Kotis on suur purk mett.
Sain kätte Epu raamatu “Roheliseks kasvamine”. Selle esilehele on kleebitud ilus punakas-oranžikas vahtraleht. Esimene peatükk ka juba loetud. Väga kena raamat.
Lund sadas.
—
Et kui igas päevas leida kasvõi paar pisikest asja, mis ehk natukenegi suudavad tuju paremaks teha või unustada halva, olgu sekundikski, siis ju võiks tasapisi heamaks minna?
Pea käib juba nädal aega ringi. Nagu oleks mere loksumise kaasa endaga võtnud, aga ei ole ju. Söögiisu on närb, mis siis, et organism ütleb, et on vaja. Mõnel hommikul on tegu, et kaks võileibagi ära süüa. Samas – reedel sai palju pitsat ära söödud. Ei ole see, mida esimese asjana naiste puhul pakutakse. Kaugel sellest. Lihtsalt ongi uimane, paha ja vati sees olla. Mitte ühes tükis.
Tunne on, nagu pudineks siit-sealt. Mitte kildudeks, vaid pudiks, mida ei saa kokku kleepida. Erinevad asjad on mind laiali lammutamas. Üritan end koguda, ei õnnestu. Suutsin vaid plaani välja mõelda, kuidas võiks kõik korda saada. Millal, kas ja kuidas… ei tea veel. Saaks normaalsema enesetunde tagasi. Et suudaks kuidagi olla. Saaks üle hirmu- ja paanikatundest. Saaks rahulikult end välja magada.
Nii palju suutsin, et sundisin end täna tuba koristama. Pikad nädalad olid paraja tolmukihi asjadele kasvatanud. Üritasin eile taas üleskerkinud teemasid selgemaks mõelda. Tulid vaid vabandused ja otsitud põhjused ja tõrjuv suhtumine. Ei saanud midagi selgemaks. Enne olekski vaja seda normimat olemist tagasi. Ja ehk äraminekut ja asjade kirjapanemist ja julgust lahendusi ellu viia. Tuba sai puhtamaks. Asjad jätkuvalt ei mahu kuhugi ära. Igast pabereid ja asju peaks sorteerima ja midagi töö juurde vist viima.
Ainukesed kohad, kus enam-vähem (praeguses seisus enam-vähem) olla on, on duši all ja õues. Soe vesi üle ihu voolamas, lootuses, et viib kaasa kõik halvad mõtted ja läbielamised. Või külmas karges õhus, mis pea õige pisut klaarimaks lööb.
Olen inimesi ehmatanud ja ise väga ehmunud. On juhtunud asju, mida poleks osanud oodata. Mõnikord asjad juhtuvad ja sa ei teagi, et see võimalik on. Siis see juhtub ja kõik aetakse segamini. Olen hakanud rohkem ja kergemini koost lagunema kui varem. Ei suuda enam olla nii tugev, mitte välja teha või mingeid teemasid mitte kaasa võtma. Pisarad tulevad ootamatult ja tihedamalt kui seni. Ma ise ka ei saa kohati enam aru, mis toimub.
Optimism kaob kuhugi ära. Kardad kõige hullemat. Senine lohutav mõte “Homme on parem päev kui täna” ei tule meeldegi. Korraks suudan mõelda “Katsun leida midagi head, kasvõi pisikese hea asja…”. Kas ka seda mõtet hoida? Peab.
Kuidagi peab ju kõik uuesti heaks saama…
—
P.S. See eelnev kuri kiri oli ühele tropile mõeldud, kellest ma midagi teada ei taha.
Jäta mind rahule, raisk!!! Kao minema siit!
Oi, kuidas kuluks ära üks ports täiesti uut, täiesti värsket, täiesti teistmoodi algust… Kui saaks vaid kõike ise muuta… aga teisi ju muuta ei saa. Mõnikord võiks maailm olla must ja valge.
ühtpidi on kõik väga hästi. mina ja K.
teistpidi on kõik väga halvasti. kodune elu on eilsest nagu pommi otsas. iga hetk võib midagi hullu juhtuda. mõnes mõttes oleks hea, kui see ükskord juba läbi saaks.
ma olen täiesti täiesti ahervare varsti valmis.
