On ilusaid retoorilisi küsimusi, mis mõnikord tekivad ja mida vahel mõtlemata esitad, tundes hetk hiljem end pisut narrina. Häbened veidi oma telefoniekraani põrnitsedes ja ühmad „Las läks… las olla. See ei tule niikuinii kunagi jutuks. Mina unustan ja tema unustab ka.”
Tihtilugu pole neile ilusatele küsimustele ilusat vastust. Või polegi vastust. Või on vastus, aga seda ei ole sa suuteline sõnadeks moondama, aga sa tead. Sa lihtsalt tead.
Las need ilusad retoorilised küsimused olla. Las nad olla küsimata või küsitud, vastuseta või vastatavad. Las nad olla. Vähemalt sa tead, et sel hetkel mõeldi sinu peale.
