Fakt on see, et ma igatsen sind.
Mul on hea meel, et sa olemas oled.
Armas oled, väike tüdruk.
Kui ma sinusse armunud olen, on see minu probleem.
Kolm esimest lauset on juba tavalised, mida ta mulle ütleb.
Viimasega ehmatas ta mind eile.
Ma jätangi selle tema probleemiks.
Sest jutt on küll mesimagus ja meelitav, aga ma endiselt ei kujuta teda enda kõrval ette.
Kas peaksin teda eemale peletama hakkama?
Pliidi alla tuld tehes kõrvetasin paremasse peopessa pisikese armi. Õrnalt annab tunda. Minugi poolest võib ta jääda, väikseid arme on mul siin ja seal niikuinii.
She Doesn’t Belive In Shooting Stars, She Belives In Shoes And Cars.
[LR.-i displey-nimest 10.septembril 2007]
Aga mina usun langevatesse tähtedesse? Kas see ei lähe Sulle korda?
Blogide uus puu hakkas õitsema. Ikka Blogtree.
yRJUzEWsEs
Ilusatest ja hubasust õhkuvatest majadest möödudes tunned eriti valusalt, et sul pole oma kodu. Maja ja tuba, kus elad, ei ole kodu, vaid elukoht. See tähendab, et seal on su asjad ja seal oled sa sunnitud magama ja olema, kui mujal olla ei saa. Sa ei taha sinna minna, külaliste kutsumisest rääkimata. Sul puudub motivatsioon ja tahe seal üldse midagi teha. Mõnikord tundub lausa sõna kodu negatiivne ja vastumeelne…
Juba pikemat aega on üsna nukker jalutada mööda neist toredatest majadest, mille akendest paistab sooja valgust ja kostub rahulolevate inimeste juttu. Ja kuigi sa tead, et teatud tänavatel kõndimine ja majade nägemine lööb sul valusalt hinge, sa ikkagi sätid oma käigud sealt kaudu.
Majad, millel on suur või väike aed või tagahoov, kus naabrid suveõhtutel grillivad ja lapsed ringi jooksevad.
Majad, mille akendest sisse piiludes näed kõike seda, mida enesel pole ja mida senimaani vaid ajakirjade läikivatelt piltidelt näinud oled.
Majad, millel on laiad aknalauad või trepid või rõdu või veranda, mis loodud istumiseks, kohvitass ja raamat ühes. Või siis väikese veini lahendamiseks ja maailma lahti harutamiseks ühe või rohkema sõbraga.
Maja, mida ei häbene teistele näidata kui kodu.
Maja, mis ongi su kindlus.
Koht, kus sa viibid hea meelega suurema osa oma töö- ja koolivälisest ajast.
Koht, kuhu sa tahad pärast pikka päeva minna. Ilma et nutt kurku tuleks.
Koht, kuhu kutsuda külalisi lähemalt ja kaugemalt, nii hetkeks kui ka pikemalt viibima.
Koht, kus võid kuulata lemmikmuusikat just nii kõvasti või vaikselt, kui tuju on.
Koht, kus saad üksinda ärgata heas tujus.
Koht, kus ei pea ust kinni panema või ööd ootama, et natukenegi omaette olla.
Koht, kus keegi ei jaura, ei kommenteeri, ei sega, ei räägi samu asju sadu kordi…
Oma koht.
See postitus on mustandina pool suve seisnud ja pole ikkagi valmis. See teema ei saa kunagi otsa ega kao ära ning on painanud oluliselt kauem kui pool suve. Karta on, et see paine ei kao kuhugi… mitte enne kodu leidmist.
Mida teha, kui…
on reede,
tööpäev on läbi,
söömas on käidud,
mõte ei liigu,
natuke on väsinud olla,
koju ei viitsi/ei taha minna,
oleks vaja korjata tõrusid ja hobukastaneid,
homseks Pärnus toimuvaks sünnipäevaks võiks end välja magada,
tahaks olla üksi ja kellegagi koos samal ajal,
tahaks kogu aeg kuulata üht kindlat Simply Redi lugu,
ostlema ei ole mõtet minna, sest midagi niikuinii ei leia, aga uusi teksapükse on vaja
ja üleüldse võiks olla jälle kohustustevaba suvi?
