Kohtusin tänaval juhuslikult Patsyga. Ta päris, kuidas mul läheb ning kuuldes, et ma olen üle töötanud ja puha, üllatas mind hoopis komplimendiga “Igatahes näed sa hea välja.” :D
Seda ka et. Sel nädalal ma ei jaksa. Teate küll mida. Kui ei tea, siis polegi võib olla vaja teada. Ehk kahe nädala pärast on mul aega ja jaksu.
Kui ma töölt ära lähen, on esimene peatus apteek. Apteek, apteek, apteek. Vitamiinid.
Seejärel koju, et natuke süüa ja eluvaimu sisse puhuda. Ja siis on reede õhtu! Täna ma küll kavatsen pidada reede õhtut. Mis siis, et tegelikult olen ületöötamisest kurnatud, aga vaheldust on vaja. Meeldiv vaheldus ootab mind täna ees :)
Näed, Silja, mul on meeles. Mobiilis on meeldetuletus ka. Tänan!
Mingid unenäod on mõned nädalad mu lühikesi magamisi külastanud. Katkendlikult mäletan, et olen näinud järgmisi episoode:
Kolme nädala pärast puhkan nädala aega. Magan ja mängin. Võimalik, et linnast ära.
Vaadake aeg-ajalt metsakaamerat kah. :)
Pörgusse, mina võtan omale pärast meeletut rabamist puhkust! Kunagi mõne nädala pärast…
Tartu Keskkonnahariduse Keskuses Kompanii 10,
kolmapäeval, 20. veebruaril 2008 kell 18.
Keskkonnaõhtu ”Roheliseks kasvamine”
Õhtu külaliseks on ajakirjanik Epp Petrone, kes tutvustab oma raamatut “Roheliseks kasvamine”.
Vestleme suurtest ja väikestest keskkonnateemadest, mis raamatut kirjutades ette tulid. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Kas keskkonnasäästlikkus on uus religioon? Mida võiks õppida oma vanavanematelt ja mida ameeriklastelt? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?
Keskkonnaõhtu on kõigile huvilistele, tasuta.
Keskkonnaõhtut toetab KIK.
Lisainfo
Anneli Ehlvest
anneli.ehlvest@teec.ee, tel. 7361693
www.teec.ee
Retsept: tassile piparmünditeele lisa lusikatäis või paar mett ning teelusika otsa täis jahvatatud ingverit.
Esimesel korral paneb viimane kõige ingverisem lonks nägusid tegema, kuid paari tassi järel harjub maitsega ega pane seda enam tähelegi. Mõjub kosutavalt, kui oled tõbine, aga ka tervele tegelasele tuleb profülaktika mõttes kasuks.
Mina ise hakkan varsti vist pool teelusikatäit ingveripulbrit tee sisse panema. Et oleks maitset ja turgutust immuunsüsteemile. Kes ei tea, milleks ingverit veel köögis kasutada saab, siis vaadaku siia.
Nõuanne: kui oled külmetanud ja on ikka halb olla, jää koju. Maga, söö, joo teed, tohterda end rahvatarkuste või arsti ettekirjutuste järgi. Kui tööd ja tegemised ei lase kuidagi puhata, siis see kõige kehvema enesetundega päev võta ikka vabaks. Või näiteks reede, et siis pikal nädalavahetusel end turgutada. Suhtlemine, mis rõõmu valmistab, teeb ka head.
Tegin nii ja sai parem. Vaba päeva oleks võinud juba varem võtta, kuid aitas see üks reedegi. Sai vähemalt magada. ‘aigena ikka pea ei lõika ja mõtlemistööd suurt ei tee.
Tänan küsimast, parem olla, kuigi päris terve veel ei ole. Küll saan. Sest varsti on tahtmine ikkagi huvitavaid asju teha. :)
Kui nädalakese ei näe, tuleb nii mulle kui ka talle tõbi kallale. Ma ütlesin talle, et ta hoiab mind tervena. Sest nende kuude jooksul olen ma alles teist korda haige (eelmisel aastal olin umbes korra kuus tõbine).
Kui sügisel väheke tõbine olin, lubas ta mul küüslaugusaiu süüa (ja pärast pikalt suudelda) ja jõi minuga ingveriteed ja soovitas paratsetamooli võtta.
Nüüd tohterdab tema ennast ja mina end. Korra saime kokku ja jõime tema pool teed. Hea meelega oleks kahekesi koos kodus haiged. Niisama lihtsalt aga ei saa… :(
Hea on ka üks asi. Pika mittenägemise peale saab aru, et tahan ikkagi temaga koos olla. Mitte, et mingid kahtlused oleks tekkinud, aga kinnitust oma soovis sain küll. Ja kui tema juures köögis suudlesime, laperdasid väikesed liblikad kõhus :)
Ootan millalgi mingit nädalavahetust, et saaks taas kaksi olla.
Ületöötanud (puhkepäeva pole juba viimased 10 päeva olnud).
Magamata (viimased paar nädalat olen oma uneaega paari tunni võrra lühemaks pidanud kärpima, muidu ei saa asjadega valmis).
Söömata (vahepeal pole aega, praegu tõbisena pole eriti isu).
Tõbine (kurk haige, hääle olen ära rääkinud, nina nohune, uimane olla). Aga Kristjan on ka tõbine. (:
Tahaks ilusaid hetki kirja panna, aga ainuüksi oma postkasti potsatanud kirjade lugemine ja kirjade saatmine võtab üksjagu aega.
Tartust Otepääle sõites hakkas lund tuiskama ning kohale jõudes oli maa talvele kohaselt kaetud lumevaibaga. Tagasiteel Tartusse tuiskas samuti.
Olles vastanud poiste küsimusele kohvi saamise kohta ja maininud, et ise ka tahaks, ilmusid nad peagi kolmekesi mu toaukse taha ning ulatasid mulle kaks pakikest 3in1 kohvi. Nii vahva, et nad oma õpsi eest hoolitsevad! :)
Nii pea, kui ma oma rohelise klõpsuga pastaka otsa välja tõmbasin, hoitasid poisid, et see läheb katki. Läkski! Nad jäid paar sekundit hiljaks, aga tühja sellest. Järgmine kord ei ürita igasuguseid asju laiali lammutada.
Õhtul plaasterdasin sõrmenukke, keelasin, lugesin sõnu peale ja koputasin ustele.
Laupäeva õhtul elasin koos poistega Eurovisioonile kaasa. Tolle seltskonna lemmik oli võidulugu. Mõned personaalsemad lemmikud koorusid veel välja, ja see valik üllatas mind siiralt. Nõudsin sisse oma osa kommidest ja kokakoolast, mille nad salaja olid poest toonud. :P Lahe tšill oli!
Natuke pidasime ka padjasõda, muuhulgas sain tekiga pähe. Lumesõda sai ka peetud.
Ja lõppude lõpuks on kõik need lapsed kihvtid ja laager oli vahva!
P.S. Kuigi nad ajasid mu vahel meeleheite äärele ja tundus, et saan oma esimesed hallid juuksekarvad, suutsid nad millegagi ikka mind naerma ajada ja tuju üleval hoida. Halle juukseid leidnud pole. Hoopis särtsu andsid juurde. :D