Ilus, aga ebapraktiline

Posted on by

Lumi on ilus, aga ebapraktiline. Ah, et miks ebapraktiline?

Mu punased saapad, nagu nüüd selgub, ei ole just kõige paremad märja ilma ja paksu lumega. Sest jalad saavad natuke märjaks. Kui jalad saavad märjaks, võin ma külmetuda, hakkan aevastama, nina hakkab tilkuma ja võin haigeks jääda. Seda ma ei taha.

Mu punane jope pole enam esimeses nooruses. Kui ma sumpan lumevallides ja vallide vahel, läheb nahk ikka märjaks. Kui nüüd tuul tuiskab ja tõmbab läbi jope ja üle higise selja, siis võib ka külmetuda. Ei, aitäh!

Sihtkohta jõudmine võtab rohkem aega. Kohale jõudes on püksid poolde säärde lund täis ja märjad. Aga kui mul on vaja viisakas ja korrektne välja näha?

Ja millal ometi saab panna selga punase jaki ja jalga punased tennised/kingad, kõlgutada jõe ääres kiikudes jalgu, jalutada käsikäes läbi tärkava pargi, otsida aias esimesi nartsisse ja sinililli?

Andke andeks või pange pahaks, kuid mina ei näe või taha vaadata lõpuks saabunud lume ja talve ilu. Hing ihkab sooja ja kevadet.

—

P.S. Ära mu väikest virinat nüüd nii tõsiselt ka võta. Arva, kes eile läbi tuisu tööle tagasi naastes istus arvuti taha ja koostas humoorika töölehe “Tere, talv!” ning selle kolleegidele saatis. ;)

Lõpuks leiab

Posted on by

Pärast käike erinevates poodides, nii tuntud kui ka minu jaoks tundmatutes,
pärast enda kergelt iiveldama ajavasse lõhnapilve vuhistamist,
pärast paljusid “Aah, seda tahaks!”-hüüatusi,
pärast kümneid meeldetuletusi iseendale “Sa saad ka ilma selleta hakkama”,
pärast kergekujulise oma kodu sisustamise palaviku põdemist,
pärast mitmeid kõhklusi “Liiga nunnu”, “Ebaisikupärane”, “Kaheti mõistetav”,
pärast nii- ja naapidi kaalutlemisi ja arutelusid,
pärast kõike seda natukest ülepingutamist leidsin ma lõpuks selle, mis tundub sobilik ja õige.

Ma arvan küll.

(Ja pealegi – kallis on ju siis, kui käed on ümber, eks?)

Jälle need küsimused

Posted on by

Taas tekib tunne, et mõtlen liigselt ja võin sellega olemasoleva hea ära rikkuda. Tahaks, et kõik oleks nii-nii hästi, kuigi tegelikkus on kaugel sellest, et viimne kui detail, aspekt, nurk mu elus oleks suurepärane ja laitmatu. Ma ei saa niikuinii kõike ise korda teha ega mitte ka kohe. Ja kõik ei olenegi ainult minust, alati on teised, kes samuti seotud või mõjutavad.

Kas olen salamisi perfektsionist ja ideaalipüüdja?
Kas püüan liiga palju, kuigi saaks ka vähema vaevaga?
Kas tahan tõesti saada ideaali, kuid reaalsus astub vahele, ja kontrastide tekkimisel ongi elu ja tunded kui tugeval sinusoidlainel?
Kas ma mõtlen asjadele, mida pole, aga pidevalt mõeldes nad juhtuvadki? Ehk anna asjale nimi ja see juhtub. Ka halvad asjad.
Miks ma ei naudi hetke?
Kas olen veidi egoistlik ja tahan pigem saada, kui anda?
Miks murelikud ja negatiivsed mõtted tulevad vahel kergemini kui positiivsed?
Kas ma ise teen oma elu raskeks, sest muud moodi nagu ei oska?

Miks ma seda kõike ajusoppidest üles kaevan ja ennast vaevan?

Sest üldplaanis on ju pigem heam.

Küll te olete head!

Posted on by

“Tagasi elus” võiks öelda. Sest koolipraks sai läbi, ees on nädal aega ametlikku puhkust ja nädalavahetus möödus sõbralikus seltskonnas.