Siis tuleb minna jõe äärde raamatut lugema.
Kõige lemmikum ja oodatum sündmus. Kõige tartulikum vabaõhukino, maailma kõige nunnum ekraan, kõige ilmatrotsivam ja sõbralikum publik, kõige mõnusamad õhtu- ja öötunnid.
Publik tõestas oma truudust viimasel õhtul, kui tuul ekraani pikali puhus ning selle püstiajamiseks kulus kolmveerand tundi. Nagu paljud teisedki istusin ja kuulasin taustaks mängitavat Seal’i ja nautisin olemist.
Sadas vihma ja ma ei lahkunud. Oli külm, mõnel õhtul kõigest 6 kraadi, ja ma ei läinud ära. Sest külm ununeb ja varbad sulavad koju jõudes üles. Elamus on see, mis tõmbab ja lummab.
Esimesel õhtul ei jõudnudki filme vaatama, sest teised asjad juhtusid vahele.
Teisel õhtul algas minu tARTuFF meeldiva filmiga, milleks “Elsa ja Fred”. Südamlik lugu sellest, et armastus ei küsi vanust ning elu tahab nautimist enne, kui otsa saab.
Teine film “Loomu poolest metsikud” algas hoiatusega vägivalla ja vere kohta ning seda ka kohe sai. Sel õhtul mul polnud tahtmist vägivalda ega verd näha, seega võtsin suuna kodu poole.
Kolmandal õhtul jäi nägemata esimene film, kuid teiseks seansiks olin kohal. Bollywoodi toodang “AS Pulmareisid” sisaldas midagi igast žanrist: romantiline komöödia segatuna natukese draama, ulme (superkangelased!) ja märuliga. Muidugi ei puudunud traditsiooniline tantsimine ega laulmine. Üllatav oli geiteema sisse toomine filmi. Rahvas elas vägagi kaasa. Ühesõnaga – Bollywood on lahe!
Neljanda õhtu avafilmiks oli “Emma õnn”. Natuke tänapäevast ja realistlikku muinasjuttu meenutav lugu avarii teinud Maxist ja Emmast, kes ta enda hoole alla võtab. Muidugi juhtub neil armastus ja enne kui Max siit ilmast läheb, abielluvad nad. Nagu kurvas, aga õnneliku lõpuga muinasjutus.
Ja siis tuli klassika, mida ma tolle hetkeni näinud ei olnud – “West Side Story”. Teate, see oli naljakas! Mehed, kes keksisid ringi liibuvates kukepükstes ja olid muidu lakutud-silutud väljanägemisega. Muide, ühel neist olid roosad sokid! Story iseenesest oli dramaatiline, kuid etendamine kergelt koomiline. Tants oli suurepärane, aga see oli ka põhiline, mis mu huvi üleval hoidis. Teist korda ei viitsiks vaadata. Pealegi oli külm ka.
Viies õhtu tõi ekraanile “Triggeri”. Kui asjasse on segatud lapsed ja loomad ja kiindumus, siis ei ole suurt muud öelda.
Teine film “Molière” viis ajas tagasi kaunile Prantsusmaale. Peaosaline meenutas Johnny Deppi nooremat venda ja üks naisnäitlejatest Sara Jessica Parkerit. Intriigid, saladused, kavalad plaanid, võrgutamine, abielude sobitamine ja muu õukondliku elu juurde kuuluv… Mõnus komöödia sai kokku.
