Eva-Liisa says:
huvitav. et kui ma õhtul mõõdan, kampsun seljas, on alati vist 37,4
Arabella says:
võibla on su kampsunil palavik?
Eva-Liisa says:
:D
Arabella says:
loogiline ju!
—
Seda on veel. Siin.
Eva-Liisa says:
huvitav. et kui ma õhtul mõõdan, kampsun seljas, on alati vist 37,4
Arabella says:
võibla on su kampsunil palavik?
Eva-Liisa says:
:D
Arabella says:
loogiline ju!
—
Seda on veel. Siin.
Esmalt oli poolemeetrine kuuseke – roheline, lõhnav ja värske.
Teiseks oli kolmekuningapäev möödas ja põrandat oli niikuinii vaja pühkida.
Nii siis.
Tõstan vaasi kuusekesega laualt keset toa põrandat. Võtan kuusetipust kinni ja raputan korra. Okkaid pudeneid üksjagu. Raputan veel, okkaid langeb rohkem. Raputan veel. Oih, mõni oks on päris paljas! Ega sellist kuuske lauakaunistuseks enam vist pane. Raputan nii kuis jaksan. Okkaid kukub põrandale terve kuusekese jagu. Nii, nüüd on keset tuba vaas raagus kuusega ja vaasi ümber roheline ring okkaid. Olgu.
Tõstan vaasi koos kuusega kõrvale. Imetlen põrandale jäänud ilusat mustrit – nagu päike. Teen mobiiliga pilti. Pühin harjaga okkad kokkupoole, vormin kuuseokkapärja. Imetlen taas ja teen pilti. Lõpuks pühin okkad kühvlile. Kaks korda, sest korraga ei mahu ära.
Seejärel pühin kogu toa põranda ära, okkaid on igal pool natukene. Raagus kuusk lebab nukralt ukse ees. Et sealtki pühkida, panen kuuse tühja veini pudeli sisse külmkapi kõrvale seisma. Teen jälle pilti.
Jõulud on selleks korraks läbi. Või nii kauaks kuni raagus kuuse ära viin :D
Eile õhtul sadas imeilusat sätendavat lund. Keerles tasa siia ja sinna, kattes jäätunud vana lume värske ja kahiseva vaibaga. Muudkui huilgasin ja wiiitasin ja rõõmustasin, unustades, et punase ja käheda kurguga peaks suu kinni hoidma, mitte jahedat õhku sisse ahmima.
Pärast salsatrenni leidis trennikaaslane oma sinise auto valge katte alt. Pakkusin end kohe vabatahtlikul ja suurima hea meelega autot lumest puhtaks pühkima. Siuh ja sauh lennutasin hoogsate viibetega lund autotulede särasse tantsisklema. Pühkisin terve auto puhtaks. Keksksisin nagu laps :)
Teist korda sain veel autot puhtaks pühkida, seda pärast salsatamist Tige Tikris.
Lumi on nii ilus.
krtküllmamütlen! paganamaskülldämetvõtkasnohmaeivõienam, kuivastikniimoodion. rrrrrghh! pekkiniikülmonkaetvarstiärajäätunud. vingjahala. aaarrghhh!
Vaatasin just filmi “When Harry met Sally”. Nii armas ja vahva film! Meg Ryan oli kena nagu alati, olgugi et tobedate kaheksakümnendate soengute ja riietega. Billy Crystal meenutas aga Brainstormi lauljat Renars Kaupersit. Pluss avastasin, et tal on pruunid silmad. Crystalil, siis. Võib-olla on Kaupersil ka? Ei, ei ole, guugeldamise tulemus on ei. Siiski – Kaupersi armsus sellest ei vähene.
Kas oled tähele pannud, et Meg Ryan kõnnib omamoodi? Kuidagi plats-plats, varbad laiali, natuke pardilikult? Igas filmis märkan seda. Kas ta päriselt kõnnibki nii? Küllap vist, vaevalt ta seda igas filmis osatäitmiseks teeb. Ja siis veel see kätega kõnelemine ja hahaatamine – nii iseloomulikud talle. Miks ta igas filmis, kus teda näinud olen, ta mängib seda tüüpi naist, kes isegi võiks olla (kui ma pole, st ise ei oska hinnata)? Selline tavaline-eriline… et enne ollakse temaga pikalt sõbrad, aga lõpuks kasvab sellest hoopis suurem tunne välja.
