompi pikali. Parim seenekoht oli maakonna piiril poe juures, kus tädike kukeseeni müüs.
Õhtul vastasin Aadu kõnele. Viga! Suur viga oli ka temaga kokku saada. Kuna ma niikuinii Püssikasse Ursula pärast läksin, siis mõtlesin, et noh, mis see paar sõna Aaduga rääkida ei ole. Viga, viga, viga! Õnneks ta lahkus ja ma sain pisut muusikasse sulada. Hea, et on Ursula ja nii… (:
Hiljem istusin Emajõel pontoonidel ja vaatasin vett. Kirjutasin märkmepaberile “Heade soovidega kirja leidjale! Päikest :)”, voltisin sellest pisikese laevukese ning lasin voolul kaasa viia.
Riia mäel otsustasid kaks huligaani oma jõudu näidata ning lükkasid viidaposti ümber. Hoolimata minust teisel pool teed, hoolimata möödasõitvatest autodest ja politseiautost. Täna oli post püsti, kuid vildakas ja viidad näitasid vales suunas. Nõmedikud!
Täna avastasin pesus olles koleda sinika põlveõndlas. Kuidas küll? Kaubanduslikku välimust pole ollagi.
Homme algab minul 18. kooliaasta. Inju KEK esineb enne aktust trepi peal, aga mina olen sel ajal koosolekul. Kahju. :(
Ööd pole endiselt magamiseks, vaid kõndimiseks. Üle mäe linna, üle mäe koju. Mitte ala mäe enam. Isegi ei tea miks.
Kõdulinna öö
Õhk on soe. Tuul sahistab veel lehtes puudes. Vahelduseks sätib mu niiskusest krussi tõmbunud juukseid näo ette ja siis näo eest ära. Vaikus, muidu on vaikus. Ainult tuule hääl on vaikuses.
Kosmosenurgal istub teise korruse aknalaual kass. Istub ja vaatab mind. Mina vaatan teda. Aknad on lahti, nende taga on nohisevad unerändurid. Kedagi peale minu ei kõnni siin.
Vihma sadas, jättes endast erisuguseid peeglikilde maha. Minu tänav on üks pimedamaid. Kased sülelevad tänavavalgustuslampe, lastes kõigest varjudel paista. Aga ma tean, kus lombid on, ning astun neist mööda ja üle.
Mitte ei taha minna nelja seina vahele, kui väljas on selline öö vaid minu päralt.
Sürr
Joon kohvi. Söön kooki. Otsin netist materjale Emajõe kohta. Kõrvalruumist kostub raadio Elmar. Pime on. Ja kohe lähen ma jälle filme vaatama.
Kaks tundi nihkes
Laupäeva ennelõuna leidis mind kollasest bussist, mis suundus Tallinnasse. Linn oli nagu alati: kirju, sagiv ja liiga palju. Kondasin tavakohaselt kaubamajades ringi. Hea, et Mikk tööl oli. Ta lubas mul istuda rohelisel täispuhutaval tumbal, kuid mul tekkis seal väikeseinimese tunne. Aga ta ise oli toredam nagu alati. (:
Ka Silja jõudis linna ning minutiks toimus blogijate kokkusaamine. Me otsisime pargis kohta, kus istuda. Lõpuks ka saime. Milliseid kujusid seal nägi! Ja ma ei mõtle selle all monumente, vaid päris inimesi. Ja tuvid olid muidugi ka. Ja trepi peal oli Mäki kandik, mis oleks sobiv küpsisetordi tegemise jaoks. Kusjuures – Silja ongi selline, nagu on. Hea ja tore tüdruk.
Seejärel ootas meid sõit Kaliimirebase punases autos Arni sünnipäevale. Mõned vanad näod, mõned uued näod. Targad jutud, mis tekitasid minus kohati tunde, et elan liiga kitsas maailmas. Et nii palju on veel teada, aga mina ei tea, et seda kõike on võimalik teada. Nüüd ma sain natuke rohkem teada. Ja Kuriloom on tegelikult ka olemas. Koerahääled magamistoa ukse tagant on päris, mitte lindistatud. Aitäh Arnile ja Katile lahke vastuvõtu eest!
Pühapäeva hommikul ärkasin pärast normaalset und ühe mäe ühes paneelikas. Võõras kohas on isegi minul unega probleeme, kuid seekord mitte. Eks õe juures on ikka kodusem kui mujal. Pärastlõunal ootasin keset munakive ja turiste Arabellat. Läksime šokolaadikohvikusse ning hellitasime end parima šokolaadijoogiga. Nii õdusat kohvikut pole kuskil mujal (Rakvere Art Cafe jääb teisel kohale, tegelt). Kell 17 startis rong, et vahelduva tempoga ja pisukese hilinemisega meid kodulinnadesse tagastada. Tartu võttis mu vastu vihmamärja asfalti ja vaimuga.
Tahaks potsatada pehme pilve sisse ja päikese käes põõnata.