Mõnikord ei ole lood hästi.
Ma olen halb inimene. Andsin lubaduse, aga otsustasin siiski ümber. Inimene, kes minu peale lootis, sai vihaseks ning ei taha mingeid vabandusi kuulda. Ma saan aru, miks ta on pahane. Tal on selleks õigus. Ma arvasin, et ma täidan selle lubaduse, aga lõin kahtlema ning otsustasin jääda praeguse olukorra juurde. Arg ja halb olen. Ei julge muutust teha ega “ei” öelda. Nii et ärge minuga mingeid kokkuleppeid tehke, ma ei pea neist kinni.
(Tunnen ennast ka pahasti, aga see ei loe enam.)
Kellele esimene lumi, kellele kolmas nohu.
Jah, ma olen jälle nohune. Olin septembris, olin oktoobris. Nüüd siis novembrinohu. Kipub traditsiooniks saama. Hm, kas jõulud toovad ka nohu?
Nohu ja muud tervisehädad on ilmselge märk sellest, et olen pikemat aega omadega läbi. Ületöötanud, emotsionaalselt ja vaimselt väsinud. Püüan rahulikult võtta, kuid teisalt on vaja toimetuste-tegemistega järje peale saada. Nii see ratas veereb.
Kui keegi tahaks mind spasse puhkama saata (aurusaun mõjub hingamisele hästi), siis ära ei ütleks.
Ja aitäh neile, kes aeg-ajalt mu vastu huvi tunnevad :)
Ma olen majanduslikult ja emotsionaalselt pankrotis.
Kui kolm kuud järjest tekib küsimus, kas maksta arveid või süüa kuu lõpuni, siis tuleb teha karm otsus. Antud juhul tähendaks see, et koliksin (ajutiselt) soodsamasse üürikorterisse, mida tuttav pakub. Edaspidi tuleks leida iga päev paar tundi ahju kütmiseks, aga no mis sa hädaga teed. Niimoodi jätkata ka ei saa. Selline olukord ei käi mitte ainult rahakoti, vaid ka enesetunde ja tervise pihta. Kuskilt otsast peab oma eluga uuesti ju järje peale saama.
Neljapäevase õppeprogrammi külmas sügistuules ja rahutute lastega elasin üle. Õhtul käisin rock’n’rolli ja burleski peol ning seda ma enam nii hästi üle ei elanud. Reede hommikuks oli kurk valus ja nina nohune. Ju siis oli mingi haigusevimm enne sees, ent neljapäevane pikk ja tihe päev soodustas haiguse avaldumist. Reedel tuli kurguvalu trotsides siiski neljale huvilisele väljakuulutatud õpituba läbi viia. See oli ka kõik. Koju laekusin palavikus, paistes kurgu ja külmavärinatega. Trennid jäid vahele, nii kahju. Eks siis tohterdan end jälle…
Kuna mul on külm ja füüsiliselt paha olla, siis nimekirja kolmest heast asjast ei tule :(
Mul on nii kahju, et ma ei osanud hoida seda head, mis vahepeal oli. Ei teagi, miks juhtus nii, et muutusin negatiivseks, kiivaks ja tõrjuvaks. Elu ja tema imelikud kogemused… Nüüd jälle üks hingetõmme korraga.
Millal ükskord kõik korda ja heaks saab?
Selline kuhi kuhja otsas elamine ei vii mitte kuhugi. Lihtsalt lämmatab, muudab ükskõikseks ja tuimaks. Väsitav ja tüütu on selles seisu olla, aga välja tulla ka ei oska, ei jaksa ega teagi, mille nimel veel pingutada on. Olen kui magneti eemaletõukav pool.
Ja küünarnuki lõin ka ära. Valus on.
Midagi… peaks ette võtma. Iseendaga.
Väsinud, tujukas, pahur, ei suuda keskenduda jne.
Töösabad endiselt ootavad sõlme sidumist. Püüan mõne asja puhul käega lüüa, enam pole aega täiuslikkust taga ajada. Püüan esmalt korda ajada tähtsamad ja tähtajalised ülesanded. Siis vaatab edasi.
Detsember on ilmselt kuu, mis mulle kõige vähem meeldib. Teen elu endal raskeks ja teistel ka. Või teeb seda ikkagi detsember?
Jõuludest ka ma suurt ei hooli. Minu jaoks pole neil enam ega veel tähendust. On vaid kiire projektide lõpetamise ja aruannete koostamise aeg. Noh, vahel on see ka väike puhkuseperiood.
Midagi-midagi… kus on mu positiivsus ja lõputu lootus?
Lugesin läbi juhendi viimase ja lõpparuande koostamise kohta. Lugesin mitu korda soovitusi selle kohta, mida lõpparuandes esile tuua. Hakkasin kaks-kolm korda midagi kirja panema. Kustutasin ära. No pagan küll, mu pea tõesti ei võta enam, mida, kuidas ja kui palju ma üldse peaksin kirja panema. Ma tahaksin veel täpsemat juhendit, vormi, midaiganes.
Loend ei kõlba, pikka juttu kirjutada ei saa… No mida siis?
Kuramuse keeruline on kõik. Lähen koju magama.
Püüan nii ja püüan naa, kuid tundub, et ikka jääb midagi vajaka või teen valesti. Võib olla ma ei sobigi selleks?
Ja taevas on tähti täis…