Üsna pikka aega tundsin, et ei tea enam kindlalt, kes on sõbrad ja kas mul neid veel ikka on. Kuidagi peidus olin oma kallite inimeste eest. Töö ja kool ja kiire. Ja erinevad elutempod. Erinevate elutempode all pean silmas seda, kuhu keegi on oma eluga jõudnud. Inimesed elavad erineva tempoga ja mingitel momentidel lähevad teed lahku. Armastus, oma kodu, kooselu, abielu, lapsed… Mis iganes järjekorras või mitu korraga või … Aga mingid kraavid ajavad need sündmused ikka vahele (õnneks on ka suurepäraseid erandeid). Näiteks vallaline ja vaba neiu ei pruugi enam leida ühist keelt ega tunda rõõmu kokkusaamisest sõbrannaga, kel mees, laps, kodu. Jah, natuke ehk must-valge pilt, aga praktika on juba teooria paikapidavust osaliselt juba tõestanud.

Igastahes, eile ma tundsin, et mul on ikkagi sõbrad olemas ja üks oluline kriteerium on see, keda sa tahad näha ja kellest puudust tunned. Olid kohal need, keda ma tõepoolest näha soovisin tähtsa sündmuse puhul ja kelle kohalolek mulle ainult rõõmu valmistas. Kahjuks olid mõned isikud puudu, kuid nad oleksid tulnud, ma tean.

Jah, sõbrad. Olemas. (Rääkimata sellest ühest eriti kallist sõbrast :)

Sündmusest. Oi, kuidas mulle meeldis! Sõbrad teavad, mida kinkida. Sõbrad teavad, mida õnnitluskaardile kirjutada. Sõbrad peavad meeles, et lilled rõõmustavad. Sõbrad teevad komplimente* ja tellivad üllatusjooke. Sõbrad tuletavad teistele sõpradele asju meelde. Sõbrad ei pane pahaks, kui sa imelikke küsimusi küsid. Sõbrad mängivad sinuga rahulikult piljardit, kuigi sa ei oska. Sõbrad viivad su autoga koju, et saaksid lilled vette panna, ja siis ümber nurga enda juurde külla. Sõbrad lubavad sul koos oma kalliga ööseks jääda ning küpsetavad hommikul teile pannkooke. Sõbrad on su ümber ja teevad sul olemise heaks ja õnnelikuks. Sõbrad on parimad!

Aitäh teile! Armsad olete.

* Birx tegi komplimendi mu musklite kohta. Vanaisalt päritud, muide. Sellele lisandus hommikul Kersteni kompliment, et mul on ilusad veenid.

Esmaspäevaõhtune kontoripostitus

Posted on by

Töökaaslased hoolitsevad selle eest, et ma end paksuks sööks (jätkuvalt) ja et mul oleks strateegiline kommivaru kontoris olemas. Ehk – mulle toodi täna tagantjärele sünnipäeva puhul kommi. Ja ilusaid lilli ja põnevaid toataimi ka.

Laupäeval võib olla mõned väljavalitud saavad ka tuua.

Komme süües kerkis esile hüpotees. See on: mida keerulisemaks muutub Kalevi kommipaberi avamine, seda väiksem on komm. Kontrollimiseks oleks tarvis samu komme vanades ja lihtsamini avatavates paberites. Aga neid ju enam ei müüda! Mõttetult palju pakendit tekib, aga kommi saab ainult hambaaukudesse. Nii ei saa ju end paksuks süüa!

Laupäevaõhtune kontoripostitus

Posted on by

Eelmine postitus oli tegelikult 936., aga see selleks.

Hetkel on kahju, et ma pole töö juurde tekitanud strateegilisi konstantseid küpsisevarusid. Külmkapist pole midagi võtta, tee on liiga lahja, et kõhtu täita. Reedel tõin kotitäie küpsiseid, kuid järelejäänud osa viisin koju. See oli viga! Oleks võinud kappi peita, saaks praegu nosida. Tuleb organiseerida söögivarusid.

Jah, ma olen laupäeva õhtul kontoris. Teen tööd, näen vaeva, siis tuleb ka puhkus. Täpsemalt 17. märtsil.

Üks mitte just kõige meeldivam asjaolu söögi puudumise kõrval on see, et nädalavahetusel on kontoris külm. Käed on täitsa teist värvi tõmbunud ja liiguvad pisut kangemalt kui muidu.

Positiivse poole pealt saab suure plussina esile tuua rahu ja vaikuse ja internetiühendusega arvuti ja selle, et keegi ei sega ja ma saan teha ära asjad, mille tähtaeg oli keskmiselt üle-üleeile.

