Hommikul oli loeng. Aine läbimise tingimusi kuulasin mõru muigega.
Loengutes käimine on vabatahtlik.
Aga kohalkäimist kontrollitakse nagu gestaapos.
Puududes rohkem kui kahest loengust, tuleb sooritada lisaks hindelistele kodutöödele eksam, mida muidu teha pole vaja.
Üldine suhtumine on umbes nii: kui sa oled (erialal) töötav tudeng ja ei saa käia loengutes, siis jäta tööl käimine sinnapaika ja käi koolis.

Netis tavapäraseid asju tehes sattusin korraks ka mujale. Poriloopimise tandrile. Maailm on ikka igasuguseid täis. Mõni suudab rohkem rokka laiali loopida, kui teised eest ära hüpata. Tuleb lihtsalt ignoreerida. Kaua sa ikka jaksad.

Läksin tundi andma. Selgus, et ei saagi, sest ei saanud asju kätte. Homme siis uuesti ja paremini. Tundide ettevalmistus ja kõik muu tekitab üksjagu pingeid, aga mõnikord aitab noortega tegelemine need pinged just maha võtta. Klassi ees tuleb muu peast visata ja keskenduda hetkele. Ühtpidi väsitav, teistpidi maandav.

Homseks on vaja üks töö asi ära teha. See tähendab mõtlemist, inglise keeles kirjutamist ja ideede head esitlust. Neljapäevaks on vaja teha üks koolitöö, mis samuti tähendab ideede otsimist, kirjutamist, mõtlemist, arusaadavat väljendamist. Neljapäeval jooksen end niikuinii pooleks. Ühest loengust teise ja kolmandasse ja tundi andma ja konverentsile ja… Reedel kavatsen teha nii vähe, kui võimalik, sest pikk ja hubane õhtu on tulemas.