Täna ma magasin nii kaua, kuni üles ärkasin ehk siis umbes kella 3st öösel kella poole kolmeni päeval. Lülitasin telefoni ka välja, et mitte miski ei saaks mind segada. Seda ohtu, et olematu päevavalgus hommikul silmi kõditades ärataks, ei olnud. Vahet pole, kas tõmmata kardinad akna ette või mitte, samasugune kotis olemise tunne on ikka.
Sain une täis magatud. Mingil määral. Homme on veel võimalus ja siis jõulupühadel. Vaid jõululaupäeval tuleb õigel ajal end teki alt välja ajada, sest buss ei oota, kuni ma suvatsen unest lahti saada.
Kui vahepeal saaks kaissu ka magama… oleks väga viis.
Parem. Hetkedel on parem. Üldiselt tahab terve elu siiski parandamist ja parendamist.
Eile saime koos olla nii nagu ikka. Rõõmsalt, elavalt, suvalises suunas linnast välja sõites ja pimeduses parkides. Ta kallistas mind kõvasti ja küsis, kas olen tõesti päriselt tema oma. Muidugi olen. :) Palju kallistusi, kaisutusi, suudlusi, õrnusi, silitusi, kõditusi selle tõestuseks.
Õhtu lõppedes kiskus ta ikkagi teatud teema uuesti üles. Et ta tahab kogu tulevärki, kuid talle tundub, et mina mitte. Mu tuju sai kergelt muserdatud. Ma tean seda ju, et ta tahab. Ma tahan ka, aga on mingid agad, millest ma ise ka veel sotti pean saama. Täna saatis ta sõnumi ja palus vabandust, et oli oma jutuga liiale läinud. Leppisime kokku, et saame sellest kuidagi üle. Küllap saamegi. Koos.
Homme lähme koos D. juurde jõulujaurile. Põhimõtteliselt näeb siis ka too suurem seltskond korraga meid nüüd koos. Aga kõik on omad ja nii ongi kõige parem.
Jõulurõõmu!
Olen viis ööpäeva arvanud, et 37 miinus 15 on 17. Umbes veerand tundi tagasi avastasin, et ei ole! Ei ole 17, vaid 22! Kuidas ma nii valesti sain arvutada?!? Mu kingituse otsimisretk oleks olnud märksa lihtsam ja kiirem, kui oleksin kohe suutnud õigesti lahutada. Eh, nüüd tulen minna poodi ja leida seitsmekroonine maius või midagi. Teen seda homme, sest täna on jalad seiklemisest väsinud mis väsinud.
Pool päeva õues ringi jooksnud. Porine detsember on masendav. Soojakraadidest ja kihilisest riietusest hoolimata hakkab natukene külm, samas saab nahk märjaks ja mäe otsas on tuul ja… noh, loodan mitte haigeks jääda.
Väsinud ka. Nii sellest ringi jooksmisest, tööde-tegemiste kuhjumisest kui ka väiksest magamatusest. Kuidas ja miks ma üldse saan ärgata, kui hommikud on niiiii hallid, et kübetki valgust ei ole silma tungimas ega unisust peletamas?!? Parem olgu siis pidev öö ja tuled põlemas.
Jaah, ma tean, et üks soovitab mulle rohkem positiivsust. Et võiks mõelda headele asjadele ja mitte nii palju muretseda. Ma ei jaksa hetkel eriti. Natuke tuleb augus passida, siis ehk suudan uuesti edasi minna. Aasta lõpus nagu kuhjuks terve aasta mured ja probleemid ja tegematajätmised ja väsimus ja muu…
Süüa ja magada, palun-aitäh!
Sel aastal on parim jõululaul (ja ainuke uus, mida tean) Pet Shop Boysi “It Doesn’t Often Snow At Christmas “. Neil Tennant näeb nagu alati ütlemata soliidne välja :)
http://www.youtube.com/watch?v=r1V6tN6qNi0
Sama laulu videovarianti vaata ka, see on omamoodi, 7-aastaste laste tehtud.
Jõuludesse mittepuutuv lugu, aga väga hea, eile avastasin, et see on tõesti hea. Arvasin seda juba kevadel, aga nüüd kõlab veel paremini. Hanna Pakarinen laulab “Leave me alone”. (Ma lisaks sinna veel mõned hüüumärgid. !!!!)