Mõni inimene võiks mu igaveseks rahule jätta!!!

Aa, ma vist tahtsin midagi kirjutada siia. Unustasin ära muid asju tehes… Jõululaadal käisin. Ostsin kaks mesilasvahast (?) küünalt, ühe sirge ja sileda, teise keeruga. Tegin ülejäänud laadale veel tiiru peale ja ostsin veel ühe keeruga küünla, kingituseks. Lõhn on nii hää, et lööks hambad sisse. Väga kenad näevad välja. Põlemist pole veel katsetanud.

Muud ei oskagi kirjutada. Blogimissoon on rooste läinud.

Läksin neljapäeva õhtul ikka täitsa liimist lahti.
Esimesed kivid-kännud minu ja K. vahel. Nüüd arvan, et nende suurus oleneb sellest, kuidas ise suhtud. Kas avatult või suletult. Ja see ka, et mida mina suhtest tahan. Ma ütlen ausalt, et ei tea, pole kindel, kõhklen oma soovides. Tean, et tahan temaga olla. On see piisav?

Lisaks kogu muu jura. Kodune elu, mis perioodiliselt vaimset terrorit tähendab. Ja natuke muret on ka töö ja kooli pärast. Et kuidas ma ikka jõuan ja nii.

Reedel tikkusid pisarad alalõpmata silma. Hoidsin neid tagasi. Üritasin vapper olla, kuigi seesmiselt olin nii-nii nõrk. Öösel nuuksusin tasa, kuni magama jäin. No nii läbi ja nõrk ja kaitsetu… Ongi see hetk, et enam ei kannata ega jaksa tugev olla.

Täna annab kõik tunda. Pooleldi nagu magaks, mõelda ei taha nendele küsimustele, mis K. esitas. Tahan lihtsalt kalli ja käest kinni hoida ja end tema kõrval hästi tunda. Ma päriselt ka arvasin sel hetkel, et jäängi temast ilma… Mitte veel, ma nii väga loodan.

Mingil hetkel saab parem. Kindlasti saab.

Teisipäeva õhtu Pusaga kinos ja kohvikus möödus rahulikult. Ta oli nagu ikka. Omamoodi nagu ta on.
Rääkisime suhteliselt tavalistel teemadel: töö, kool, vaba aeg, uni… Ma mõtlesin korduvalt, kas mainida, et mul nüüd keegi. Või küsida temalt “Kuidas muidu läheb?”, aga sinna see jäi.
Filmi vaadates käis mõne korra peast läbi mõte, et mis siis, kui ta oma käe (kogemata) mu põlvele paneb või midagi… Mõte ei jõudnud lõpuni, sest kohe tekkis igatsus hoopis PK järele.
Ei olnud mingeid tundevirvendusi Pusa suhtes.
Et ikkagi sõbrad.

—

Ja täna pani ta minu kinni ja mina tema. :) Et koos siis. :)

Õu fakk.
Selline väsinud kirumine.
Et on uni; et seminaris sai peenelt mööda päid ja jalgu; et sebimist on palju; et autod pritsisid väiksest lombist; et õhtune seminar oli mõttetu; et magada ei saa; et see värjas ikka veel hiilib ringi ja suhtleb mu tuttava(te)ga; et sel nädalal on jälle kiire ja PÖFFile ei jõua eriti; et üldse…

Võib olla ma teen täna valesti, aga eile juhtus nii, et leppisime Pusaga kohtumise kokku. Täna lähme sõjateemalist filmi PÖFFile vaatama ja pärast tasakaalustame seda kohvikus. Ma arvan, et ei ole mõtet muretsema ega mõtlema hakata. See ei vii kuhugi. Me oleme nüüd küll vaid sõbrad. Sest mul on kaiss olemas.

Õhtul läks meel natuke mossi, kui avastasin, et palka saan ikkagi vähem, kui lootsin, ning tegemist on palju ja oma kodu nii pea ikkagi ei saa ja üleüldse…

Vähemalt on lumi. Täna on natuke jõulu versivorstide, glögi, mandariinide ja Bryan Adamsiga. Ja homme saab kogu aeg naeratada.