Töökat naistepäeva!

Postitus 999

Posted on by

Ilus hommik. Pilved on hajumas ning päike ja sinine taevas nähtavale pääsenud. Asjaolu, et on reede ehk tööpäev, ja seetõttu ei saanud jääda voodisse kauaks mõnulema, on täiesti ebaõiglane. Sest pärast sünnipäeva võiks ju ka saada vaba(ma) päeva olesklemiseks ja nautimiseks. Selmet ärkasime kell 7, et juua kiirkohvi, üks läks tööle ja teine valmistab tänast töö/koolipäeva ette.

Saingi sellise sünnipäeva, nagu soovisin. Juuksur, kommi jagamine seitsmendikele, natuke tööd (oeh, jah ikkagi), õhtusöök, kahekesi olemine. Seitsmendikud olid nii vahvad, tahtsid mind tooliga õhku loopida (loobusin sellest ohtlikust austusavaldusest) ja pärisid, kas ja kus pidu on. Kuuldes, et mul pole pidu kavas, lubasid nad selle ise orgunnida. :D

Ongi nii, et 25.

16 x 2 asja minust

Posted on by

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
kaks roosa-valge triibulist põlvikut – üks ühes ja teine teises jalas.

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
saab olla mina ise, koos on parem kui üksi.

Kaks lemmiktegevust:
jätkuvalt on kõige eelistatumad tegevused söömine ja magamine (kui võimalik).

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
mis sa ise arvad – süüa ja magada!

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
vaatasin ajalehe läbi ja bioloogiatunde valmistasin ette (kas kell 00.20 on ka veel õhtu?).

Kaks asja, mida täna sõid:
müsli piimaga (12.-) ja kaks banaani.

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
kursaõde ja seminari läbi viinud õppejõud.

Kaks asja, mida homme teed:
magan natuke kauem kui muidu ja lähen juuksurisse.

Kaks pikimat autosõitu:
Tartust Hiiumaale, saarele tiir peale ja tagasi Tartusse ning Tartust kuhugi Lätti (Gauja rahvusparki) ja tagasi.

Kaks lemmikjooki:
isetehtud kohv piima ja suhkruga (kuluks hetkel ära) ning õunamahl.

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
üäää, selleks tuleks kogu blogi läbi lugeda… Kas seda ikka teate, et ma ei oska ujuda ja kardan sügavat vett? Või et ma ei oska autoga sõita ega kavatse õppida ka?

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
olen proovinud olla sööklatöötaja, see oli hirmraske. Mingi direktor või muu ülemus ka ei taha olla.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
“Before sunrise” (sest see on ArmastusFilm) ja “Breakfast at Tiffany’s” (klassika ju).

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
oma kodus, Rakveres või Haapsalus.

Kaks lemmiktoitu:
soe söök ehk siis praad kindlasti koos värske salatiga või soe salat kaoks kohe taldrikult.

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
oma kodus (mida veel pole) ja kaisus.

Nii vana ma ka ei ole!

Posted on by

Helistas järjekordne ajakirjamüügimees. Vastasin nagu võõrastele numbritele ikka: “E-L kuuleb”. Kähedahäälne mees tervitas mind seepeale “Tere, proua E-L!” ja pakkus pereajakirja tellimust. Kuna ma proua ei ole ja pere mul samuti ei ole, ütlesin, et ei soovi ajakirja tellida. Sooviti head päeva. Ju siis tuleb hea päev. Preili ja vallalisena. (:

Üks uni

Posted on by

Unes olin LR-l külas. Ta istus oma toas arvuti taga ja me ajasime juttu. Varsti istusin hoopis ta süles ja ta palus mul enda võltspruudiks hakata. Ma ei mäleta, miks. Millegipärast oli tal vaja kedagi, kes ta tüdrukut mängiks. Olin nõus, kuid ütlesin, et jään ikka P. tüdrukuks edasi. Me istusime ikka veel seal toas, kui ta isa tuppa tormas ja karjuma pistis. Ma ei ole kindel, kas see oli ikka tema isa, kuid kellegi isa see oli. Sellele isale igal juhul ei meeldinud, et ma LR süles istun ja tema pruut olen.

Kirjutasin selle seepärast üles, et hiljem meeles oleks. Mul on tunne, et mingi seos on sel unenäol ja reaalsusel. Mitte minevikus ega olevikus, vaid pigem tulevikus. Vist isegi üsna varsti. Elab-näeb.