Kuues õhtu. Mu kõige lemmikum film (sai ka publikuhääletusel esikoha) – “Harold ja Maude”. See film ravis mind terveks eelmise päeva juhtumistest. Uskumatult peen ja tabav huumor pani kogu publiku muigama ja muhelema. Ma ei oskagi kirjeldada, kui kümnesse see film tabas. Ei välista, et 80aastaselt ei võrguta 20aastast poissi. Seda filmi peab nägema. Kui meeldib, meeldib. Kui ei meeldi, ei meeldi. Öeldi palju elutõdesid ja mõtteid.
Vastupidi pööratud teemaga film “Veenus” oli natuke häirivam. Dialoogid olid head ja nii mõnegi mõtte noppisin.
Tagantjärele siis sellised elamused ja mõtted.
Miski aga ei saa vastu tundele, kui istud riietekihtidesse pakitult klapptoolil ja ahmid endasse filmielusid.
Eile keksis ühe kohviku trepil tuntud odaviskaja Andrus. Hüppas käed-jalad harki mu tee peale, ma laveerisin vaikselt kõrvale. Silmanurgast nägin, kuidas ta väljus ja ukse ees veel paar kummalist poosi tegi. Veider.
Tahaks osta hästi palju raamatuid, muusikat ja filme. Võiks elada mööbli-raamatu-muusika-filmipoes. Täna jalutasin sisustuskaubmajast läbi ja nägin seal väga lahedaid tugitoole ja lahmakat diivanit. Oleks korter, kuhu seda diivanit ja neid ägedaid toole panna. (NB! Pakkuge mulle kodu.) Markus Daanielit nägin ka, täitsa juhuslikult.
Sellest, et su sõbrannalt on küsitud midagi olulist ja tema on vastanud midagi olulist, saad teada Orkutist pilti vaadates.
Uus meelepärane värvikombinatsioon on kreemikas valge helerohelisega.
Kas ja kuidas mu jaks käib üle 50 pubekast, näitab sügis.
Kaks päeva järjest R.-ga kokku juhtuda on väga tartulik ja tore.
Jätkuvalt vihkan hommikuid, kui ei saa ärgata üksindusse, ja õhtuid, kui ei saa uinuda rahus ja vaikuses.
Lühidalt.
Augusti lõpus jäin ühel sünnipäeval silma ühele mehele. Mina sain sellest teada mõni päev hiljem, kui ta hakkas minuga MSN-is suhtlema. Kolm päeva läks kogu mu aeg ja tähelepanu temaga rääkimisele, tema sõnumite lugemisele ja telefonikõnedele. Ta piiras mind otsekoheselt ja pidevalt.
Mitte et ma meelitatud poleks olnud… Olin ikka. Korraga meeste tähelepanu alla sattuda tekitas tunde, et olen lõpuks õitsema löönud. Harjumatu tunne, aga omamoodi meeldiv.
Veel paar päeva hiljem võttis ta kätte ja sõitis ühest riigi otsast teise, et lihtsalt mind näha. Mu meelest oli see esimene kord, kui keegi minu pärast midagi sellist tegi. Ta hoiatas mind paar tundi ette, nii et taganeda polnud mul suurt kuhugi. Veetsime päeva ja õhtu ja tüki ööstki linna peal siin ja seal.
Ta korrutas pidevalt, et olen armas ja meeldin talle. Kahjuks ei saa ma siiani ega ka edaspidi talle samade sõnadega vastata. Jah, temaga on tore rääkida ja ma niisama suhelda, kuid ma ei tunne tõmmet. Sest…
… ta on minust 14 aastat vanem
… ta suitsetab palju
… tal on lapsed
… ta on elanud liiga palju rohkem kui mina
…
Ma võiks veel otsida puudusi ja fakte, mis mind häirivad. Ehk siis vabandusi. Aga mõnikord pole vaja muud põhjust kui ei taha ja ei tunne sama.
Paar viimast päeva on ta mulle rahu andnud. Ju saab aru, et ma ei soovi enam nii väga suhelda. Mis edasi, ei tea.
Ikka tahad seda, keda ei saa, ja kui keegi tahab sind, siis sina ei taha teda.
Või ma pipardan liiga palju?
Birx arvas nii. Ei hakka vaidlema. :D