Tänase oleks hea meelega võtnud vabaks, et nädalavahetusest välja puhata. Puhkamise võib siin vabalt asendada väljendiga üksinda magada. Nüüd ma saan aru küll, miks öeldakse, et magatakse kahekesi ja puhatakse üksi. Sest kahekesi on muudki teha, kui end välja magada. Näiteks Tema selga silitada ja kaisus olla.
Laupäevane tihe programm pealinnas sisaldas muusikali “Fantoom”, jalutuskäiku ja õhtusööki restoranis. Natuke kahju, et ilus ilm kasutamata jäi. Paistis ju päike, sinine taevas ja hiljem kuu, mida hallil sügisel nii vähe näha.
Muusikal oli elamus omaette. Esiteks seepärast, et ma pole ühtegi suurt muusikali vaatamas käinud (kooliajal vist midagi käisime vaatamas). Teiseks oli tegu huvitava looga, mis oli filmidest märksa erinevalt lahendatud. Plusspunktid eriefektide ja kostüümide eest, mis olid tõesti pilkupüüdvad ja põnevad. Osatäitjad olid hästi valitud. Kui Hanna-Liina Võsa lavale ilmus ja laulma hakkas, jooksid mul judinad üle ihu. Nii selge, tugev ja samas õrn hääl. Etenduse algul oli heliga probleeme, kuid see lahenes. Minu kõrvakuulmine ainult ei lahenenud, sest mõne laulja tekstist ei saanud kohati aru. Headest häältest ja rollidest rääkides tuleb mainida ka Chalice’i, kes nägi šeff välja ning laulis samuti suurepäraselt. Tõnis Mäe ja Chalice’i ehk isa ja poja duett oli emotsionaalne, ajades silmad vesiseks. Etenduse traagiline lõpp meeldis mulle, olgugi et see oli kurb.
Restoranis käik oli ka midagi hoopis teistmoodi. Ise ei satuks sinna, aga kui viiakse, siis on ju suurepärane. Kolmekäigulise õhtusöögi jooksul sai maitsta peenemate nimedega roogi, mis maitsesid hea. Lemmik oli pardiliha, mille kohta võiks öelda ideaalselt küpsetatud.
Pärast ametliku programmi lõppu jäime mina ja Piir pealinna. Tramm viis meid mitte-Koplisse (oli üks valearusaam :) Kaija juurde. Kaija on üks hea südamega kena tüdruk, kes on väga tegus ning sõbralik. Ajasime kolmekesi tundide kaupa juttu nagu ammused tuttavad, kuigi tegelikult kohtusime silmast-silma esimest korda. Igastahes on jälle üks hea tuttav juures.
Öö. :)
Hommik algas hallilt ja ennelõunal. Lõuna paiku jätsime Kaijaga headaega ning saime paar tänavat edasi kokku Silja ja Karliga. Tee viis vanalinna ja pannkooke sööma. Pannkookidest jagusaamisele vahelduseks rääkisime uudiseid ja muidu juttu. Oli armas vaadata ühele poole ja näha seal istumas Teda ning vaadata teisele poole ja näha Siljat istumas Temaga. :) Nii ongi õige. Et toredatel tüdrukutel on kõrval toredad poisid. Lõpuks nad ikka leiavad teineteist.
Väike tiir vanalinnas, uudisretk raamatupoes ning oligi päev otsakorrale jõudmas. Balti jaamas ootasime rongi, mis meid saju ja tuule eest Tartusse varjule tooks. Igasugune sõitmine on märksa meeldivam, kui sul istub kõrval keegi, kelle käest kinni hoida või keda tukkumas vaadates mõtled, et küll on ikka vedanud. Isegi läbi poolune naeratad, sest Tema on sealsamas.
Ja nagu ikka – kui pikk koos veedetud nädalavahetus möödas on, näib see hetkena, mida tahaks kohe uuesti korrata.