Kas mees ja naine saavad olla sõbrad, lihtsalt sõbrad? Minu senine arvamus on olnud kindel jah. Daki on alati väitnud, et ei saa. Viimase aasta-kahe kogemus kipub ka pigem ei poole vajuma, mingite teatud piirangute või tingimustega ei poole. Jah, meestuttavaid mul on ikka olnud, ma julgeks öelda sõpru, nii 10 aastat. Noh, sest kunagi oli oma seltskond, mis koosnes kahest tüdrukust (üks neist mina) ja kambast poistest. Ja ülikooli alguses oli ka seltskond, kus oli mõlema soo esindajaid ja igati vahva oli. Sõpradena. Ja eks nüüdki ole neid meestuttavaid, kellele mõeldes ei mõlgu midagi muud kui lihtsalt tutvus, suhtlus ja sõprus meeles. Ja siis on ka neid erandeid siin ja seal nii ajas kui ruumis olnud. Nüüd sai hästi palju ja-sid jälle. Ma olen küll lühinägelik, aga ja lause alguses on vahel tarvilik. Ma tean, kes end nüüd selle lause poole pooleks naerab. Naer on terviseks! :D
Et siis. Ma ei tea. Kes teabki? Igal ühel on oma elu ja oma tõde. Mul läks mingi mõte meelest ära, see, milleni jõuda tahtsin. Et ikka saab. Olla sõber. Kellega saab ja kellega ei saa. Umbes nagu laulus “Kes kellega käib?”. Mul tulid hoopis uued ja teised mõtted juba. Aga need on isiklikuks tarbimiseks.
Punane vein oli endiselt hea, aitäh. Kaevun nüüd tagasi patjade ja teki sisse, magama. Homme on uue aasta esimene töönädal. Ja mul pole aimugi, mida ja kuidas kõik teha vaja :D
P.S. Kuidagi martalik postitus sai, vist.
Taevas on suviselt sinine ja pilvitu. Nurga tagant särab päike, tolmusel aknal näpujälgi esile tuues. Seda, kui karge õues õhk on, saab kindlaks teha mitmel viisil: akent avades ja värsket õhku tuppa lastes; ise õue minnes või hoopis internetist ilmajaama näite vaadates. Jõuab kõik kolm varianti läbi veel proovida.
Aasta on alanud meeldivalt ja heatujuliselt. Kui niimoodi jätkub, hakkab peagi heaolemine üle ääre ajama. Kui oleks võimalus seda heaolemist kuidagi salvestada, mingitesse imelistesse positiivsuspatareidesse, teeksin seda. Et negatiivsetel hetkedel oleks positiivsus tagataskust võtta. Niii hää ja mõnus ja naerusuine on olla! Rõõmroosa ja hellik. Kõige parem pühapäev sel aastal! (Kui neid rohkem ei peaks üldse tulema. Pühapäevi, ma mõtlen :)
Olen nüüd natukene aega abivalmis ja kullatükk, järjekordselt. Seejärel kaevun taas oma mahedasse heaolemise pilve :)
Soovin sulle toredat 2008. aasta lõppu ja toredamat 2009. aastat!
Uute kohtumisteni uuel aastal :)
Ikka Evu
Bryan Adams “Can’t stop this thing we started”
Aasta lõppeb töiselt, sest ega viimane minut enam ei küsi, kas tahad või ei taha. Peab ära tegema, mis tegemata. Õnneks on peaaegu valmis ka, paar puudust kõrvaldada, kontrollida, üle vaadata ja posti panna. Aruanne on asja nimi.
Seoses töise eluviisiga pole olnud mahti kokku otsida aasta jooksul teiste öeldud asju. Kokkuvõte enda jaoks sai tehtud. Seda poleks isegi vaja olnud, sest lõppev aasta on algusest lõpuni eredalt meeles, nii halvas kui heas. Pigem siiski heas, sest saatus otsustas parima ikka teise poolde jätta ;)
Niisiis: hommikul kontorisse, paar tundi tööd, siis poodi VT ja muu kraami järele, siis koju askeldama ja õhtuseid plaane pidama. Enne ei tea midagi, kui see käes on.
Ja muidugi siis see pisiasi ka veel, et mind “õnnistati” lõpuks ometi ka pisikese palavikuga. Olengi sel sügisel-talvel kahtlaselt terve püsinud :D
… teha lühidokfilmi, kuidas inimesed mandariini koorivad ja söövad. Sest nii palju, kui ma tähele olen pannud, teeb seda igaüks natukene isemoodi, kui mitte täitsa omamoodi.
… keegi, näiteks päkapikud, mu eest ära teha kahel tööpäeval kolm erinevat tööd.
… olemas olla isetäituv mandariinikauss.
;)